Miks me Jüri Ratast umbusaldame

Arvamus
|
30.08.2019

Jüri Ratas näib väga kena inimene. Ma usun, et enamus meist võib sellele alla kirjutada. Aga tänane umbusaldushääletus ei ole mitte selle üle, kas Jüri Ratas meile meeldib või mitte. Esitasime umbusaldusavalduse kuna Jüri Ratasel on peaministrina vastutus selle ees, mis meie riigis toimub. 

Eesti on ikka tahtnud olla maailma areenil võrdne võrdsete seas ja see on meil üsna hästi õnnestunud. Alates taasiseseisvumisest oleme me alati püüelnud olla oma piiridest suuremad ja maadelnud kõvemas kaalukategoorias, kui meie suurus lubaks. See on meile rahvusvaheliselt toonud palju sõpru ja liitlasi, keda me oma väiksuse tõttu nii väga vajame. Me oleme püüelnud välja endiste Nõukogude Liidu riikide seast ja püüdnud oma kohta põhjamaade hulgas. Me ei ole Prantsusmaa või Itaalia, kes võib käituda, kuidas iganes ja kellega endiselt nende suuruse tõttu arvestatakse. Eestiga ei pea arvestama, kui me ise tahame end üksi jätta.

Võib öelda, et peaminister ei vastuta kõikide tema valitsuse ministrite märkide ja väljaütlemiste eest, mis on toonud kaasa Eesti rahvusvahelise maine kahjustumise. Peaminister ju ei ole neid märke teinud. Peaminister on ju lugupidav. Me teame ju, et see ei loe. Väljaspool Eestit on valitsus tervikuna see, kes annab Eestile näo. Ja see nägu pole enam puhas.

Loetelu tõsistest välismaistest väljaannetest annab meile üsna ühese pildi, kuidas Eesti selle valitsuse ajal paistab:

Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuid pilt, mis sealt avaneb, ei ole rõõmustav ega midagi, mille üle uhkust tunda. Peaminister vastutab Eesti maine kahjustumise eest ja selle eest, et ta ei suuda oma ministreid vaos hoida. Kui praegune Jüri Ratase valitsus nii edasi jätkab, siis muutub Eesti Euroopa äärealaks ja mõttetuks kolkaks.

2) Peaminister pole suutnud tagada Eesti väärikat valitsemist. Valitsus purjetab alates ametisse astumisest skandaalist skandaali, peaminister ei ole aga teinud midagi, et seda ära hoida. Valitsuse ministrid solvavad ja ründavad võimupositsioonilt erinevaid inimesi ja ühiskonnagruppe –presidenti, naistearste, naisi, ametnikke, teadlasi, Tallinna Ülikooli, õpetajaid, politseid, laulval revolutsioonil osalenuid. Peaminister räägib sidusast ühiskonnast, aga tema valitsuse tegevuse tulemusel pole me ühiskonnana kunagi olnud nii lõhki kui praegu. Kas on tõesti tore niimoodi elada, kus kõik on kõigiga tülis? Valitsemiskultuur on niivõrd ülbe, et ei hoolita uuringutest ega ekspertarvamustest, oma soovide läbi surumise põhjenduseks tuuakse vaid, et „see on meie poliitiline tahe“. Ja kui keegi julgeb midagi arvata või küsida sisulisi küsimusi valitsuse tegevuse kohta, saab vastuseks „kelleks sa ennast pead?“ Selline valitsemisstiil on omane riikidele, kelle sarnased me ei taha olla. Eesti ei ole selline olnud. Valitsemiskultuuri muutumise eest, mis ei hinda demokraatliku arutelu, vaid toodab voorimehelikku sõimu ja väsinud vabandamist  vastutab peaminister. Selle kõige juures on kaugelt näha, et ka peaminister ise tunneb häbi, et tema valitsus ei ole mitte naeratav nagu sai lubatud, vaid näkku lajatav.

3) Jüri Ratas on nüüdseks olnud peaminister peaaegu 3 aastat. Tema peaministriks olek on sattunud heale ajale, kus majandus on kasvanud. Meile vaatab praegu vastu mõõdetav eelarve kriis. Mitte ainult pole elatud väga heal ajal eelmiste valitsuste kogutud tugevusreservide arvelt, vaid on elatud ka tuleviku arvelt, mis on tekitanud hädavajaduse kärpida. Nüüd, kus maailmamajandus on kiiresti ja oodatult jahtumas, ei sobi peaministriks mees, kes ei saanud riigi rahanduse korrashoiuga hakkama isegi headel aegadel. Kui vastab tõele väide justkui oleks peaminister tahtlikult enne valimisi hoidnud kinni informatsiooni riigieelarve tegelikust seisust, siis see on tõeliselt vastutustundetu. Kui see valitsus läheb muutma riigieelarve baasseadust, et riigieelarve veel suuremasse miinusesse lasta, siis tehakse kulutusi tuleviku arvelt. Head Isamaa erakonna saadikud – teie endine juht ja vaimne liider, Mart Laar, tahtis riigieelarve tasakaalu kirjutada põhiseadusesse – kuidas te seda kõike vaikides pealt vaatate? Kui aga riigieelarves peab tegema ulatuslikke kärpeid, mis puudutavad kõiki, siis ei maksa unustada, et selle segaduse tekkimise eest vastutab peaminister.

