Sõjaaeg. Kahjuks on nii, et pärast 24. veebruari iseloomustab see sõna Eesti elu igapäeva.
Õnneks ei näe me veel iga Eesti inimese elu muutvaid järelmeid nagu Ukrainas. Kui me tahame, et see nii ka jääks, peame riigimeestena kohe kaugeleulatuvaid otsuseid tegema. Et sõda kogu oma koleduses siia ei jõuaks.
Õnneks on valitsus päris pikad sammud nii kaitseväe toetamiseks, energiajulgeolekuks kui näiteks eestikeelseks hariduseks juba astunud ja astub lähiajal veel.
Eesti on oma hinnangutes Venemaa vallutussõjale olnud paljudest maailma riikidest ees. Täna astuvad peaminister Kaja Kallase juurde mitmed meie liitlased ja ütlevad, et tõesti, teil oli õigus.
Veel jaanuaris, kui Venemaa koondas Ukraina piiri taha sadu tuhandeid sõdureid ja Putin keerutas oma rahva seas üles viha ukrainlaste vastu, otsustas valitsus panna Eesti kaitsmisesse täiendavad 380 miljonit eurot.
Samal ajal andis Eesti ühe esimese riigina maailmas ukrainlastele tantkitõrjerelvi Javelin, mis nende sõnul on vägagi ära kulunud. Tänaseks on ukrainlased oma kaitsmisel hävitanud üle 500 tanki ja tuhandeid soomusmasinaid, paljuski just tänu meilt ja liitlastelt tulnud relvaabile. Eesti on Ukraina kaitsmisesse kokku panustanud 220 miljonit eurot, mis on samas suurusjärgus mõne suurriigiga.
Kahjuks näitas Venemaa 24. veebruaril, et oma naabrite ründamiseks ja naiste-laste tapmiseks ei vaja nad mingit põhjust ega hooli rahvusvahelisest õigusest ja kokkulepetest. Ega isegi sellest, et võõral maal hukkub Putini vallutusiha tagajärjel kümneid tuhandeid nende oma mehi ja naisi.
Paistab, et Putin on seda tüüpi õpilane, kellele tarkus läheb sisse ainult tagumiku kaudu. See tähendab, et ta peab selle sõja kaotama ja kõikides seotud eesmärkides peab teda tabama tagasilöök. Et seda saavutada, peame olema oma liitlastega ühtsed.
Näeme praegu palju pilte peaminister Kaja Kallasest koos teiste riigijuhtidega. Koos iga pildiga jõuab nendeni meie sõnum: me peame ukrainlasi rohkem aitama. Me peame kehtestama Venemaa vastu rohkem sanktsioone. Me ei tohi väsida ja me ei tohi astuda sammugi tagasi tavalise äritegemise poole enne, kui keegi on sõjakoleduste eest vastutust kandnud. Putin peab kaotama.
Ja Eestis peame me tugevdama oma kaitset selliseks, et Kreml mõistaks: isegi kui Ukrainast mõni hammas veel alles jääb, siin murrab ta nad lõplikult. Seetõttu tegi valitsus neljapäeval pretsedenditu otsuse ja suunas Eesti kaitsmisesse täiendavalt veel 565 miljonit eurot, millele lisanduvad juba niigi rekordilised kaitsekulud, pluss meie liitlaste panus.
Kuhu see raha läheb? Kaitseväe juhataja Martin Herem on koos kaitseminister Kalle Laanetiga kokku pannud plaani, kuidas juba lähima paari aasta jooksul võtta meie kaitseväes kasutusele võimalikult palju neid relvi, mis ka Ukrainas ennast venelaste vastu tõestanud. See tähendab, et saame juurde tanki- ja õhutõrjerakette, aga ka haubitsaid ja muud vajalikku.
Veel otsustas valitsus, et Eestile vajaliku keskmaa õhutõrjevõimekuse hankimisega minnakse edasi kõige kiiremas võimalikus tempos. Aastaks 2025 peab meil keskmaa õhutõrje Eestis tööle hakkama. Mis vormis see juhtub ja kas saame kasutada ka liitlaste panust, see selgub lähikuudel.
Meie koalitsioonipartneri ridadest esile kerkinud õhutõrjespetsialistide rõõmuks saab aga öelda, et keskmaa õhutõrje kindlasti tuleb ja sarnaselt teiste relvadega just selline, mis ukrainlaste kogemuses Vene lennu- ja raketivägedele kõige rohkem peavalu valmistab.
Eesti kaitsmine ei ole aga ainult meie kaitseväe ülesanne, vaid hõlmab kogu ühiskonda. Näiteks peame meie kaitsmiseks hoidma oma venekeelset kogukonda adekvaatses inforuumis ja selgitama neile, et Putin tuleks Eestisse esmajoones neid tapma.
Mõelge ise: Tallinnale lööki andes jääksid teele peamiselt venekeelsed Narva (võrdle Harkiv), Sillamäe (võrdle Mariupol), Maardu (Hostomel või Butša) ja Lasnamäe (Kiievi Brovarõ linnaosa). Seetõttu on valitsus toetanud Eestis olevat vaba ajakirjandust, sulgenud Vene propagandakanalid ja plaanib kiirendada eestikeelsele haridusele üleminekut, et kõik Eesti inimesed oleksid ühises inforuumis.
Näeme Ukrainas, et Venemaa ei kohku tagasi inimeste kodude tuhandete kaupa maatasa tegemisest, haiglate ja varjendite pommitamisest. Seetõttu toetab valitsus täiendavalt ka sisejulgeoleku valdkonda ning ka kodanikukaitset, et me kõik teaksime, mida kriisiolukorras peab ette võtma.
Venemaa sõjadoktriin näeb ette, et juba enne tankide üle piiri veeremist käivitub hübriidsõda, mille eesmärgiks on vastaspoole ühiskonda lõhkuda. Seega on sõjaplaani osaks nii kinnikeeratud gaasikraanide tõttu tõusnud energiahinnad kui Euroopa riike tabanud põgenikelaine.
Ka neis valdkondades on meil vastus olemas, peame võimalikult kiiresti oma energiamajanduse Venemaa küljest lahti haakima, et mitte Putini sõjamasinale kütet peale anda. Ja peame siia saabunud põgenikud lahkelt vastu võtma ja näitama, et nad ei tekita meie ühiskonnas mitte täiendavaid lõhesid, vaid aitavad meil mõista, millega ka ise võime peagi silmitsi seista.
Ma usun, et mõlemas valdkonnas oleme Eestis hästi toime tulnud ja valitsus plaanib praegu ka lisaeelarvet, et need samuti Eesti kaitsmisel vajalikud tegevused oleksid piisavalt rahastatud.
Viimaks vajame Eesti kaitsmiseks rõõmsat meelt ja rahulikku enesekindlust. Sõjaaeg ei ole vaimsele tervisele lihtne, nii et ma palun kõiki, hoidke seda. Ammutage rõõmu ja südamerahu näiteks väikesest tüdrukust, kelle pommivarjendis esitatud multifilmilaul jõudis suurel laval ja sotsiaalmeedias miljonite inimeste ette. Või president Zelenskõist, kes ütles tal Kiievist lahkuda soovitajatele: „Mul pole vaja taksot, vaid padruneid.“
Nagu sedastas Ukraina oblasti Mõkolajivi kuberner: riik, kelle vapil on kana, ei saa võita riiki, kelle vapil on kahvel. Eesti vapil, muide, on kolm lõvi, kes näevad välja, nagu passiks üks kahe peaga kana neile suurepäraselt lõunasöögiks.