Head erakonnakaaslased, lugupeetud külalised!
2005 aasta oli eesti inimestele hea aasta!
Raha jäi rohkem kätte, lapsi sündis ja Reformierakond sai valimistel kõigi aegade parima tulemuse!
Sellest ma nüüd siis räägingi, kuidas meil on nii hästi läinud ja kui ma lõpetan, siis te ärkate täiesti puhanuna ja koju minnes mõtlete, et millise naabriga homme rääkida, et ta meiega liituks.
Aga alustuseks meenutaks ma ühte lugu ühest vabalt valitud väikelinnast. Nimetame seda väikelinna näiteks Oravalinnaks.
Seal linnas oli palju puust maju ja tuletõrjel oli kõvasti tööd. Maju muudkui süttis ja põles ja tuletõrje muudkui kustutas. Kõik oli nagu peab ja keegi ei osanudki teisiti elada.
Ühel päeval aga tuli tuletõrjeülemaks mees või kui võrdõiguslikkuse volinik nii soovib, siis naine.
Ühesõnaga, tuli tuletõrjeülemaks uus isik.
Ja uus tuletõrjeülem hakkas mõtlema, et mis oleks, kui teeks ennetavat tööd ja seletaks inimestel kuidas tulega ja elektriga ümber käija, nii et tulekahjusid ei oleks nii palju.
Käis majast majasse – õpetas ja abistas.
Ja tõepoolest, tulekahjude arv vähenes pidevalt ja kindlalt.
Kuni paari aasta pärast ei põlenud enam naljalt midagi peale kulu.
Tuletõrjeülem oli tubli olnud ja inimesed olid rahul.
Aga ühel päeval kerkis küsimus, et kui miskit ei põle, siis milleks meile nii palju tuletõrjujaid ja see tuletõrjeülem?
Majanduslikult mõttekam oleks ju naaberlinnaga raha kokku panna ja kahasse teenust osta.
Ja nii nad koondasidki tubli tuletõrjeülema ja tema tublid tuletõrjujad.
Miks ma seda õpetliku lugu räägin?
Selle loo tagamõte on otsekui tänase poliitika peegeldus. Ja omamoodi lõbus lugu sellest, mis juhtub, kui Reformierakond kõik oma eesmärgid saavutab.
Eesti riigis olid 15 aastat tagasi asjad igas nurgas isemoodi, raha liikus kilekotis, valitsus alles avastas maailma ja mobiiltelefon kaal oli selline, et ilma autota liigutasid seda ainult sportlased. Igatahes mingid dressides tegelased olid.
Täna on mobiil kõigil, mõni pargib sellega, mõni elab sellega oma seltsielu ja mõni teeb sellega põhitööd. Raha liigub elektrooniliselt ja piisab ainult kaardist taskus. Eesti aga on juba riigina maailma osa – me oleme Euroopa Liidu täieõiguslikud liikmed. Minu ees kõneles just üks tähtsamaid ametiisikuid selles piirkonnas – Siim Kallas, kes on Euroopa Komisjoni asepresident.
Me oleme NATO liikmed, koos kõigi õiguste ja kohustustega.
Tänane valitsus, koosnegu ta kellest iganes ei avasta enam maailma ja meie jaoks pole unistuste ja vaba maailma piiriks Soome tollipunkt.
Tänase poliitilise olukorraga on nagu tubli tuletõrjeülemaga ja tema tuletõrjujatega. Parempoolsus ja kindel püsimine oma lubaduste ja ideoloogia küljes on Eesti majandusedu tekitanud ja aidanud sellel kesta. Ja selle majandusedu tulemusena on meil kõigil raha rohkem.
Niipalju, et kasvõi lollusi teha.
Riik teeb omamoodi, eraisikud omamoodi.
Riik teeb igasugu totakaid kampaaniad, et õpetada kõiki sööma, eraisikud aga ostavad valimatult kõike mis tundub ostmist väärt.