4) Riigieelarve puudutab kulusid, aga millega praegune valitsus absoluutselt ei tegele, on majanduse kasvatamine ehk paremate võimaluste loomine Eesti inimeste sissetulekuid suurendada. Kui varasemalt oli Eesti tuntud innovatsiooni ja uute lahenduste poolest ka avalikus sektoris, siis nüüd on see valdkond pausil, pigem isegi taandarengu kursil. Väikese avatud majandusega riigina on meie majanduse toimimiseks ülioluline, kuidas läheb meie ettevõtjatel välisturgudel ning ka see, et välisinvestoritel oleks meie riigi ja majanduse vastu huvi. Ometi pandi väliskaubandusministriks inimene, kes ei soovi, ei suuda ega oska seda tööd teha. Ka selle eest vastutab peaminister. Kui me tahame rabeleda välja keskmise sissetuleku lõksust, siis peame tegema rohkem investeeringuid teadus- arendustegevusse, samas peaminister teaduse suurema rahastamise eest ei seisa ning rikub kokkulepet, millele ise allkirja andis. Peaministri sõna ja allkiri võiks meie riigis siiski midagi maksta.

5) Jüri Ratas on peaminister valitsuses, mis läheb lõhkuma aastaid ehitatud pensionisüsteemi. Nii läheb see valitsus pensionäride kindlustunde kallale, mida ükski varasem valitsus pole teinud. Kui valitsus võtab tagasi lubadused, mis aastate eest on inimestele antud, siis õgvendatakse inimeste üldist usaldust riigi vastu. Rääkimata sellest, et tuleviku sissetulekute laiali jagamine on lihtsalt vastutustundetu. Meil puuduvad uuringud ja andmed, eksperte ei kuulata – on vaid nüri poliitiline tahe. Peaminister vastutab.

6) Eesti on siiani olnud õigusriik. Õigusriik tähendab, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Õigusriik tähendab ka seda, et ühiskond toimib vastavalt kokkulepitud reeglitele ja reeglitest peavad kinni pidama kõik. Eriti need, kel on võimupositsioon. Reeglid on ettenähtud nõrgemate kaitseks. Õigusriigis on kodanikel kindlus, et toimib võimude lahusus ja kui reegleid rikutakse, saab loota poliitilisest võimust sõltumatu politsei, prokuratuuri ja kohtu peale. Elmar Vaheri skandaalis ei ole vale mitte ainult see, et reeglite vastaselt üritati minna kangutama oma kohalt politseijuhti, vaid ka see, et üks valitsuspartei üritab edasi oma kontrolli alla saada politseid, prokuratuuri ja ka kohtuid. Peaminister vaatab pealt ja laseb sel juhtuda. Peaminister läheb meedia väitel reede õhtul nõudma ministri tagasi astumist, aga peab leppima grupipildiga, kus öeldakse, et kõik on hästi. Peaminister vastutab selle eest, et õigusriigi lõhkumise katsed tema valitsuse ministrite poolt üldse võimalikud on.

7) Me ju teame, et paljude selle valitsuse probleemide algallikas on EKRE. Aga murelikuks teeb see, et peaministri sõna selles valitsuses ei maksa ja peale jääb alati EKRE seisukoht. Peaminister on pärast valitsuse ametisse astumist juba 14 korda pidanud koalitsioonipartneri käitumist hukka mõistma, selle eest vabandama või selgitama, et nende öeldud sõnad ei vasta tõele või ei esinda valitsuse seisukohta. Muuhulgas on ta öelnud, et valitsuse ministrite käitumine on „lubamatu“ või „kohatu“ või „ei tohi korduda“. Sageli oleme näinud ka olukordi, kus peaminister vastab, et ta ei tea, mis tema valitsuse ministrid teevad. Nii ei teadnud peaminister sellest, et välisminister on sõlminud Poola ja Ungari kolleegidega eelkokkulepped migratsiooniküsimustes. Samuti ei teadnud peaminister aktsiisikokkulepetest Lätiga. Peaminister ei teadnud, et rahandusminister läheb Euroopasse esindama enda, mitte valitsuse seisukohti. Ega ka mitte sellest, et siseminister läks läbi rahandusministri survestama Politsei- ja Piirivalveameti juhti lahkuma. Kui peaminister ei tea, mis tema ministrid toimetavad ega suuda oma sõna valitsuses maksma panna, siis ei ole ta selle valitsuse juht.

Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt, kuid selge on see, et valitsussegaduse eest vastutab peaminister. Kui rikkumised või üleastumised oleksid üksikud, saaks nõuda konkreetse ministri tagasiastumist. Kuivõrd need rikkumised korduvad praktiliselt nädalast nädalasse, siis see saab juhtuda vaid peaministri heakskiidul. Peaminister, kes laseb Eestit lõhkuda, vastutab selle eest isegi kui see ei toimu mitte tema aktiivsete tegude, vaid passiivse pealt vaatamisega. Head koalitsioonisaadikud, kelle suurim soov on Riigikogus olles jääda iseendaks, te ju tegelikult tunnete ka piinlikust ja saate sisimas aru, et nii ei peaks riiki juhtima. Eestit ei pea valitsema kurjalt ja lõhestavalt. Saab ka teistmoodi. Kas teil tõesti ei ole karikas nendest jamadest veel täis? Millal te leiate üles südametunnistuse, mis ütleb teile, et vaevaga ehitatud Eesti laiali lõhkumine on vale ja selle peatamine on minu käes? Ma väga loodan, et see päev on saabunud ja te ühinete opositsiooniga ning avaldate umbusaldust peaministrile.

Kaja Kallase kõne Riigikogust 30.08.2019


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt