Hiina Rahvavabariigi tõus üheks maailmapoliitika juhtriigiks on olnud kiire, võiks isegi öelda, kaunis äkiline. Sellel teemal on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid.
Eesti on Hiinast kaugel. Hiina president Jiang Zemin külastas Eestit 2002. aastal. Toimus kohtumine ka tolleaegse peaministriga. Hiina president alustas vestlust nii: «Me oleme kaks väga sarnast riiki. Meil on üks ja sama suur ja problemaatiline naaber!» Kohtumine oli heatujuline ja probleemivaba. See oli siis.
Täna mõjutab Hiina ka meid. Suhted Hiina ja Venemaaga, vastasseis USAga, Hiina mõju maailmakaubandusele, Hiina tegutsemine Euroopa Liidus – see on nüüd.
Mind innustas seda lugu kirjutama üks hiljaaegu leotud mahukas kirjutis Hiina poliitika motiividest. Euroopa Liidu sisemiste probleemide mõistmiseks on vaja mõista liikmesriikide poliitika tausta, eelkõige ajaloolist tausta. Sama lugu on Hiinaga.
Tuuakse välja viis põhimõttelist Hiina poliitikat kujundavat tegurit.
Esiteks, Konfutsiuse filosoofia. Selle mõttevaramu on rikkalik, sealhulgas moraali ja eetika valdkonnas. Poliitika aluseks on lojaalsus hierarhiale, nii perekondlikule kui ka ühiskondlikule. Tingimusel, et hierarhia eesotsas on moraalne juht. Taiplik lugeja märkab hierarhiale lojaalsuse põhimõtte erakordset sobivust kommunistliku partei võimumudeliga.
Teiseks, sajand alandusi. Hiinat on nöökinud britid, jaapanlased ja venelased. Suurriigid – Inglismaa, Venemaa, Jaapan – tegid Hiinas, mida tahtsid. Võeti ära Mandžuuria, Amuuri ümbruse alad, Hongkong. See ei tohi korduda.
Kolmandaks, marksism-leninism. Hiinlased ei ole loobunud sellest kontseptsioonist, kuigi praktikas ei ole just märgata väga hoolsat marksismi dogmadest kinnipidamist. Pigem on põhjus selles, et see on ideoloogia, mis vaimselt vastandub läänemaailmale, on alternatiiv, millele kasvõi sõnades võib toetuda.
Taiwan näitab, et ka hiinlased võivad hästi elada Hiina Rahvavabariigile alternatiivse ühiskonnakorralduse all.
Neljandaks, unustatud liitlane. Hiina leiab, et Teises maailmasõjas andis Hiina suure panuse liitlaste võitu, eelkõige Jaapani üle, aga lääne suurriigid ei tunnista Hiinat kui võrdset võitjariiki.
Ja viiendaks Taiwan. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et Taiwan on vaid üks saar, mis peaks automaatselt olema Hiina territooriumi osa. Hoopis olulisem on, et see on hiinlaste riik, kus on hoopis teistsugune ühiskondlik korraldus – kodanlik demokraatia, läänelik ühiskond. Taiwan näitab, et ka hiinlased võivad hästi elada Hiina Rahvavabariigile alternatiivse ühiskonnakorralduse all. Seepärast on Hiina Rahvavabariik väga tundlik selles suhtes, kuidas Euroopa riigid Taiwanisse suhtuvad. Eks Euroopa sümboliseeri ju Hiina Rahvavabariigist erinevat ühiskonnakorraldust.
2013. aasta detsembris kuulusin ma delegatsiooni Euroopa Liidu ja Hiina juhtide tippkohtumisel. Meie poolel olid juhid presidendid Barroso ja Van Rompuy, Hiina poolel president Xi Jinping ja peaminister Li Keqiang. Läbirääkimised ei andnud mingit tulemust peale sõbraliku isikliku suhtlemise. Hiinlased soovisid saada Euroopa tehnoloogiat, meie soov oli õiglane ja tasakaalus investeerimiskeskkond. Midagi ei tulnud välja, meie ei olnud nõus andma Hiinale juurdepääsu oma tehnoloogiale, nemad ei olnud nõus meie investeeringutele õiglast investeerimiskeskkonda lubama.
Aga tippkohtumine koosnes väga huvitavatest kohtumistest ja üritustest. Tähelepanelik osaleja sai rohkesti teada. Kõige huvitavam oli õhtusöök Hiina presidendi residentsis, milles osales õige vähe inimesi. President Xi pidas huvitava kõne, milles ta (minu arvates) iseloomustas Hiina poliitikat üsna avameelselt. Mulle jäi meelde mitu olulist põhimõtet. President rõhutas, et Hiina toetab kõiki rahvusvahelisi kooslusi (mitte riike), mis on suunatud ühepoolse ülevõimu vastu (loe: Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit). Ta mainis esimesena Shanghai Kooperatsiooni Organisatsiooni (8 riiki), siis BRICi, Mercosuri ja teisi.
Vahepeal on tekkinud ju ka organisatsioon 17 + 1 Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidest Hiina juhtimise all. Muide, äsja oli uudis Hiina presidendi kohtumisest Kagu-Aasia riikide ühenduse ASEAN juhtidega. Toetudes oma kogemusele rahvusvahelises lennunduses, võin kinnitada, et see riikide rühm on valdavalt Hiina-vaenulik. Uudises oli, kuidas president Xi nendele riikidele oma sõbralikkust kuulutas.
Hiina president selgitas veel mõningaid huvitavaid juhtmõtteid. Ta ütles, et viimasel ajal on maailmas kaks nähtust, millest Hiina on õppust võtnud ja mida on otsustanud iga hinna eest vältida. Üks on Nõukogude Liidu lagunemine, teine suurlinnade slummistumine.
Kümmekonna aasta jooksul on Hiinas linnadesse tulnud 300 miljonit inimest ja riik ehitab massiliselt elamurajoone, et ei tekiks midagi Brasiilia suurlinnade taolist. Loomulikult tulenevad sellest keskkonna- ja transpordiprobleemid, mille lahendamiseks on nad väga huvitatud Euroopa kogemustest.
Ma ei ole mingi Hiina-spetsialist (kui palju on meil hiina keele oskajaid ja muid Hiina-asjatundjaid?), aga ajad on muutunud. 20–30 aastat tagasi oli üks Eesti välispoliitika juhtmõtteid, et konflikte Hiinaga tuleb vältida. Hiina oli kuidagi kaugel ja polnud nii oluline. Täna on Hiina kõikjal. Me arutame, kas Hiina investeeringud on teretulnud või mitte, kogu maailma erutavad probleemid uiguuridega ja Hongkong. Taiwanist ja Lõuna-Hiina merest rääkimata.
Maailmapoliitika on muutunud neetult mitmekesiseks.