Aga eraisikute ja riigi vahe on selles, et igaüks võib oma varadega teha mis tahab – riigil minu meelest ei tohiks olla luksust kulutada meie kõigi raha valimatult.
Aga tulles tagasi ikka selle tubli tuletõrjeülema juurde – meie opositsioonierakonnad teevad mureliku näo ette ja ilmuvad kaamerasse öeldes, et Riigikogul pole tööd või, et see valitsus töötab liiga rahulikult.
Et pole piisavalt actionit, pole lahingut – …. pole tööd.
Siit ma tahakski öelda, et sõbrad – kuna teil on olnud juba piltlikult mitu head tuletõrjeülemat, konkreetselt Siim Kallase ja Andrus Ansipi näol ja laiemalt Reformierakonna näol, siis harjuge ära, et te ei saa inimeste eludesse sekkuda ja sellise töö imiteerimisega oma olemasolu põhjendada.
Me kavatseme majanduskeskkonda veelgi ettevõtlikuma inimese sõbralikumaks muuta ja see tähendab, et neil, kellel kokku saades on alati mingi väike reguleerimis- või ümberkorraldusmõte peas, saabki vähem tööd olema ja inimestel saab olema rohkem vabadust.
Selle eest oleme enne seisnud ja kes on lugenud meie hiljutisi majandusprogrammi, siis see saab aru, et meie tegevusväli on laiem, kui vaid maksuprotsendi langetamine.
Näiteks on minu meelest väga õige võrdsustada säästev ehk investeeriv inimene tänase ettevõtte loogikaga, sest miks sunnime meist nutikamaid peituma ettevõtte Kammkeraamika Ettevõtmiste AS- i taha, kui sooviks on vaid enda ja oma pere tulevikku kindlustada.
Selleks oleme täna esitlenud ideed lubada inimesel võrdselt ettevõttega, mitte maksta tulumaksu väärtpaberite investeeringutelt kuni tulu välja võetakse.
Hea tuletõrjeülemana oleme astunud revolutsioonilise sammu Eesti rahva püsimajäämise teel.
Selleks ei ole olnud kloostrisse peitu pugemine, nagu see endiselt paljudel mõttes mõlgub, vaid vanemahüvitise kehtestamine.
Kes on vaadanud Paul- Eerik Rummo tegemisi, see on näinud, et koostöös Sotsiaalministeeriumiga tehtud uuringust selgus üllatav tõsiasi – vanemahüvitis on suurendanud kõrgema haridustasemega ja suurema sissetulekuga naiste sünnitamist.
See aga on väga unikaalne trend kogu Euroopas, kus probleemiks on nagu Andrus Ansip just nimetas – „Demograafiline vetsupott”.
Ka sellega oleme me tublid olnud ja kui vaatasite meie programmitöörühma ettepanekuid listides, siis on seal sees väga selge signaal. Signaal sellest, et me ei kavatse peatuda ja jääda puhkama loorberitele.
Sest kõik poliitikad ja väiksed nägelused muutuvad mõttetuks kui pole siin maalapil inimesi – pole enam eestlasi.
Ja see tähendab, et erakonnana on meie ülesanne seista jätkusuutlike süsteemide rajamise eest. Oleme ausad – ma usun, et näinud vanemahüvitise edu peaks teised erakonnad meie tuules tulema.
Kui hetkeks oma naba imetlemisega tegeleda, siis mida on kellegi teisel samast suurusjärgust viimastel aastatel ette näidata?
Tegelikult ei ole.
Aga tubli tuletõrjeülemat sarjama on kõik mihklid. Minu ettepanek siinkohal oleks, et sõbrad – pakkuge oma positiivsed lahendused ja teeme teoks!
Mitte ärge soiguge kooris, et mingit plaani oleks vaja – sest kui teil ei ole positiivset plaani, siis julgen kinnitada, et Reformierakonnal on.
