Väsimatult kordavad endast lugupidavad asjatundjad, et «lääs on nõrk ja peaks tegutsema», võitmaks Ukraina sõda. Selle jutu taga on tajutav mõtteviis, justkui Eesti ise polegi lääs, kirjutab riigikogu liige Siim Kallas.
Kui mõtleme, et Lääne-Euroopa on justkui «nemad, mitte meie», siis sellest järeldub, et Eesti oleks justkui ida ning seega Venemaa mõjusfääris.
Gustav Suits kutsus 1905. aastal eestlasi üles olema ka eurooplased. Miks on see nii raske?
Sõja võitmine on Euroopale tõesti tähtis. Võitlust Ukraina kuulumise eest Euroopasse alustas Ukraina ise 1993. aastal, kui kuulutas välja Euroopa Liiduga liitumise eesmärgi. Eesti andis avalduse ELiga liitumiseks 1995. aastal. Meie oleme liidus, aga Ukraina tee Euroopa Liidu suunas on olnud vastuoluline ja keeruline. Murdepunkt oli aastal 2013, kui Ukraina valmistus meiega alla kirjutama assotsiatsioonilepingut. Meie läbirääkijad tegid kõik, mis suutsid, et muuta Ukraina lähenemine nii sujuvaks kui võimalik. Venemaa meeletu surve all Ukraina juhtkond murdus, leping jäi alla kirjutamata.
Ukraina ühiskond ei leppinud allaandmisega, vastasseis Venemaaga eskaleerus pidevalt. Lõpuks jõudsime suure sõjani.
Öeldakse, et 24. veebruaril 2022 muutus maailm. Aga täpsemalt – kuidas see maailm on muutunud ja muutub?
Venemaast on saanud läänemaailma kompromissitu vaenlane. Sõda on tugevamini ühte liitnud nii Euroopa Liidu kui NATO. Vene rahvast on kahju, aga iga rahvas, teatavasti, väärib oma valitsejaid.
Läänemaailma keskmes on muidugi NATO ja Euroopa Liit, aga meie hulka võib lugeda ka Iisraeli, Jaapani, Lõuna-Korea, Austraalia ja Uus-Meremaa.
Maailmas on mitmeid jaotusi. Me kuulume (vähemalt ametlikult) leeri, mida nimetatakse läänemaailmaks.
Läänemaailma vaenlased on Venemaa, ka Põhja-Korea, Iraan.
Venemaa kuulub mitmesse organisatsiooni. Kaks väärivad tänases kontekstis tähelepanu.
Üks on Shanghai Koostööorganisatsioon. See loodi 1996. aastal Hiina ja Venemaa initsiatiivil Shanghai Viisiku nime all, sinna kuulusid ka Kasahstan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Täna on liikmeid kaheksa – lisaks viiele ka India, Pakistan, Usbekistan, vaatlejatena Valgevene, Iraan, Mongoolia ja Afganistan. Peale nende osalevad dialoogipartneritena veel kuus riiki, nende seas Türgi, Armeenia ja Aserbaidžaan. Pool inimkonnast (nii on öelnud Nursultan Nazarbajev, Kasahhi endine president tippkohtumisel 2005. aastal Astanas). See pool maailmast ei mõistnud Venemaa kallaletungi Ukrainale hukka. Aga pole kahtlust, et sõjaga kaasneb Venemaa tähtsuse langus, mõju kahanemine. Sellele maailmale meeldib, et Venemaa üritas lääne nina veriseks lüüa, aga vaevalt et neil on midagi selle vastu, et hoopis Venemaa nina veriseks lüüakse. On ju Venemaa ajaloos nöökinud Hiinat, Türgit ja Kesk-Aasia tänaseid rahvusriike.
Venemaa initsiatiivil loodi 1994. aastal Kollektiivse Kaitse Lepingu Organisatsioon (CSTO, vene lühend ODKB) vastukaaluna NATO-le. Sellesse kuuluvad Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Armeenia, Kõrgõzstan, Tadžikistan.
See organisatsioon on korraldanud mõned õppused, Vene väed aitasid ODKB sildi all maha suruda rahutusi Kasahstanis, aga organisatsioon ei aidanud Armeeniat sõjas Aserbaidžaaniga ega aita ka Venemaad sõjas Ukrainaga. Nad ei tunnustanud vaatamata Venemaa pealekäimisele Abhaasia ega Lõuna-Osseetia iseseisvust.
Kui ma kujutan ette, et ühel pool oleme meie koos NATO ja Euroopa Liiduga, siis kes on vastas?
Tippkohtumisel Euroopa Liidu ja Hiina vahel 2013. aastal sõnastas Hiina president väga selgesti läänemaailmale vastandumise poliitika.
