Majandusest saab tõsisemalt rääkida siis, kui tal ei lähe liiga hästi. Siis teadvustub paremini, et töökohad pole garanteeritud, sotsiaalrahad peavad kusagilt tekkima ning laenamine ei saa olla valdav strateegia.
Selgub isegi, et hinna- ja palgaralliga kujunev majandus-struktuur pole tulevikus konkurentsivõimeline.
Eesti puhul pole põhjust rääkida majanduslangusest, vaid riskide järsust kasvust. Murelapsed on investeeringute struktuur, kinnisvaraturg, inflatsioon, inimeste laenukoormus ning eelarvelaekumised.
Selles olukorras vajab majanduskeskkond harilikust suuremat hoolt. Uueks kestvaks tõu-suks on vaja astuda nii kiiremaid kui ka pikemaid samme. Eestist peab saama ettevõtluse keskus, mis meelitaks rohkem tegutsema nii kodu- kui ka välismaiseid investeerijaid. Eesmärk on, et Eesti jõuaks jõukamate, haritumate ja õnnelikumate riikide hulka.
Esmajoones tuleb käituda riigina usutavalt, milleks on vaja kärpida eelarvekulusid, sest halvenenud eelarvelaekumised on mõõdetav tõsiasi. Silmist ei tohi kaotada eurot, sest see maandaks riske ja kärbiks vahetuskulusid. Kuid mõistlikust eelarvepoliitikast ei vabasta meid seegi.
Vajame rohkem investeeringuid arenevatesse sektoritesse. Seda toetab ettevõtete tulumaksusüsteemi uuendamine, tulumaksumäära alanemine 26 protsendilt atraktiivse 18 protsendini, eraisikute väärtpaberiinvesteeringute soodustus, mis hakkab kehtima uuest aastast. Ent sellest ei piisa, kui meie kitsaskohtadeks jäävad kulud, innovatsioon ja tööjõud.
Need on seotud, kulude surve vastu aitab vaid ajumahuka majanduse osa suurenemine. Soodsaimadki investeerimistingimused ei taga ressursside liikumist tootlikumatesse sektoritesse, kui sinna pole kaasa võtta tööjõudu ja teadmisi. Põhiliseks tööjõuallikaks jääb kõigele vaatamata kodumaa.
Tööturg – nõrkuse allikas
Eesti peab paratamatult kuulda võtma Euroopa Komisjoni, OECD, IMF-i, maailmapanga ja rahvusvaheliste reitingute koostajate hinnangut, et tööturg on meie konkurentsivõime kõige nõrgem näitaja. Hüsteeria töölepinguseaduse ümber ei vabasta Eestit analüütikute etteheidetest ja investorite teadmisest, et uusi töökohti on meil kallis ja riskantne luua, tööjõud on ülearu seotud vanade töökohtade ja harjumustega ning värbamistingimuste ja lepinguvormide puhul ei lase seadus arvestada olusid ja vajadusi. Olukorda võib nimetada tööjõupuuduseks, aga ka tööpuudusega ei kao see ise-enesest.
Moderniseerimise suund on paindlikkus, liberaalsus ja võlaõiguslik suhe. Nõukogulik tööregulatsioon on ebaturvaline, kuna konserveerib hõivet hääbuvates sektorites.
Inimestesse tuleb palju panustada. Tööturu reformipaketti kuuluvad lahutamatult koolitus ja ümberõpe, haridus ja elukestev õpe. Tööalane koolitus on maksuvaba tööandjale ning igasugune haridus eraisikule. Peab kaaluma, kas tulumaksuseaduses sisalduv viide täiskasvanute koolituse seadusele, kus tasemekoolitust defineeritakse kui mittetööalast, ei moonuta seda ideoloogiat. Ent selletagi on tunda, et maksuvaba tasemekoolituse võimalusi ei ole veel piisavalt teadvustatud.
Tänapäeva majandusstruktuurile on omane teenuste osakaalu kasv. On juba korduvalt öeldud, et see ei peaks olema mitte kreekalik, vaid luksemburglik tee. Täpsustama peaks, et meil ei ole küll Kreeka päikest ega ajalugu, küll aga oht keskenduda liigselt lihtsale teenindamisele, kaubandusele ja kinnisvarandusele.
Ka Luksemburgi meil pole, küll aga võimalus juurde meelitada kõrge lisandväärtusega ettevõtlust ja kõrgepalgalisi töökohti. Finantsteenused oleksid üks esimesi valikuid. See looks maksutulu ja eksporti, tõmbaks käima teisi majandusharusid, tekitaks neiski töökohti ja palgatõusu.
Ülempiir sotsiaalmaksule
Eranditest õigem on võrdne kohtlemine, uusi maksuparadiise maailm näha ei taha. Konkurentsi rahvusvaheliseks muutumise tõttu tuleb kaaluda võimalusi valdusfirmade maksureÏiimi lihtsustamiseks. Osa meie tulumaksumuudatusi on soodsad ka finantsteenuste arengule. Leeveneb dividendide, intresside, litsentsitasude, kapitali kasvu ja väärtpaberitulude maksustamine. Tuleb kaaluda seda varu, mis on meil eurodirektiiviga võrreldes finantsteenuste käibemaksuvabastuses, sest selles võib peituda konkurentsieelis.
Uuenduslik maksuameti siduv eelotsus peaks ideaalis tulema lühikese aja jooksul. Finantssektorile hädavajalikku usaldust aitab võita järelevalve tugevdamine.
Arengumootor kõrgepalgaliste spetsialistide näol ei taha töötada kõrge sotsiaalmaksuga. Rahvastiku vananemise oludes ei ole realistlik selle määra alandamine, küll aga paljudes riikides realiseeritud ülempiiri kehtestamine. Pensioni- ja haigekassale tooks see pigem lisa. Arendada võiks tervise- ja hariduskindlustuse ideid, et tõmmata neisse valdkondadesse juurde lisaraha.
Majanduskliima parandamiseks arendame ka õiguskeskkonda. Ettevõtjail on põhjust nuriseda õiguskaitse kvaliteedi, regulatsiooni puuduste ning protseduuride keerukuse üle. Kriitiline on tsiviilkohtumenetluse aeglus.
Majandushaldusõiguse vastuvõtmine koondaks kõik avalik-õiguslikud ettevõtlusvabaduse piirangud ühte seadusse, mis teeks olukorra ülevaatlikuks ja aitaks piirata piirangute hulka. Keskkonnaseadustikku annaks teha selgemaks ja eesmärgipärasemaks, uuendada oleks vaja ehitus- ja planeerimisseadustikku.
Arengu eeldus on kaheldamatult ka infrastruktuur, energeetika, teed ja e-keskkond, kus riigi roll ei ole teisejärguline.
Kõik üksikisikut puudutavad riiklikud menetlused tuleks muuta paberil tehtavatest digitaalseks, võltsimiskindlaks ja kontrollitavaks. Ettevõtjaportaali arendused peaksid võimaldama pangaarvete avamist, seltside asutamist ja juhtimist veebis. Lõpuks vajab Eesti ettevõtluse keskusena turundamist, milles riik on seni olnud vaoshoitud.