Ja on positiivne plaan kuidas tagada Eesti majandusedu jätkumine ning kindlustada Eesti rahva jätk rahvusena.
Tean, et see kõlab nagu telepoes – aga see ei ole veel kõik. Äga mis veel tulemas on … jäägu esialgu saladuseks.
Aga räägime nüüd vahelduseks kuivadest numbritest. Püüan seda teha monotoonselt ja üheplaaniliselt, et mitte ehmatada kedagi.
Nagu ütlesin – oli 2005 meile hea aasta.
Miks mulle nii tundub, et kas mul palk tõusis … vist ei tõusnud, aga ikkagi oli hea aasta. Sest saavutasime erakonnana eesmärgid mida seadsime.
Oleme kõvasti kasvanud, saavutanud hea tulemuse kohalike omavalitsuste valimistel ja peaaegu valmis minema võitma 2007 valimisi.
Slaidil olevad arvud kõnelevad enda eest.
Reaalses valimissituatsioonis suutsime kasvada pea kaks korda sama palju kui teised, arvestamata neid kes tagasi andsid.
Üks osa on selles olnud ka meie otsusel suunata rohkem raha ja meeskonna liikmeid appi piirkondadele … aga inimesed on päevas lõpuks need kes selle tulemuse tegid.
Ja selle eest suur tänu meie kohalikele tegijatele – erakond on saanud teile toetuda ja te olete teinud hea tulemuse. Samuti peaks siin tänama erakonna noori, ilma kelleta erakond ei oleks suutnud kõike seda teha mida tegime.
Aitäh teile!
Aga vaatame edasi.
Reformierakond on viimase aastaga olnud erakondade hulgas liikmete arvult suurim kasvaja.
Meie valik on olnud ise kasvada ja seda teed käies oleme tublid olnud.
Kasvu poolest on meist suurem olnud vaid Keskerakond ja vaid tänu sellele, et ta liitis endaga pensionäride partei tervikuna.
Tänan kõiki kes on selle nimel pingutanud, kuid ütlen ka kohe, et kasv peab jätkuma, kui tahame konkurentsis püsida.
Selline kiire areng annab tunnistust, et meil on käimata radu veel palju ja palju inimesi keda me ei ole veel vabastanud poliitpimeduse kammitsaist.
Eriti ajalooline on võimalus täna, kus tegelikult peale meie ei ole paremmaastikul kedagi kes suudaks tugeva jõuna tegutseda ja kaitsta seda mida oleme varajasemates koalitsioonides ise loonud.
Kohtusin hiljuti ühe ettevõtjaga, mis, … tuleb möönda, et … peasekretäri elus just eriline haruldus ei ole, kuid tegu oli mehega, kes on turundus ja kommunikatsioonivaldkonnas suuri võite ja parajaid kaotusi üle elanud ja lõpuks ikka ellu jäänud.
Nagu eestlastel kombeks on.
Küsinud, et millised on meie eesmärgid 2007 ja kuulnud meie eesmärki 27-st kohast, oli tema jutu mõte, et turg tuleb võtta, kui see võimalus on. Ja pikemalt rääkimatagi ütlen, et kõrvaltvaataja näeb vahel selgemini seda mis toimub mänguväljal üldiselt kui klaaskuubikus istuja, kes küll tunneb valdkonna iga nüanssi.
Me oleme seadnud endale täna eesmärgiks 27 kohta Riigikogus.
Võib – olla peaks see eesmärk olema suurem?
Sest tunnetuslikult on nö. poliitiline ootus olemas. Valijate toetuse pälvimiseks ei peagi väga palju muud tegema, kui täitma oma lubadused ja käituma õigesti.
Mida tegelikult suudavad vähesed – väga tugevad ja väga enesekindlad.
Reformierakonna meeskond on kaunis kokkuhoidev ja enesekindlusest meil puudu pole.
