Head erakonnakaaslased, head sõbrad.
Tere tulemast Viljandisse.
Mul on hea meel teie kõigiga taas kokku saada. Mind ja Sind, hea reformierakondlane, meid kõiki siin ühendavad ühised väärtused. Meid liidab soov muuta Eestit iga päev paremaks, ehitada vabamaks ja jõukamaks seda ühist, mis meil on.
Meie riiki.
Kolmandik sellele valitsusele antud neljast aastast on peagi kasutatud. Mõtlesin sellele, mida oleme jõudnud seni teha. Seda on alati oodatust vähem, kuid arvestades olusid, päris palju: pensionitõus, vanemapensioni kehtestamine tulevast aastast, erisoodustusmaksu kaotamine tööga seotud hariduskuludelt, kõrghariduse kvaliteedireform, reformid Eesti energeetikaportfelli mitmekesistamiseks, kaitsekulude tõstmine NATO partneritele lubatud tasemeni. Selle loeteluga võiks jätkata veel väga pikalt. Iga nimetatust on suur ja oluline tegu Eesti elu paremaks muutmisel.
Kavatseme jätkata samas vaimus.
Juba mõne päeva pärast on kavas parlamendis vastu võtta üle kümne aasta oodatud uus avaliku teenistuse seadus, mis korrastab avaliku teenistuse, muutes läbipaistvaks ja võrreldavaks avaliku sektori palgasüsteemi ja ametihüvede kasutamise.
Haridusminister Jaak Aaviksoo eestvedamisel on valitsus ette võtnud Eesti jaoks väga vajaliku koolivõrgukorralduse kaasajastamise.
Tulevast aastast vähendame inimeste ja ettevõtete maksukoormat – töötuskindlustusmakse määra langetamise tulemusena jääb keskmiselt igale perele täiendavalt kätte kuni 180 eurot aastas.
Juba on parlamendis otsustatud tulumaksu langetamine 20-le protsendile 2015. aastast. Vajadus parima majanduskeskkonna loomise nimel lakkamatult pingutada on ilmne vaadates kasvõi lõunanaabreid, kes otsustasid samaks ajaks oma tulumaksu samuti 20-le protsendile langetada, et parandada riigi konkurentsivõimet investeeringute ja töökohtade pärast peetavas heitluses.
Head sõbrad,
1 miljon 294 tuhat 236. Nii palju oli viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste avaldamise hetkeks kokku loetud Eesti püsielanikke seisuga 31. detsember 2011. Pole välistatud, et pärast loendustulemuste lõplikku kontrolli võib see number vahest tõusta isegi ülespoole 1,3 miljonit. Vastupidiselt poliitiliste hüsteerikute pahatahtlikele manamistele oleme elujõuline ja tugev rahvas. Rahvaloenduse tulemustes pidid pettuma need, kes alles äsja rääkisid täis veendumust 130 tuhandest viimastel aastatel Eestis lahkunust.
Kogu Euroopa võitleb madala sündivusega, meil on selle vastu olnud aga toimiv ravim – vanemahüvitis. Tänu vanemahüvitisele sünnib lapsi võrreldes mõõna-aastatega rohkem ning pere järelekasvule mõtlevad meil Eestis ka karjääriredelil edukamad naised. Oleksime vanemahüvitise jõustanud paar aastat varem, kes teab – ehk oleks rahvaloenduse esialgseks tulemuseks olnud maagilised 1,3 miljonit.
Usun kindlalt, et jätkates ja arendades tarka perepoliitikat ongi meid 15 aasta pärast oluliselt rohkem kui 1,3 miljonit.
Lastekaitseorganisatsiooni Save the Children kinnitusel on Eestis juba täna parem olla ema kui Šveitsis, Kanadas või Ameerika Ühendriikides. Laps olla on Eestis aga veelgi parem.
165st võrreldud riigist kuulub Eesti kümne kõige parema hulka, kus lapsena kasvada. Eesti valitsused on töötanud peresõbraliku keskkonna loomiseks ning see on kandnud vilja.
Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja rahvaloenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit nimetas rahvaloendust kommenteerides positiivseks, et eelmise loendusega võrreldes on arvukam just kõige noorem, kuni nelja-aastaste vanuserühm ja viimastel aastatel on Eesti elanike loomulik iive jõudnud üsna nulli lähedale. Sealjuures on eestlaste iive statistikaameti kinnitusel olnud positiivne neli aastat järjest!
