Raske on leida inimest, kes poleks märganud arutelu ja seisukohavõtte kooseluseaduse teemadel ja selle kohta enda seisukohta kujundanud. Arutelu intensiivsusele on tõuke andnud nn traditsionalistide ehk Varro Vooglaiu juhitud kooseluseaduse vastukampaania.
Seisukohtade ja arusaamade erinevuses pole iseenesest midagi imelikku. Mis aga hämmastab ja lausa õudu tekitab, on paljudes kommentaarides ja meilides kajastuv sallimatus ja vihkamine. Eelarvamuslikkus, ülesköetud (kujundatud) hoiakulisus ja avalikkuse ees justkui varjatud, pinna all kobrutav vaenulikkus on samaväärne suhtumisega ,,kommarid ahju” ja ,,kui on must, näita ust”.
Pärast 20 aastat vabana ja demokraatlikus keskkonnas elamist seda kogeda on ebameeldiv üllatus. Tekib küsimus, kas me oleme postsovetlikust väärtusruumist erinevad.
Ka nn jääkeldri aegadel võtsid inimesed sõna ja väljendasid oma arusaamu ja hinnanguid. Need olid vahel üsna emotsionaalsed ja mitte just väga argumenteeritud, kuid jäid sallimatuse, kategoorilisuse ja sõjakuse poolest praegustest kaugele maha.
Põhiseadus sugu ei maini
Täiesti uus on aga see, et hinnanguliselt 1/4 kuni 1/3 kõigist minu postkasti tulnud mõjutusmeilidest on venekeelsed ja umbes pooled saadetud Venemaal registreeritud meiliaadressidelt. Neis protesteeritakse kategooriliselt ja nõutakse küsimuse rahvahääletusele panekut. Kõige räigemas meilis kõike seda selleks, et valge rass kestaks ja säilitaks oma puhtuse…
Põhiseaduse paragrahv 27 räägib perekonnast, kuid ei maini abielupoolte sugu. Seega, põhiseadus ei keela ka samasooliste abielu, kui nad seda soovima peaksid. Kooseluseadus seda siiski ette ei näe. Ka on kooseluseaduse reguleerimisaine tunduvalt laiem kui ainult samasooliste kooselu. Küll aga keelab põhiseadus selgesõnaliselt inimeste diskrimineerimise ,,…soo… või muude asjaolude tõttu” (PS paragrahv 12). Paragrahv 13 näeb ette igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning 19 igaühe õiguse vabale eneseteostusele, sh enesemääratlusele. Rahva heakskiidu pälvinud põhiseadus ei fikseeri kusagil, et õigus perekonnaelule on ainult mehe ja naise õigus. Seega on see igaühe õigus.
Ka muu Euroopa õigus- ja kultuuriruumis ei peeta perekonna mõistet samaseks mehe ja naise vahelise registreeritud abielu mõistega. Igaühe õigus perekonnaelule on tunduvalt laiem. Nii näeb seda ka Euroopa Liidu õigus ning Euroopa inimõiguste konventsioon (artikkel 8) ja selle kohaldamispraktika. Tuleb küsida, kust võtab Vooglaid & co arusaamise, et kooseluseadus on ühiskonna väärtuste ümbersõnastamine, ja sealt õiguse sõjakalt peale suruda oma arusaamist ja perekonna määratlust?
Kooseluseaduse vastased näivad lähtuvat arusaamisest, et on selge mustvalge joon mehe ja naise vahel.
Pole mustvalget eristust
Bioloogia, sh geeniteaduse pika arengu tulemusena on XXI sajandiks selgeks saanud, et sooline eristumine ei ole nii mustvalge, kui meil on tavaks arvata ja religioossed/konservatiivsed ringkonnad asju näha soovivad. Väga paljudel põhjustel esineb interseksuaalsust. Näiteks iga 1666 vastsündinu kohta on üks, kellel ei ole XX või XY kromosoomistik, vaid midagi vahepealset, näiteks XXY, XYY või muu. Ühtlasi võib lapsel olla ka XX või XY kromosoomistik, aga tema välimus (anatoomia) ei pruugi geneetilise sooga kokku langeda. Võib kohata ka juhtusid, kus näiteks XX genotüübiga naine näeb välja nagu mees jne. Tuleneb see tavaliselt ühe või mitme geeni muutusest ühes või mõlemas X kromosoomis.
Kõik eelnev lubab teha järelduse, et ei ole selgelt vastanduvat meest ja naist. Nende vahel on mitmesuguseid geneetilisi, anatoomilisi ja mentaalseid üleminekuid, vahevorme. Vahevormide hulk võib ulatuda hinnanguliselt 10%-ni populatsioonist.
Mehe ja naise defineerimine mistahes bioloogilise või ka sotsiaalse parameetri järgi ei pruugi olla adekvaatne ning see avab tee inimeste jaotamiseks normaalseteks ja ebanormaalseteks.
Rida mehelikke ja naiselikke omadusi, sh nii käitumislikke kui ka anatoomilisi, võivad ajas muutuda ja vahelduda.
Kui me oma sotsiaalsete eelarvamuste ja moraalsete hoiakutega ignoreerime eelnimetatut, on see bioloogiateaduse eitamine ja olemuselt sotsiaalne eugeenika. Sellel ei ole mingit olemuslikku vahet pidada ühesuguste anatoomiliste tunnustega inimesi (valgenahalisi ja heledapäiseid näiteks) teistest normaalsemateks.
Milline oleks meie hoiak ja käitumine siis, kui meist endist, veendunud heteroseksuaalidest sünniks laps, kes on bioloogiliselt teistsugune? Kelle teistsugusust süvendavad talle osaks langevad hoiakud ja eelarvamused, tõrjumised ja teistsugune (väiksem) õiguslik kaitse. Meie hoiakute tõttu ta kannatab.
Mis õigus on meil neile peale suruda keeldu elada oma elu nii, nagu nad soovivad, et see teeks neid õnnelikuks? Meie, heteroseksuaalid, ei jää mitte millestki ilma. Kui, siis ainult mõnest eelarvamusest.
Kristlikule moraalile toetujad peaksid teadma ka seda, et kristlik moraal ja eetika ei ole nii mustvalge, nagu osale inimestele meeldib arvata. Laskumata sügavamasse argumentatsiooni, peaksime kõik teadma, et üks kristluse põhidogmasid (käske) on iga kristlase kohus hoida ja armastada oma ligimest.