Järelikult on taaskord meie roll tagada Eestile 2007 – 2011 parempoolne valitsus. Mis suudaks säilitada ja paremaks muuta meie ettevõtluskeskkonda ja mis suudaks ilma liigse ksenofoobiata tagada eestlaste säilimise rahvusena.
Erakonnana on meil veel enne seda sel aastal ühed valimised.
Presidendivalimised.
Erakond kui organisatsioon ehk peab sel puhul vähem pingutama kui kampaaniate puhul tavaline on.
Ei pea kleepima Paul – Eeriku plakateid ja jagama Jänksi kohukesi. Või tegema Toomas Hendrik Ilvese
Mis ei vähenda nende valimiste indikatiivsust.
Meie poliitikute ees seisvad valikud on tegelikult üsna vastandlikud. Ühel pool on täna viis erakonda, kes ühtede kriteeriumite alusel on esitanud oma parimad kandidaadid valikusõelale.
Ja teisel pool on grupp, kes pidevalt räägib, sellest, et on põhiseadusvastane üldse mõelda praeguse presidendi mitte tagasivalimise peale. Et see on presidendi kukutamine.
Oleme ausad, tegelikkuses on tänane president, väärikas ja tubli eakas inimene, ammu teeninud õiguse puhata ja elada oma elu ka oma perele ja endale. Mitte ei pea ta olema president veepuhastite ja vallateede ehitamise hinnaga.
Jah, presidendist ei sõltu parlamentaarses demokraatias liiga palju. Kuid tema on kindlasti üks eeskuju – teenäitaja, kui soovite, kuhu Eesti läheb. Kas minevikku või tulevikku.
Ja minu arvates on ka 2007 valimiste üks põhilisi valiku kohti ja lausa eksistentsiaalne küsimus – kas valida minevik, mida hästi tunneme või tulevik, milles võib peituda ohtusid?
Reformierakond on alati tulevikku vaadanud, panustanud omas ajas innovatiivsetele ja julgetele lahendustele ja selle läbi võitnud.
Olgu see ettevõtte tulemaksu kaotamine, üksikisiku tulumaksu alandamine, vanemahüvitis või kasvõi e-valimised.
Meie kõrval aga on neid, kelle arvates tuleks kinni olla minevikus ja vabadus on asi, mida tuleb inimestele anda vaid selgelt kontrollitud alal.
See on kindlasti teema, milles meil on unikaalne positsioon, sest kui vaadata tänaseid erakondi, siis paljud nende lahendused ja probleemid pärinevad ajastust, kust pärineb nende ideoloogide mõttemaailm. Kellel on selleks kuldseks perioodiks ühe teise liidu kuldsed päevad ja kellel endiselt aeg mil kooperatiiv oli ettevõtlusvorm.
Reformierakonna ideed on aktuaalsed täna ning nagu aeg näitab tuleb iga päev võidelda isikuvabaduste eest ja tuleviku arvelt elamise vastu.
2005 aastal vahetus valitsus ja tagantjärgi öeldes võime üsna avameelselt öelda, et sel hetkel oli küsimus, et millised väärtused jäävad peale – kas reguleeritus, tugev riigi kontroll ja plaanitäitmine kriminaalpoliitikas või vabaduste austamine, riigi tugevus ainult oma funktsioonide täitmisel ja tegelik töö korruptsioonivastsel võitlusel.
Ma ei taha olla prohvet aga toetudes spetsidele antud valdkonnast võin väita, et esiteks andis selline populistlik „justkui korruptsioonivastane võitlus” tugeva hoobi tegelikule korruptsioonivastasele võitlusele ja teiseks lõi ühe isetäituva ennustuse.