Kas see tähendab, et midagi rohkemat sündivuse parandamiseks ja peresõbraliku keskkonna loomiseks ei anna teha? Annab muidugi.
Teades, et enne vanemahüvitise jõustumist olime jõudnud sündide arvuga Eestis väga madalasse seisu ning kümnekonna aasta pärast jõuab just see põlvkond pere loomise vanusesse, peame riigina olema valmis pakkuma igaühele kindlustunnet, et Eesti on parim paik pere loomiseks ning laste saamiseks.
Me kõik mõistame, et parima kindlustunde tagamiseks igale noorele perele on ülioluline stabiilne majanduskasv, mis tagab kõigile soovijaile töökoha ja seeläbi ka kindla sissetuleku. Kuid on ka palju muud.
Lisaks vanemahüvitisele, mille põhimõtteid me muuta ei luba, ja kohe-kohe jõustuvale vanemahüvitise jätkule vanemapensioni näol, on ka ootusi, mis seni veel täitumata. Üks olulisematest on kindlasti lastetoetuste tõusu ootus.
Seepärast ongi valitsuse üks kõige tähtsamaid ülesandeid lähiajal lastetoetuste reformi läbiviimine.
Leppisime valitsuse moodustamisel oma partneri, IRL-iga liiduleppes kokku, et perede toetamisel lähtume põhimõttest, mille kohaselt toetab riik rohkem neid, kes rohkem abi vajavad.
Oleme nüüd sotsiaalminister Hanno Pevkuri juhtimisel erakonnas kõvasti tööd teinud, et sellest põhimõttest lähtuvat, perede kasvu toetavat ja rahanduslikult kestlikku reformiplaani välja töötada. Tulemusena võin täna teatada, et selline plaan on olemas ja vajab nüüd lõplikuks viimistlemiseks ühist läbiarutamist kõigi asjast huvitatute osalusel. Pakume oma partneritele ja avalikkusele arutamiseks välja lastetoetuste reformi, mille kohaselt kahekordistuvad kahe aastaga kõige kitsamates tingimustes elavate laste toetused.
Meie soov on alustada reformiga juba järgmisel aastal. Soovime 2013. aasta 1. juulist kõige enam tuge vajavate laste peredele tõsta esimese ja teise lapse toetust seniselt 19,18 eurolt lapse kohta 30 eurole lapse kohta ning iga järgneva lapse puhul seniselt 57,54 eurolt 80 eurole lapse kohta. Abivajavale kahe alaealise lapsega perele tähendaks see aastas täiendavat sissetulekut ligi 250 eurot, kolme alaealise lapsega aga juba rohkem kui 530 euro võrra suuremat pere-eelarvet.
Reformi lõppedes oleksid enim abivajavate laste toetused kahekordsed ehk pere esimese ja teise lapse puhul maksab riik lapse kohta toetust 40 eurot ning alates pere kolmandast lapsest 115 eurot lapse kohta. See aga võimaldaks näiteks kolme abivajava lapsega perel lapse arengule praegusega võrreldes panustada aastas ligi 1200 euro võrra rohkem!
Möönan, et see tähendab järgmisel aastal riigieelarvele ca 7 miljoni eurost ja kogu reformi rakendumisel ca 14-15 miljoni eurost lisakulu, kuid meil on olemas ka plaan, milliste mõistlike ümberkorralduste arvelt see raha lastele suunata. Valitsus leiab vahendid, et kahekordistada alla suhtelist vaesuspiiri elavate laste toetused.
Reform aitab oluliselt kõige suuremas vaesusriskis olevaid peresid, muudab lastetoetused oluliselt paremini sihituks ja sotsiaalsüsteemi tõhusamaks.
Head erakonnakaaslased,
maailm on muutunud. Neli aastat tagasi poleks keegi uskunud, et mõnel Euroopa Liidu liikmesriigil pole raha, et maksta apteekidele riigi seadustes ette nähtud retseptitoetusi. Kreekas on see juhtunud. 2012. aastal ei kujuta ilmelt ükski siinolija ette, et läheb Eestis perearstilt saadud soodusretseptiga apteeki ning kuuleb vastuseks, et soodustust ei saa – riigikassas pole raha.
