Tegin nn abielureferendumi eelnõule kokku 98 muudatusettepanekut. Selgitan, millised ja miks. Alustuseks, mida ma sellest nn abielureferendumist üldse arvan.
- Ma ei pea õigeks korraldada rahvaküsitlust praegusel viiruse laialdase leviku ajal, kuna üpris tõenäoliselt toetaks see uut puhangut ning seega ohustaks just ühte kõige haavatavamat – eakate inimeste – gruppi, kes tõenäoliselt kasutaksid e-valimise asemel suhteliselt enam tavapärast sedeliga hääletamist. Lisaks ei tasu unustada ohtusid, mis kaasneksid tänavakampaaniaga, mille tegemiseks kindlasti kiusatus tekkib ja kardan, et just “ja” poole. Kahjuks on rahvaküsitluse initsiaatorite seas märkimisväärsel hulgal koroonaeitajaid, mistõttu nad ei kanna maske ega kasuta muid enda ja teiste kaitsevahendeid.
- Ma ei pea õigeks korraldada rahvaküsitlust praegu ka seetõttu, et meil on lisaks tervishoiule väga suured probleemid ka majanduses ja hariduses. Oleks õige kui riigijuhtimine keskenduks sellele, kuidas kriisi kiiremini ja väiksemate kahjudega ületada. Rahvaküsitlusega kaasnev kampaania hajutab tähelepanu ja segab olulistele asjadele pühendumist. Ei tasu unustada sedagi, et ajal, mil oleks vaja ühiskonnas suuremat koosmeelt, tekitab rahvaküsitluse korraldamine hoopis suuremat polariseeritust.
- Ma ei pea õigeks korraldada rahvaküsitlust sellisel viisil ja küsimusega. Jah, kooseluseadusega seonduv vajab lahendust. Jah, Eestis on märkimisväärne – ilmselt enamus – osa inimesi, kes leiavad, et sõna „abielu“ peaks käima üksnes naise ja mehe registreeritud kooselu kohta. Kuid sellisel viisil seda probleemide pundart pole võimalik lahendada: vastuolud ühiskonnas hoopis suureneksid. Vajalik on arutelu, aega ja seletamist. Ma arvan, et praegu veel Eesti ühiskond valmis kasutama sõna „abielu“ samasooliste paaride puhul, ent tulevikus võib see juhtuda. Kuid samasoolised paarid on olemas ja ka nende kooselu vajab turvalist juriidilist tuge. Tahte puhul on kompromissi leidmine võimalik.
- Ma leian, et rahvaküsitlusi ja referendumeid võib küll korraldada, kuid küsimused ja teemad peavad olema olulised ja tooma kaasa sisulisi muudatusi või selgust vaieldavates küsimustes. Meil ei ole Eestis vaja praegu korraldada ühtegi eksistentsiaalselt olulist referendumit või küsitlust – pakutu seda kindlasti ei ole -, mistõttu tasuks kaaluda, mis on reaalselt ja sisuliselt need teemad, mis vajavad rahvaga konsulteerimist ja kuna. Kiirustamisel ei ole mingit põhjendust.
- Ma leian, et kui koalitsioonipartei on nii kindel oma õiguses, siis ei peaks toimuma mitte rahvaküsitlus, vaid reaalsete tagajärgedega referendum: kas võetakse vastu seadus või läheb Riigikogu laiali.
Oma 98 muudatusettepaneku koostamisel lähtusin järgmisest.
- Sõnastasin küsimused nii, et minule õige ja sobivana näiv vastus oleks „ei“. Esiteks pole mitte kuskil öeldud, et rahvaküsitluse vastus oodatav vastus peab olema „jah“. Teiseks, kui mõni minu ettepanekutest leiaks toetust, siis oleks lihtsam öelda „ei“ nii minu ettepandud küsimusele kui ka koalitsioonipartei küsimusele.