Isetäituv ennustus kõlab, et kui me korruptsioonist piisavalt palju räägime, siis selle tajumine suureneb ja Eesti langeb ka seetõttu Transparecy Internationali tabelis kehvemale positsioonile, sest see mõõdab korruptsiooni tajumist ühiskonnas üldiselt. Ja siis on juba tegemist järjest suurema probleemiga millega pidevalt võidelda. Ise puhume suureks, ise võitleme – tööd nagu anekdoodis arstis, kes ravib patsienti nii kaua kuni lapsed koolitatud on.
Keeruline? Tegelikult ei ole. Tegelikult oli see tavaline politikaanlus.
Tegelikult usun ma siiralt, et suudame uue loodava erakonnaga – Eesti Eest või Isapublicaga head koostööd teha.
Usun, et oleme mõlemad õppinud omavahelisest jõukatsumisest ja sellest, et poliitikas tuleb tihiti emotsioonidest üle olla, mitte kasutada neid nõuandjatena.
Tänasel koalitsioonil on valimisteni pisut üle 300 päeva jäänud. Sellel ajal ei ole meil kindlasti võimalust lasta lõdvaks ja öelda, et mingid kompromissid meie põhiväärtuste ja valijatele lubatu osas on mõistetavad, et iga hinna eest koos püsida.
Vastupidi – nii nagu linnupoja viib puu otsa midagi seletamatut, mis on veres, nii tõmbab ka üksikutest isiklikest ebasümpaatiatest hoolimata parempoolsus ja võimalus teha parempoolne koalitsioon.
Tekkimas on ju uus erakondade liit, mis esialgu on vaid valimisteks kokkuklopsitud liit, kui kuulu järgi 2007 saab üheks erakonnaks. Olgu ta nimi siis Eesti Eest, Konservatiivne Rahvaerakond või Isapublica.
Meie jaoks on tegu üsnagi unikaalse võimalusega.
Ühest küljest tekib meile tulevikus juurde üks tugevam partner, kui Isamaaliit ja ResPublica seda on, ning teisest küljest tuleb meil tööd juurde. Tööd tuleb juurde, sest vaid matemaatikas on 1+1=2. Poliitikas ei ole võimalik seda saavutada mujal kui laboratoorsetes tingimustes. Pigem võib see välja näha, et kahe liitumisel kukub ära mingisugune osa mõlema valijaid. Seda eriti olukorras kus pole ühte tugevat liidrit, ühte eesmärki ja programmi, millest oleks näha, kes nad siis on.
Isiklikult loodan südamest, et neil läheb hästi, sest nende läbikukkumine heidaks varju kogu parempoolsusele. Nagu juhutus ResPublica suurte sõnade ja tegelike tegude vastakusest.
Siiski pean idealismi maailmaparandamisel paremaks, kui varjatud küünilisust ja arvamust, et maailma muuta ei ole võimalik.
Meie tänane koalitsioon on parim võimalus mis meil selle sünnihetkel valida oli. Lihtsalt poleks meil teises koalitsioonis õnnestunud tulumaksu alandamist jätkata, kuna ResPublica tollane liider seda ei toetanud. Praeguse koalitsiooni selgeks tugevuseks on konsensuslik otsustamine ning teineteise valijate huvidega arvestamine.
Kuid uinuda ei maksa – ehkki oleme ühes koalitsioonis, siis meie konkurentideks on teised samasugused, nagu meie, ehk parempoolsust kaitsvad erakonnad, kuid meie vaenlasteks on laiali jagamise soovid ja hämar toimetamine, kasutades kilbiks avalikku võimu või positsiooni.
Ja isegi liiga tihti põleb selline laialijagamise tuluke ka meie praeguste koalitsioonipartnerite silmis, nagu liiga tihti oleme olnud olukorras, kus riigipartnerite teod näiteks Tallinnas panevad punastama.
Need on olnud hetked mil oleme pidanud endalt küsima – kuhu edasi ja pettunult nentima, et teisi partnereid, kellega oma lubadusi ellu viia, ei ole. Loodan, et uue suurema väidetavalt paremkonservatiivse erakonna teke on meile selleks toeks, et saame käituda senisest kompromissitumalt ja oma valijatele antud lubadused kiiremini realiseerida.
