Läbi ajaloo võime jälgida näiteid sellest, kui suurt mehisust nõuavad otsused, mis on hädavajalikud tulevikuks ja näiliselt ebapopulaarsed.
Need on kergelt teostatavad vaid absoluutse monarhia või diktatuuri tingimustes. Demokraatlikes ühiskondades, kus on võimukandja rahvas, on see aga otsustajale tihtilugu kaelamurdev.
Oleme säärast pretsedenti näinud praeguse iseseisvuse algaastaist, kui Laari esimene valitsus radikaalseid otsuseid tegija (vähemalt esialgu) alamad veelgi suuremasse kitsikusse paiskas. Praegu saab rahvas nende sammude tähendusest aru ja vaatab võidukalt kunagiste saatusekaaslastest naabrite poole.
Ometi näib kunagine uljas peaminister praegu pelgavat kunagise ebapopulaarsuse kordumist. Nii tulebki appi populismitrumm, mis on mänguriist tema eelkäijast peaministrile! Nii tema kui ka ta lähimad kaasvõitlejad aga peavad teadma majanduslikult tarkade otsuste väärtust lausa üleeuroopalises mõõtmes. Küsimus puudutab loomulikult uut töölepinguseadust, mille tähtsusest ei väsi meile viitamast ei Euroopa Komisjon ega ka IMF!
Tegelikult on tööjaotus vabas ühiskonnas lihtne: töötaja peab olema tubli täna, et saada palka homme, tööandja peab pingutama, saamaks maksta sedasama palka ka ülehomme ja mõlema poole seadusi tegevad esindajad peavad hoolitsema selle eest, mis saab mõlemast vanaduspõlves! Siit ka dilemma—kuidas teha arusaadavaks keerulised klauslid, et ühiskond tajuks tõusvat tulu tulevikus?! Selles viimases sõnas ongi kogu konks—kes ei tahaks saada mitte midagi tehes PALJU PAPPI JA KÄHKU?!
Küsimus on ainult selles, et keegi peab vajamineva summa teenima. Mitte asjatult pole paljud ülivõimsad ametiühingud (näiteks ,,LO” Rootsis) viinud nende riikide majandust stagnatsiooni! Tavaliselt järgneb sellele äkiline ärkamine (nagu Rootsis juhtuski), ainult et siis on hind juba palju kallim! Ega asjata nõua Euroopa institutsioonid meilt tööturu reforme —lihtsalt homme VÕIB JUBA HILJA OLLA!
Asi pole mitte töötegijate ahistamises, vaid töökohtade säilitamises. Iga põllumees teab väga hästi, et kui ta on ülbe põllu või lüpsilehma suhtes, pole tal homme enam kuskil rügada ja ülehomme pole süüa.
Nii ka ettevõtluses—küsimus pole mitte töötaja-kapitalisti vastasseisus, vaid firma ellujäämises. Mäletan hästi näiteid aastatetagusest Soomest, kus korraldati tahtlikke pankrotte, päästmaks ettevõtteid taagast, mille nimi on ,,palga maksmine mittetöötamise eest”! Kas seda soovime Eestile? Meie, kes me oleme geenidelt töökas talurahvas, teame hästi, kuivõrd on ausse tõstetud töökus ja põlastatud jõudeelu! Miks mitte teha nii ka praegu?
Olen alati väärtustanud eri tsivilisatsioonide tarkust ja hindan kõrgelt vanakreeklase Aisophose valmi: ,,Elas kord mees, kel oli imeline kuldmune munev hani. Mees hoolitses hane eest hästi ja vastutasuks ootas meest igal hommikul vastmunetud kuldne muna.
Siis aga läks mees ahneks — mis oleks, kui katsuks hane seest kõhe kõik munad kätte saada? Nii tappiski mees hane ja lõikas linnu lõhki. Paraku leidis ta hane seest vaid ühe pool-valminud muna…!?”
Mõelgem homsele ja ÄRGEM TAPKEM HANE!