Maailmapanga hinnangul on Euroopa lõunaosa raskustes süüdis sealsed kõrged maksud, liiga palju regulatsioone ja halvasti hallatud bürokraatia. Kõik nimetatud märksõnad on ajalooliselt vastandiks reformierakondlikule poliitikale. Meile on omased madalad maksud, lihtne ja läbipaistev maksusüsteem, võimalikult vähe piiranguid ning riigi sekkumist. Niisamuti on Eestit aidanud riigile kogutud reservid ning riigivõla hoidmine võimalikult madalal.
Euroala riikide rahanduste erinevused on ilmsed ja selle valguses on loomulik ka küsimus euro tulevikust. Euro on ja jääb Euroopa ja kogu maailma jaoks positiivseks saavutuseks. Seda isegi juhul, kui tulevikus mõni riik ei suuda tublimatega sammu pidada ja euroriikide hulgast välja kukub.
Päris kindlasti oli Eesti liitumine euroalaga kasulik samm, millest on majandus juba praeguseks palju võitnud. Euroga liitumise aastal kasvasid erakordselt kiiresti välisinvesteeringud ja eksport. Ettevõtjad on hinnanud Eesti eurole ülemineku mõju nende tegevusele positiivseks. Ent euro on Eestile olnud alati midagi enamat, kui üksnes majanduslik kvaliteedimärk.
Euro on olnud ka Eesti julgeoleku suurendamise projekt, mis on tõstnud meid Euroopa riikide tuumikusse.
Loodame, et ka Läti eurovalmidus saab järgmisel kevadel kinnituse ja meie naabrid liituvad eurotsooniga 2014. aasta algusest. Eesti majandus ja julgeolek üksnes võidaksid sellest.
Kui räägin eurost hästi, siis see ei tähenda, et poleks ruumi parandusteks. Vallandunud kriis on aidanud välja tuua vead eurosüsteemis ja Euroopa Liidus tervikuna. OECD peasekretär Angel Gurria sõnul sunnib kriis euroala tegema õigeid asju ja tegema kiiremini kui tavaolukorras, mis on kokkuvõttes hea. Tema võrdluses on euroala nagu võimas katedraal, mis on tellingutes ja loomulikult on siis kosta mingil määral ka „ehitusmüra“. Aga kui tellingud lõpuks eemaldatakse on euroala olukord parem kui iial varem. Euroopal on piisavalt võimekust ja rikkust, et probleem lahendada, selles pole vähimatki kahtlust.
Nii peab Eestigi tulevikus aktsepteerima ja isegi taotlema suuremat sidusust Euroopa Liidus näiteks eelarvepoliitika ja panganduse vallas. See on loomulik, sest piiriülese panganduse arenedes on järjest enam vaja ühist järelevalvet. Lõimunud majanduste tingimustes on kõigi huvides, et ka naabri majandust ei pidurdaks kehvake eelarvepoliitika.
„Rohkem Euroopat“ on õige suund ka selle kriisi õppetunnina. „Rohkem Euroopat“ on Eesti elanike jõukuse ning riigi julgeoleku huvides.
Euroopa kriis õpetab veel üht – aeg on ümber defineerida heaoluriik. Ülejõu elamine läheb lõpuks väga rängalt maksma.
Heaolu tagajaks riigis ei saa olla kaugelt vaadates põhjatuna näiv riigikassa.
Hea olu loojaks ja tagajaks on head võimalused ettevõtlusega tegelemiseks, riigi võimalikult vähese sekkumisega vabalt hingav majandus. Keskkond, mis soodustab uue lisandväärtuse loomist. Heaoluriik tähendab jõukust, mida kogutakse ühiskonnale, mitte riigile. Heaoluriik ei tähenda hiiglaslikku hoolekanderiiki.
Just kõigi eest valimatult ja tuleviku arvelt hoolt kandev riigikorraldus ongi jõudnud ülemaailmses kriisis pankrotini. See süsteem ei ole kestlik.
Tsiteerides Mihhail Lotmani: “Sotsialistlikud ideaalid ei ole halvemad kui ükskõik missugused ideaalid. Halb on see, kui neid tahetakse ellu rakendada ning ehkki meetodid tunduvad mitmekesisena, on neil kõigil üks ja sama ühisnimetaja: üle jõu elamine, mis tavaliselt tähendab võlgu elamist. Võlgadega on aga selline paha lugu, et ühel päeval tuleb need tagasi maksta, ja loitsud kapitalismi pahedest aitavad siin vähe.”
