Eks EKRE meeleavaldustega oleme hakanud harjuma. Tavapärased solvangud ja räuskamine ei varjanud suhteliselt hõredat ja värvikat publikut ega ka korraldajate ebakompetentsust.
Varsti juba neli aastat olen jälginud Martin Helme kui poliitiku isikut ja tegevust. Mõned isiklikud kokkupuuted on olnud ka varem.
Tegemist on targa ja võimeka poliitikuga. Temaga saab normaalses keeles rääkida, kusjuures see omavaheline rääkimine on inimlikult meeldiv. Temaga saab rääkida ka nii, et ta seda publikule maha ei müü, erinevalt tema isast, kellega rääkimisel peab olema väga ettevaatlik. Nii palju kui ma tean, peab ta ka sõna nendel (üsna harvadel) juhtudel, kui midagi koalitsiooni ja opositsiooni vahel kokku lepitakse. Selles osas on erinevus Keskerakonna juhtidega kolossaalne.
Ja ta on sajaprotsendiliselt põhimõttelage, erinevalt ka nii mõnestki tema erakonnakaaslasest. Mul on tema põhimõttelagedusest moraali seisukohalt täiesti ükskõik, küll aga tähendab see mulle, et ta on valmis mistahes käänakuteks, mistahes manöövriteks poliitikas, valmis kasutama mistahes meetodeid, kui amoraalsed need ka ei oleks. See teeb ta väga ohtlikuks vastaseks. Reformierakondlasi süüdistatakse elitaarsuses, aga kedagi nii ülbet ja elitaarset kui Martin Helme poliitikas ei ole. Aga ma ei pahanda.
Poliitikas on võimuahnus küllalt tavaline nähtus. Iseasi, milliseid meetodeid võimule tõusmiseks kasutatakse.
Demokraatlikus ühiskonnas on võimule tõusmiseks kindlad protseduurid.
On ka teine tee – Hitleri ja Lenini tee.
2 mõtet
Martin Helme ehitab oma poliitilist liikumist üles inimestele, kes pole ühel või teisel põhjusel oma eluga rahul ja kes ei taha peeglisse vaadata, vaid süüdistavad oma hädade kõiki teisi.
EKRE valitsuses tuli kahe aasta jooksul välja vahetada viis ministrit kuuest, mõni isegi mitu korda. Kes määratakse ministriks juhul, kui EKRE moodustab valitsuse?
Martin Helme ehitab oma poliitilist liikumist üles inimestele, kes pole ühel või teisel põhjusel oma eluga rahul ja kes ei taha peeglisse vaadata, vaid süüdistavad oma hädades kõiki teisi. Hiljuti avaldasid endised reformierakondlased mitu pikka artiklit pahast Reformierakonnast ja süvariigist. Targad mehed, kelle ambitsiooni ei suutnud me rahuldada, sest nende enesehinnang oli nii pööraselt kõrge, et seda ei jaganud inimesed nende ümber. Kibestumus, teiste süüdistamine, ja leitakse tee EKREsse.
Inimesi, kes pole oma eluga rahul ja süüdistavad selles kõiki teisi, eelkõige Eesti Vabariiki, on minu hinnangul paarkümmend protsenti, üsna palju.
Manipuleerida selle seltskonnaga, see on Martin Helme meetod, milles ta on üksjagu edukas.
Martin Helme tahab järgmistel valimistel võimule tulla. See on loomulik ambitsioon.
Võimule tahame tulla ka meie, Reformierakond.
Äkki juhime Eesti Vabariiki koos? Kahekesi saame üsna tõenäoliselt kokku üle poole riigikogu kohtadest.
Kui tahta saada selgust EKRE programmilistest seisukohtadest, siis võib mõnevõrra segadusse sattuda. Pealkirja «Programm» all on kolm programmilist dokumenti: «Konservatiivne manifest», «Konservatiivne visioon» ja «Konservatiivne programm». Peale sõimu teiste erakondade aadressil ei erine need palju teiste erakondade programmidest. Vahe on kirja pandud programmiliste ja tegelike seisukohtade vahel, mida kuulutavad meeleavaldused, sõnavõtud riigikogus ja partei juhtivate mõtlejate artiklid.
Ja selle partei tegelikud seisukohad on need, mis on meie seisukohtadele pea sajaprotsendiliselt vastandlikud. Mistõttu ka Reformierakonna ja EKRE koostöö on täiesti välistatud.
Kõige suurem vastandumine on rahvusvahelise poliitika seisukohtades. EKRE tahab tegelikult lahkuda Euroopa Liidust, tahab maailma eest peitu minna. EKRE reedab Ukraina. Helmed usuvad siiralt, et elu Venemaa vasallina on Eesti rahvale parem kui tänane läänemaailma kuuluv Eesti. Aga miks me siis kolmkümmend viis aastat tagasi ühiselt teise tee valisime?
EKRE ideaaliks on nõrk rahvas, kes kardab pimedust ja valgust, võõraid, inglise keelt, homosid, muutusi. EKRE mõtlejad on rääkinud eesmärgist «luua etniliste eestlaste rahvusriik». Mihhail Lotman ja Viktoria Ladõnskaja ei tohiks kuuluda etniliste eestlaste rahvusriigi parlamenti. Loodame, et see on vaid poliitiline bluff.
