Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis ja
Põhiseaduskomisjonis oli hiljuti hindamisel nn EL menetlusõiguste pakett. Et
kavandatav suurde saali ei jõua, siis on võimalik et nende sisu ja sõnum jääb ka
avalikkuses kajastamata. Kuid aktide sisu on igaühe õigusi puudutav ja et
käimas on kriminaalmenetluse uuendamine ning laineid on löönud nn Berlusconi
eelnõu, väärib algatus kindlasti laiemat tutvustamist.
Iseenesest direktiivide ja soovitustega taotletavas pole
midagi enneolematult uut. Need on inimõigusi austava demokraatliku
kriminaalmenetluse fundamentaalsed põhimõtted, mille alged on pärit
õiguskultuuri (rooma õiguse) süvakihtidest. Need põhimõtted on kirjas ka meie
Põhiseaduse paragrahvides 22 ja 24 ning Euroopa inimõiguste konventsioonis, mis
on Eestile siduv rahvusvaheline leping alates 16.04.1996. Lissaboni leppe
jõustumisest tuleneb nende põhimõtete siduvus ka EL Põhiõiguste Harta kaudu.
Kummatigi ei ole nad ei Eestis ega mujal Euroopas alati ühteviisi välja peetud
ja järgitud.
Miks ja mida
siis üle korratakse ?
Arengujärk, kuhu Euroopa Liit jõudnud
on, eeldab suuremat, tihedamat ja efektiivsemat õigusalast koostööd. Seda kõigi
asjassepuutuvate poolte – nii EL kui institutsiooni, liikmesriikide, kuid
eeskätt nende kodanike huvides. Tõhusa toimimise üheks esmatingimuseks on
usaldus üksteise õigussüsteemide ja kohtuostuste suhtes. Selleks, et seda
saavutada, peaksid liikmesriigid järgima ühtseid printsiipe ja reegleid kriminaalmenetluses.
Ühtsetele printsiipidele saab rajada ka kohtuotsusete vastastikuse usalduse ja
tunnustamise. Et näiteks Belgias tehtud kohtuotsus oleks tunnustatav ilma
lisamenetluseta ka Eestis ning Soomes või Hispaanias menetletud ja süüdimõistetud
varaste suhtes tehtud kohtuotsuseid saaks ilma lisamenetluseta tunnustada ka
päritoluriigis. Ja seda ka vastupidi.
Regulatsiooni ühtlustamise taotlusega
alustati juba 2004, kuid siis kõiges üksmeelele ei jõutud ja piirduti ainult
osaga (õigus tõlgile ja õigusabile). Nüüd siis uuesti samm edasi.
Mida üle
rõhutatakse ?
1. Tagada süütuse presumptsioonist
kinnipidamine kõikide isikute suhtes keda kahtlustatakse või süüdistatakse
kuriteo toimepanemises.
2. Seada sisse ühtsed eritagatised
kõikidele menetlustes osalevatele alaealistele.
3. Näha ette ühtne kohtlemiskord ja
esialgne õigusabi isikutele, keda kahtlustatakse või
süüdistatakse kuriteo
toimepanemises ja kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust.
Lähtemõiste on süütuse presumptsioon.
Ülejäänud põhimõtted on sellest tulenevad
või seda toetavad.
Direktiivi miinimumreeglite kohaselt
ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on lõplikult
jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Vastavalt pakutavale regulatsioonile peavad
riigiasutused ja ametiisikud hoiduma ametlikest teadetest ja
seisukohavõttudest, kus isikuid esitatakse või käsitatakse süüdiolevaina. Alusreegel
on, et inimene on süütu niikaua kuni on veenvalt ja selleks ettenähtud korras lõplikult
tõestatud vastupidist. Selle keelu rikkujate suhtes peavad liikmesriigid
rakendama asjakohaseid meetmeid.
Süütuse presumptsioon on kõlbeline
imperatiiv, mis formaalselt on siduv küll ainult avalikule võimule. Kuid oma sisus teejuhiks ka neljandale võimule –
ajakirjandusele, meediale ja eraisikuile. Paljude riikide
ajakirjanduskoodeksites ongi põhimõte, et kasutatakse ametlikke mõisteid
,,kahtlustatav“ või ,,süüdistatav“ ning inkrimineeritavat esitatakse kui
,,väidetavat“. Nn. suur avalik huvi, mis tihtilugu on määratletud mõne ametniku
või ajakirjaniku poolt, ei saa kaaluda üles põhiseaduse ja EL õiguse printsiipe
ega pöörduda ,,süüdiolemise presumptsiooniks“. Süütuse presumptsiooni põhimõtet
rikub näiteks detailne süüstava materjali avaldamine, ilma vastu ehk kaitseargumente
esitamata. Rooma õiguses tuntakse seda maksiimina – auditur et altera pars– kuulakem ära ka teine pool.