Elame – näeme, mina isiklikult loodan, et kui meil pole neist tulevikus koalitsioonipartnereid, siis nendes asjades, kus meie vaated kokku langevad saame head koostööd teha.
Esimene asi, kus kahe liituva erakonnaga ja SDE ka KESKIGA oleme koos toimetamas, on presidendivalimised.
Presidendi valimiste osas on järgmiseks etapiks 11.mai (ehk siis 12 päeva pärast), kui üheaegselt toimuvad 5 erakonna juhatused ja tehakse oma valikud teiste kandidaatide suhtes. Peale seda on sõelale jäänuid juba vähem.
Meil on kolm väärikat kandidaati – P.E.Rummo, Laine Jänes ja T.H. Ilves. Kesiganes neist peaks siis lõppvooru jõudma – kannab ta neid väärtusi, mida presidendilt ootame – Lääne orientatsioon, julge mõtlemine, positiivne ellusuhtumine.
Ilmselt veel enne sügist saame näha kas kõik erakonnad püsivad laua ääres sama tõsiselt, kui nad on seda täna teinud. Reformierakonna tahe on siiras – leida president, kelle pärast ei peaks piinlikust tundma.
Kordades olulisem meie jaoks on tulemus 2007 valimistel.
Esiteks – määrab see selgelt, kas valitsust juhtiva erakonnana õnnestub Eestis kasvatada oma kandepinda ja kas parempoolsus ning kokkuhoidlik mõtlemine on Eestis täna ikka aktuaalne. See on mõtteviis mida meie esindame.
Teiseks –hea valimistulemus on oluline ka Eesti tuleviku võtmes – sest ikka veel on võimalik Eesti suunata enesega rahulolu uima. Selles uimas kiputakse rahaga kinni toppima kõiki avausi, mis tunduvad seda väärt olevat. Headel aegadel tehtud tarbetuid kulutusi aga on raske, et mitte öelda võimatu tagasi pöörata kui ajad kitsamaks lähevad.
Kolmandaks – meie töö ja pingutus määrab selle, kas suudame endiselt säilita suurte vabadustega riigi, kus on isikuvabadused austatud ja kaitstud riigi tarbetu sekkumise eest. Mitte ei lähe kaasa vohava populismiga, mis enne valimisi püüab keelustada kõik mis liigub ja vahel ka selle, mis ei liigu. Sest keelustamisega on lihtne hääli saada.
Põhjusi on veel palju aga peamine põhjus on iseenesest lihtne – et tagada meie püsimajäämine riigis, kus igaüks on vaba ise otsustama ja toimetama ning riik kogub makse vaid nii palju kui palju on vaja riigi funktsioonide täitmiseks.
Reformierakonna volikogul eelmise aasta lõpul seadsime 2007 Riigikogu valimiste eesmärgiks on 125 000 häält ja 27 kohta.
Suure tõenäosusega tähendab sellise suurusjärgu tulemus valimiste võitu. Arvan, et organisatsiooniliselt hakkame selleks valmis saama. Küsimus on, kas me tegelikult usume, et see on tulemus, mille ära teeme?
Mina usun. Ja ehk veenan teidki.
Esimene argument on – meie kohalikud liidrid on lubanud igaüks oma maakonnast ja piirkonnast täpselt sellise tulemuse, et hääli jääb ülegi. Nemad aga toetuvad oma arvamuse andmisel igale piirkonna liikmele – olgu ta siis kandideerimas või mitte. Ehk siis teile.
Teine argument – oleme erinevalt teistest erakondadest saavutada häid tulemusi ka raskest olukorrast. Ma ei väida, et täna oleks taevas pilvitu ja ohte poleks. Ohud on alati – peamine ohuallikas oleme ise ja meie valikud, kuid ohtudest teadlik olles ja teatavat kogemust omades saame hakkama. Ja kuna stardiplatvorm on üsna hea, siis peaks see tulemus saavutatav olema.