- Eesti ühiskonnas on viimase paari aasta jooksul tuldud välja üpris kummaliste mõtete ja ideedega, ka sellistega, mis veel kolm-neli aastat tagasi oleks tundunud uskumatud ja võimatud. Mõningaid neid ideid on asutud realiseerima koalitsioonipartei poolt, mistõttu ei saa välistada, et praegu uskumatuna näivad mõtted ei leia realiseerimist lähiaastail. Et need praegu uskumatuna näivad mõtted ei realiseeruks, tuleks küsida rahvalt „ei“ juba ennetavalt.
- Paljud minu esitatud ettepanekud-küsimused puudutavad naiste rolli ühiskonnas. Põhjuseks on asjaolu, et minu arvates on viimase paari aasta jooksul hakatud naistesse suhtuma halvemini. Sõnades võidakse küll olla justkui toetavad, kuid praktikas on asjad teistsugused. Kui koalitsioonipartei liider teatab, et „kõik üle 28-aastased lastetud naised on rahvavaenlased“, siis tuleb küsida, kas seda arvab Eesti kodanike enamus, sest võib juhtuda, et paari aasta jooksul just selline lähenemine võetaksegi ametlikuks agendaks. Kui koalitsioonipartei liige iroonitseb halvustavalt peresisese ja sealjuures naistevastase vägavalla teemal, siis võib juhtuda, et ühel hetkel „maetakse“ vägivalla teema maha nii nagu praegu ignoreeritakse teismeliste laste probleeme seoses ligipääsuga psühhiaatrilisele abile. Seetõttu panen ette uurida Eesti kodanikelt, mida nad arvavad naiste poliitilistel ametikohtadel olemisest, töötamisest, hariduse saamisest, abielus olemisest, laste saamisest, naiste õigustest ja vabadustest.
- Olen ateist, kuid alati suhtunud respektiga inimestesse, kes usuvad jumalasse. See on südametunnistusevabadus. Eesti põhiseaduses on kirik ja riik lahutatud, kuid viimastel aastatel on usuga seotud surve avalikkuses suurenenud tänu sellele, et võimul on inimesed, kes isiklikult usuvad jumalasse. Lisaks on järjest enam ja nõudlikumalt saanud tähelepanu marginaalne ja äärmuslik usurühmitus, mis ilmselgelt soovib kogu Eesti ühiskonna pööramist oma vaadetele vastavaks. Ma ei ole sellega nõus ja leian, et see ei ole ka põhiseaduspärane. Usk on isiklik, mitte riigi asi. Seetõttu olengi esitanud hulga küsimusi, mis puudutavad usu, konfessioonide ja kiriku rolli ühiskonnas. Et saada vastuseks „ei“ ja välistada mitmed võimalikud häirivad muutused tulevikus.
- Viimastel aastatel on mitmed koalitsioonipartei liidrid, liikmed ja aktiivsed toetajad esitanud seisukohti, mis minu arvates pole põhiseaduspärased või vähemalt on väga lähedal ületamaks põhiseaduse sätteid ja mõtteid. Kahjuks saab näiteid tuua lausa viimastest päevadest. Riigikogu esimees soovib riigikogu liikmete „suu kinni toppimist“ ja kahjatseb, et ei saa talle ebameeldivaid saadikuid istungilt füüsiliselt välja tõsta, kuid rõõmustab, et seda on võimalik teha elektroonselt (praeguseks teame, et täna, 9.jaanuaril, see põhiseaduskomisjonis ka juhtus). Me kuuleme pidevalt sellest, et ühed saadikud on halvemad ja teised paremad, kuid esindades Eesti vabariigi kodanikke jagatakse nii ka kodanikud halvemateks ja paremateks. Oleme kuulnud sellest, et ühel või teisel elanike grupil või tohiks olla ühtesid või teisi õigusi, et ühed on halvemad ja veel halvemad. Nii öelda õigeid kodanikke jääb koalitsioonipartei määratluse