Hitler on öelnud: sõda võita on lihtne, tuleb vaid leida õige vaenlane.
Helme vaenlane on Reformierakond ja tema esimees Kaja isiklikult. Lihtne on mängida Eesti ühiskonnas nii levinud naistepõlgusele. Lihtne on vastandada elus ja töös ebaõnnestunud inimesed Reformierakonnale, kes sümboliseerib edukamat, haritumat, rahvusvahelist Eestit.
Ei ole keeruline näha, et Martin Helme tahab võimule tõusta Lenini ja Hitleri meetodeid kasutades. Hüsteerilised meeleavaldused, demokraatiavastase viha üleskütmine, riigiasutuste näiteks kaitsevägi ja meditsiinisüsteemi ründamine, politseiga konfliktide provotseerimine, parlamendisaadikute ründamine ja mõnitamine riigikogu ees, parlamendi töö häirimine ja naeruvääristamine. Selliste meetoditega on vaja hirmutada ka oma erakonna liikmeid. Nii oli see Hitleri ja nii oli see Lenini poliitikas.
Võimule pürgimisel on Martin Helmel mitmeid probleeme. Ei ole tõenäoline, et ta saaks valitsust moodustada üksinda. Täna on tema ustav liitlane Keskerakond, kellel praeguse juhtkonnaga pole valimiste järel muud varianti kui minna EKRE valitsusse vasalliks või opositsiooni. Kahekesi ei tarvitse neil aga hääli riigikogus jätkuda.
Meeletu propagandistlik kisa peab varjama rea tõsiasju, mis ei tee EKRE-le head. EKRE juhtis sisuliselt EKREIKE valitsust, aga ei suutnud seda koos hoida. Kevadel, kui lagunes Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, ei suutnud EKRE luua uuesti EKREIKE koalitsiooni. EKRE valitsuses tuli kahe aasta jooksul välja vahetada viis ministrit kuuest, mõni isegi mitu korda. Kes määratakse ministriks juhul, kui EKRE moodustab valitsuse? Kust need inimesed võetakse?
Mida konkreetset saavutas EKRE valitsuses olles? Eredalt mäletan vaid pensionisüsteemi lõhkumist, põllumajanduse kägistamist (ajutist välistööjõudu tõrjudes) ja kehvasti ette valmistatud rahvahääletuse läbikukkumist.
EKREt määrivad rohked korruptsioonijuhtumid nende valitsuses. Üks nende ideolooge Endel Oja üritas saada vaheltkasu uue telemaja projekteerimisest. Martin Helme usaldusalune ja parem käsi Kersti Kracht sai korruptsioonikahtlustuse. Maaelu minister Mart Järvik tuli vallandada, sest ta nõustaja Arumäe jäi kohtus süüdi toimingupiirangu rikkumises.
Millist tulevikku kavandab EKRE Eestile? Üks on selge, see on lahkulöömine läänemaailmast ja minek – jah, kuhu?
Kapitalismi toetamisel on nende programmis ka meile sümpaatseid punkte. Ainult et kapitalism tähendab vaba majandust, see on vastuolus protektsionismi ja tööjõu piirangutega, mida EKRE samuti propageerib.
Hirm rahvusvahelise suhtlemise ees toob kaasa ilmseid veidrusi, nagu inglise keele tõrjumine ja jälitamine kõikjal. Nende kultuuri- ja hariduspoliitikat pole lihtsalt olemas, veel kevadel olid nad koos Keskerakonnaga eestikeelsele haridusele ülemineku vastu.
EKRE pole mingid konservatiivid. Neid võib pidada populistideks ja natsionaalsotsialistideks, aga mitte konservatiivideks. Tuleb lugeda Edmund Burke’i.
Kliima soojenemine on nende jaoks mingi muinasjutt. Kas nende lapsed ei küsi, mis meist saab 50 ja 100 aasta pärast? Kas tuleb veeuputus? Mida selle vastu teha?
Poliitilise liidri jaoks on probleem, kui ta on poliitikas oma perekonnaliikmetele liiga ligidal. Kas tõesti pole EKRE juhtimiseks teisi kõlblikke inimesi kui oma pereliikmed? Isa erakonna aseesimees, kelle ebakompetentsus rõõmustab EKRE vastaseid regulaarselt. Moonika Helme fraktsiooni aseesimees? Oma perekonnaliikmetele toetumine poliitilises juhtimises on Kesk-Aasia mudel.
Muide, EKRE pole mingid konservatiivid. Neid võib pidada populistideks ja natsionaalsotsialistideks, aga mitte konservatiivideks. Tuleb lugeda Edmund Burke’i.
Valimiste-eelne poliitiline areng näitab, et valimistel tuleb valida kahe suurema jõu vahel, kas Reformierakond või EKRE. Üks meist kahest teeb valitsuse. Valitsust, milles ei osale ei Reformierakond ega EKRE, pole võimalik teha. Kolmandat teed ei ole. Meie vastandumine on enneolematult suur. Nii teravat vastandumist pole Eesti poliitikas varem olnud.
Ja valija teeb valiku.