Seega EL õigus lähtub kahest
võimalusest, süütu kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kolmandat võimalust, mida
mõnes jurisdiktsioonis kasutatakse – ,,ei leidnud tõendamist“ EL õiguses ei
kasutata. Printsiip ei keela siiski neutraalse informatsiooni jagamist. Vastupidi,
seda peab tegema, kuid neutraalsel viisil, mitte kallutatult või süüstavalt.
Süütuse
presumptsioonist tuleneb otseselt järgmine põhimõte – see, kes süüdistab, peab
süüd ka tõendama. Seega, tõendamiskoormis, ld. k. onus probandi, lasub riiklikku süüdistust esindaval poolel
(prokuröril), kes peab seda tegema täpselt seaduses ettenähtud korras. Ehk
teisisõnu, on keelatud panna tõendamiskoormist kahtlustatavale või süüdistatavale.
Inimene ei pea tõestama oma süütust.
Kui keegi eitab oma süüd, ei saa seda
tema kahjuks tõlgendada või talle süüks arvata. Kui süüstava tõendi või
tõendite suhtes esitatakse põhjendatud mõistlik kahtlus, siis tõlgendatakse kahtluse
alla seatud tõendit süüdistatava kasuks. Rooma õiguses tuntakse seda reeglit
sententsi all in dubio pro reo –kahtluse korral süüdistatava kasuks.
Kolmas
süütuse presumptsioonist tulenev põhimõte direktiivis näeb ette selle, et
inimesel (kahtlustaval/süüdistataval) on õigus
vaikida ja ennast mitte süüstada, sh keelduda tunnistamast iseenda
vastu. Sellega seonduv kõlbeline printsiip, mida isegi nõukogude õigus
tunnistas, on kahtlustatava/süüdistatava
lähedase õigus keelduda ütluste andmisest lähedase vastu. Õigus vaikida
on otseseoses eelvaadeldud tõendamiskoormisega ja seda tuuakse esile kui ausa
õigusemõistmise olulist eeldust. Õigus vaikida ei ole aga kohustus vaikida ning
ülestunnistust ja koostööd võib arvestada edasisel menetlemisel ja karistuse
mõistmisel.
Vaadeldud
menetlusõiguse põhimõtted on igaühe põhiseaduslikud õigused või tulenevad
nendest, on nendega vahetult seotud. Konstitutsiooniliste õiguste kaitseks
rakendatakse kriminaalmenetlusõiguses nn välistamisreeglit, mis tähendab, et
kui tõendid on kogutud põhiõigusi rikkudes, ei saa neid tõendeid kasutada
kellegi süü tõendamiseks, need välistatakse. See on üldprintsiip, millel on
küll mitmed kohtupraktikas kujundatud erandeid.
Kui
eelmenetlus on lõpule viidud, siis on igaühel, kelle õigusrikkumist menetleti,
õigus vahetult osaleda kohtuistungil. Liikmesriigid peavad ette nägema
tingimused, millal isiku kohalolek ei ole nõutav ja võib teha otsuse tagaselja.
Kui on kasutatud viimast võimalust, siis peavad liikmesriigid nägema ette
võimaluse taotleda uut kohtuistungit tema osalusel.
Kõigi
eelosundatud õiguste rikkumise korral peavad kahtlustatavatel ja
süüdistatavatel olema efektiivsed õiguskaitsevahendid.
Laste suhtes toimetatava menetluse
suhtes tuleb alati lähtuda lapse parimatest huvidest ning vanemliku vastutuse
kandja peab olema informeeritud menetlusest ning informeerima menetlejat lapse
erivajadustest. Seejuures mõisted ,,vanemliku vastutuse kandja“ või ,,muu
asjakohane täiskasvanu“ sisustatakse mitte ainult formaaljuriidilise staatuse
(eestkostja/hooldaja) vaid esmajoones emotsionaalse-sotsiaalse sideme kaudu.
Lapsele tagatakse kaitse, arstlik kontroll ning lapse küsitlemine salvestatakse
audiovisuaalselt. Vabadust võib lapselt võtta enne süüdimõistmist ainult
viimase ja vältimatu abinõuna, võimalikult lühiajaliselt, kaaludes muid
alternatiivseid vahendeid. Lastega seotud kriminaalmenetlused, sh kohtuistungid
peaksid olema kinnised ning sellel peab saama osaleda ka vanemliku vastutuse
kandja.
Kuigi Eestis on õigusabi
siseriiklikus menetluses reguleeritud, on Euroopa vahistamismääruse alusel
kinni peetud isikute õiguste tagamine uus situatsioon, mis vajab täpsemat
regulatsiooni, alustades mõiste ,, esialgse õigusabi õigus“ sisustamisest.
Esialgne õigusabi, nagu ka tõlk, tuleb tagada viivitamata pärast vabaduse
võtmist ning igal juhul enne kinnipeetu küsitlemist.
Need on kokkuvõtlikult õigused, mida
peab järgima siseriiklik menetlus, kuid samad õigused on ka igal eestlasel,
kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus mõnes teises Euroopa Liidu
liikmesriigis.