Uus maailmakord sõltub edaspidi Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja Hiina vahekordadest, koostööst ja vastasseisudest.
Venemaa on võitlemas viimast võitlust üliriigi (Nõukogude Liidu) staatuse taastamise nimel. Aga see võitlus on pöördunud pääsematult allakäiguks. Läänevastase maailma number üks on Hiina. Venemaa positsioon kõikides tema enda initsiatiivil loodud rahvusvahelistes kooslustes langeb. George Kennan ennustas juba 1946. aastal, et Nõukogude Liidul läheb raskeks satelliitide ülalpidamine. Täna maksab Venemaa väidetavalt kinni poole Abhaasia eelarvest, aga tal on veel Süüria, Venezuela, Transnistria, Lõuna-Osseetia, Donetsk, Luhansk, temalt ootavad rahalist abi Euroopa ja Ameerika ühiskondade lõhestajad. See on kallis lõbu, nagu ka sõjapidamine.
Uus maailmakord sõltub edaspidi Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja Hiina vahekordadest, koostööst ja vastasseisudest. Sisemajanduse kogutoodang vastavalt 22, 17 ja 16 triljonit dollarit. (Venemaal 1,6 triljonit.) Kõigi kolme huvides on oma rahva majanduslik heaolu. Sinna kuulub tänapäeval ka hea keskkond. Rahva heaolu pole kunagi olnud ei Stalini ega Putini prioriteet. Tõsi on, et Hiinas on Hongkong, teisitimõtlejad ja uiguuri vähemus. Anatol Lieven, balti päritoluga baltivaenulik ajakirjanik on kirjutanud raamatu eetilisest realismist, analüüsides Poola reetmist Teheranis Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide poolt. Ta heidab neile ette, et nad pidid küll Stalini sõjalise ülevõimuga leppima, aga nad ei pidanud Poola sovetiseerimist tunnustama. Me ei pea tunnustama kõike, mis Hiinas toimub, aga rahu ja stabiilsuse huvides ei saa maailmas asju korraldada ilma Hiinata.
Vene välisminister Sergei Lavrov ütles, et Venemaa alustas sõda oma eluliste huvide nimel. See on tõepoolest nii, ainult et jutt ei ole Vene riigi, vaid Putini kamba elulistest huvidest, mida on hakanud kahjustama läänemaailma suurenenud huvi KGB võrgustike tegevuse vastu lääneriikides.
Kuidas see sõda lõpeb?
Üks võimalus on, et Venemaa loobub oma vallutustest. See juhtub vaid siis, kui Putin langeb. Aga see on vähetõenäoline. Või – mine tea. Diktatuurid kukuvad alati ootamatult.
Lääneriigid peavad hävitama kogu Putini poolt üles ehitatud KGB võrgustiku, suruma maha Putini huve esindavad parteid, konfiskeerima varaste raha.
Teine võimalus on, et Ukraina kapituleerub. Seda on võimatu ette kujutada.
Aga sõda lõpmatuseni jätkata ei saa. Inimesed surevad, linnad purustatakse.
Ma arvan, et mingil ajal sõlmitakse mingi vaherahu. Mida see tähendab? Millistel tingimustel? Kas Vene väed jäävad sinna, kus nad on? Ukraina ei loobu oma territooriumidest, aga kätte ta neid ka ei saa. Venemaa jääb agressoriks ja sanktsioonid jätkavad Venemaa elu kahjustamist. Venemaa jääb isoleerituks, suureks Põhja-Koreaks. Külmutatud konflikt, mis mürgitab rahu ja mille lahendus on järgmine sõda.
Sellisel juhul saab läänemaailm massiivselt rahastada Venemaast vabaks jäänud Ukraina osade ülesehitamist, kujundades sellega kontrasti kerjuslikule eluolule Venemaa aladel.
Lääneriigid peavad hävitama kogu Putini poolt üles ehitatud KGB võrgustiku, suruma maha Putini huve esindavad parteid, konfiskeerima varaste raha.
Sõber Google aitas saada ülevaadet Hiina ajaloolistest aladest. Teadsin küll, et Venemaa annekteeris 19. sajandil praeguse Amuuri oblasti ja Primorje territooriumi. Veel varem, Tangi dünastia ajal 7.–10. sajandil kuulus Hiinale suur osa Ida-Siberist. Baikali järv oli sügaval Hiina territooriumil, nagu ka Abakani ümbrus ja Hakassia, kus minu kallis naine veetis küüditatuna esimesed kümme aastat oma elust. Äkki on tal sellel alusel võimalus taotleda Hiina kodakondsust? Kui see ala jälle Hiina osa on.