järgi järjest vähemaks. Meil Eesti kodanike ja elanikena on väga erinevad arvamused väga erinevatest asjadest, need varieeruvad ja me võime pidada kellegi omi ekslikeks ja väärateks, me võime neid kritiseerida ja osutada nende seisukohtade ekslikkusele, kuid meil ei ole õigust keelata inimestel omada mingeid arvamusi või nende arvamuste põhjal otsustada selle üle, kas nad võivad näiteks käia tööl, saada sotsiaalabi, osaleda poliitikas või muud. Ometi seda tehakse ja koalitsioonipartei leiab, et kõik on korras. Ma arvan, et Eesti ühiskond vajab nendel teemadel diskussiooni. Seetõttu esitasin ma ka muudatusettepanekuid, mis võimaldaksid seda diskussiooni algatada. Üpris mitmed neist ettepanekuist ei sobi formaalselt rahvaküsitluse küsimuseks, kuid leidsin, et kuna neid asju on vaja arutada, siis just põhiseaduskomisjonis oleks õige seda algatada. Mul oli lootus (mis nüüd küll kõvasti vangub), et põhiseaduskomisjonis on rohkem kompetentsi otsustamaks, kas ja kuidas seda diskusiooni pidada, kas mõnest ettepanekust vormida küsimus rahvaküsitluseks nüüd või tulevikus.
- Lisaks esitasin ma küsimustena ettepanekuid selleks, et juhtida tähelepanu Eesti ühiskonna jaburale lõhenemisele teatud teemades, kus kaevutakse äärmuspositsioonidele ja püütagi kuulata ja süveneda teiste arvamustesse. Ehk suudaksid need küsimused, kus küsitakse vastust kahe vastaspoole äärmuspositsioonidele, panna mõtlema Eesti kodanikke sellest, et lahendus on tegelikult kuskil keskel.
Ma olin valmis just sellel viisil oma muudatusettepanekuid ka põhiseaduskomisjonis tutvustama. Sain kolmapäeva ja neljapäeva õhtul kutsed järgmise päeva istungitele seda tegema. Pakutud 5 minutit oli ilmselgelt ebapiisav, mistõttu ma pöördusin ka kirjalikult komisjoni poole muudatusettepanekute tutvustamise ajakava ja kestus üle vaadata nii neljapäeval kui ka reedel. Neljapäeva, 7.jaanuari istung lõpetati enne, kui minule eraldatud aeg kätte jõudis. Reedel, 8.jaanuari istungil ootasin istungi lõpuni, et ehk jõuab järg ka minuni. Kolm ja pool tundi istungi kuulamist tegi mulle selgeks, et see on vähetõenäoline, kuid andis kahjuks väga kurva pildi komisjoni töö juhtimisest (sealjuures seetõttu, et ma põhimõtteliselt pean lubamatuks, et istungil viibitakse joobeastmes, kus oma tegevust ei suudeta kontrollida). Reedene istung lõppes teadmisega, et laupäeval on komisjonis esimehe ja aseesimehe valimised ning hääletused, mille puhul sain aru, et teemaks on mitmed protestid, mis komisjoni olid laekunud. Ootamatult saadeti laupäeva ennelõunal kutse istungile, millest olin sunnitud väga ebapiisava etteteatamistähtaja tõttu loobuma. Teavitasin komisjoni, et soovin ja olen valmis oma muudatusettepanekuid tutvustama järgmisel nädalal ajal, mis ei sega minu muid Riigikogu tööga seotud kohustusi.
Praeguseks on selgunud, et komisjoni tänane istung on olnud näiline: kui koalitsiooni saadikutel võimaldatakse rääkida, siis opositsiooni saadikute mikrofonid on komisjoni esimehe poolt suletud. See on uskumatu põhiseaduse rikkumine! See on ka väga kurb, et põhiseadust rikub põhiseaduskomisjon, täpsemalt selle esimees ja et sellega on läinud kaasa kõik koalitsioonipartei saadikud.