Head sõbrad,
on veel üks teema, millest teiega omakeskis kindlasti rääkima peame. Oleme ju Reformierakonnas alati olnud avatud ja ausad üksteise suhtes ning pole kartnud omavahel rääkida asjadest nii, nagu need on.
Mind teeb väga murelikuks, kui ebakindlalt me ühiskonnana kõnnime õigusriikluse ja demokraatia kitsal rajal. Mõned nädalad on vallanud mind ja kindlasti ka mitmeid teie seast tunne, et kogu Eesti poliitika on määritud. Hiilivalt oleme jõudnud situatsiooni, kus ühiskonna skeptilist või mustavat suhtumist poliitikasse ja poliitikutesse peetakse paratamatuks.
Kui igat ausat poliitikut peetakse vaikimisi ebaausaks, on tegemist suure probleemiga. Kui iga normaalse kodanikuühiskonna juurde kuuluvaid nähtusi nagu huvid, annetamine, erakonnad, poliitiliste valikute tegemine, poliitikud – üleüldse kogu poliitikategemist kujutatakse kuriteona, loob see pinnase populistide esiletõusuks.
Kõlapinda hakkavad saama need, kel pole endal ühtegi lahendust ja kelle poliitilise kapitali moodustab paradoksaalne hüüdlause „mina pole poliitik!“, mis justkui annaks lunastuse kõigeks ning vabastaks vastutusest.
Võin kätt südamele pannes kinnitada, et viimastel nädalatel tekkinud kuvand ei peegelda ei Eesti poliitika tõelisust ega olemust. Ausus poliitikas on minu veendumuse järgi valdav. Eesti poliitika ei ole ostetav. Reformierakonna poliitika ei ole ostetav.
Kuid probleeme peame möönma. Jah, ajakirjanduses on mõned üldistused läinud kõvasti üle võlli, kuid taolise väärkuvandi tekkimisel on kindlasti erakondade ja poliitikute endi süüd.
Olgu siinkohal üheselt öeldud – mistahes varjatud rahastamine poliitikas pole aktsepteeritav. Kui üksainus inimene katab veerandi erakonna sissetulekutest, siis see pole aktsepteeritav. Kui erakonna sisedemokraatiat kallutatakse hoogtöö korras värvatud kriminaalidega, siis see pole aktsepteeritav.
Ainult selle deklareerimisest ei piisa. Meil valitsuse juhterakonnana on kohustus ka siin asju paremaks muuta. Me peame jälle kord analüüsima kujunenud praktikat ja tegema muutusi regulatsioonides, taotlema muudatusi hoiakutes. Läbi tuleb kaaluda kõik esitatud ettepanekud. Oleme ses vallas valmis panustama nii ideede kui poliitilise jõuga vajalike muudatuste vormistamiseks. Parlamendis on töö alanud ning asjalikke muudatusi seadusandluses võiksime oodata juba sügisel.
Konkreetse kaasuse puhul jääb mul üksnes avaldada lootust, et uurimisametkonnad selgitavad tõe välja. Vajadusel saame selle põhjal siis teha ka konkreetsed järeldused. Nagu me alati oleme teinud.
Kui tõde on selgunud, teame, kas või kes peab lahkuma. Reformierakonna huvides on, et see juhtuks võimalikult kiiresti.
Sõbrad,
Reformierakonna eesmärk on jõukas, õnnelike kodanikega vaba riik. Oleme liikunud selle eesmärgi suunas alati tugeva, ühtse meeskonnana. Loomulikud on olnud erakonnasisesed arutelud ja vaidlused, kuidas muuta midagi paremaks. Neis tulistes vaidlustes ongi meie jõud.
Täiuslik ei ole meist keegi, alati ei ole õigus meist kellelgi. Kuid vaidluses selgub tõde. Ja kui eesmärk on tõde, ei jää vaidlusest selle osalejate hinge tüli kriipima, sest tüli pole olnud eesmärk.
Jätkame ühiselt tööd parema Eesti nimel. Toetagem üksteist. Vaielgem tuliselt, kuid alati erakonnakaaslast austades. Jätkame ühist pingutust, et meie riik oleks oma kodanikele elamiseks parim koht maailmas, et meid sünniks üha rohkem, et meie lastel oleks veelgi parem elu, et kestaks vaba Eesti.
Elagu Eesti!