Kolmas – mõelge lihtsamalt – kõik siin saalis ilmselt usuvad, et meie jaoks on võimalik saavutada üle 20 koha riigikogus.
Ei tohiks vist võimatu olla?
Aga 24 kohta? Ka tehtav? Ilmselt küll.
Aga sellest pingutusest täiesti piisab, sest kui mäletate, siis meie valimissüsteem on selline, et kes saab protsentuaalselt rohkem hääli, see saab ka jagamata jäävatest mandaatidest lõviosa.
Seega – oleme eesmärgi seadnud kõrgele, kuid täpselt nii kõrgele, et pärituule korral võime ka ennast ületada.
Kuidas me selle saavutame?
Jälle lihtsalt, sest meil käib kõik lihtsalt.
Võtame mõned head ideed, 125 tublit kandidaati, 5500 toetavat erakonnaliiget ja paneme masinasse. Ja natukese aja pärast ongi kõik tehtud.
See tähendab aga väga kindlalt seda, et kui kohalikel valimistel oli meil kandideerijaid rohkem kui Riigikogu valimistel olema saab, siis seda enam vajavad need kes tulle lähevad teiste tuge.
Ärge häbenege juba täna mõelda sellele, kuidas oma kaasvõitlejale – kes päeva lõpuks on ju meie kõigi esindaja Riigikogus või ministripostil – hääli või muid vajalikke resursse koguda.
Ja arvestage, et igal aastal läheb olulisemaks vahetu kontakt oma piirkonna inimestega – me võime teha reklaami palju ja ilmselt seda teemegi. Võime teha palju nänni – ja ka seda teeme. Midagi vahvat ja õpetlikku saate ka juba täna kaasa.
Kuid tööd teie eest ära teha ei saa. Ehkki vahel tahaks.
Seega – kandideerijad, mõelge juba täna sellele, kust tulevad hääled ja kuidas saada enda meeskond kokku, kes teid valituks aitab.
Ja kõik teised liikmed – palun pange õlg alla kui aeg käes ja ka siis kui seda pole veel küsima tuldud.
Head sõbrad!
Järgmine üldkogu koos uusaastaballiga on 13.jaanuril 2007 Tallinnas (kus), kuid kohtume me kõik järgmisena erakonna suvepäevadel Kuutsemäel.
Sel aastal toimuvad meie suvepäevad 4 – 6 augustini.
Oma kõne lõpetuseks, nagu juba viimasel ajal tavaks on saanud, kuulutan välja ka kampaania – „too sõber erakonda, saate mõlemad suvepäevadele tasuta”. Seekord algab kampaania sellest hetkest, kui lõppeb minu kõne ja kestab kuni juuni viimase päevani – tegime spetsiaalselt sel korral pikema tähtaja, et veel Jaanipäeval leida endale sõber keda kampa kutsuda.
Peale jaanipäeva jääb ka väike varu nö. vigadeparanduseks ja ebaõnnestunud valiku korral sõber uue vastu vahetada, aga 30 juuni keskööl läheb see võimalus lukku.
Teine üritus kuhu ilmselt tasub kõigil, kellel meeldib jalgaratas ja puud ja põõsad, tulla toimub siinsamas Viljandimaal kuu aja pärast, 27 ja 28 mail – tegu on traditsioonilise rattaretkega, mida meie erakonna inimesed korraldavad.
Aga nüüd – tänan teid ja küsimuste puudumisel juhatan sisse meeleoluka kevadise tantsunumbri, mida autorid ise nimetavad „Libilikas”.
Võin kinnitada, et tegu on lõbusa ettevõtmisega aga päriselus loodan siiski selliseid linde – loomi mitte kohata.
AITÄH!