Martin Kukk: kas tuluühiskond või kuluühiskond?

Arvamus
|
10.03.2013

Peasekretär Martin Kukk kirjutab Delfi arvamusportaalis, et nii ühiskonna kui perekonna arengu ja heaolu tagatiseks on esmalt suuremad tulud. Selleks tuleb meil kõigil pingutada suuremate sissetulekute ja väiksemate väljaminekute nimel. Kindlasti aga ei vaja Eesti sotside välja pakutud Prantsusmaa-laadseid maksurepressioone, mille tulemusena lugupeetud inimesed riigist demonstratiivselt põgenevad.

Alates 2009. aastast, mis oli majanduse jaoks viimase kümnendi üks keerulisemaid, on Eesti ühiskond arutanud aktiivselt selle üle, kuidas meie majandusele hoogu juurde anda, kuidas parandada inimeste elukvaliteeti ning kuidas tõsta elatustaset. Selles, et kõik Eesti inimesed nende soovide täitumist ootavad ja kõik poliitikud sõltumata erakonnast selle nimel töötavad, ei kahtle keegi. Küsimus on lahendusteedes, millest mõni võib viia soovitud eesmärgini, kuid mõni viia ihaldatud tulemusest märkimisväärselt kaugemale.

Eiki Nestor tõi hiljuti välja: selleks, et hästi elada ja areneda, tuleb ka kulutada. Kulutada tuleb muidugi, küsimus on kuidas, millele ning kui palju. Eesti riigil on olnud aastaid, kus me oleme suutnud säästa – meie tulud on olnud suuremad kui kulud. Kuid meil on olnud ka aastaid, kus oleme tulnud napilt ots-otsaga kokku. Kahtlemata “kulutamist” on võimaldanud ka Euroopa Liidu ühiseelarvest tulnud raha, milleta oleks väga palju olulist tegemata jäänud, ja kui oleks tehtud, oleks see saanud tulla üksnes ühiskonna nõrgemate arvelt.

Nii ühiskonna kui perekonna arengu ja heaolu tagatiseks on esmalt suuremad tulud. Ja suuremad tulud mitte ainult numbrilistes väärtusest, vaid reaalsissetulekus, selle ostujõus ning varade väärtuse kasvus. Loomulikult on majanduskasv kõige eelduseks, aga kui sellega kaasneb galopeeriv inflatsioon, siis sulavad loodud väärtused nagu märtsikuine lumi päikese käes. Ameerika Ühendriikides mõõdetakse inimeste jõukust nende netovara järgi – kui kõigi inimesele kuuluvate varade (turu)väärtus kokku liita ning nendest võlad ja kohustused maha lahutada: kui palju alles jääb. Kui alles jääb x dollarit või enam, on tegu jõuka inimesega. Ka meie peaksime pürgima selle poole, et Eesti inimeste netovarade väärtus pidevalt kasvaks. Selleks tuleb pingutada suuremate sissetulekute ja väiksemate väljaminekute nimel, aga ka (palga)töö kõrval peaks hoolega järk-järgult investeerima – olulised väärtused ei teki reeglina hetkel, kui me neid loome, vaid pika järjepideva töö tulemusena ning aja möödudes.

Viimase aasta jooksul on saanud justkui võtmeteemaks Eesti inimeste töö-eesmärgil toimunud väljaränne. Kindlasti on Soomes, Rootsis, Norras ja Inglismaal oluliselt kõrgemad palgad kui Eestis. Kuid kas need tublid Eesti inimesed, kes piiri taga töötavad, saavad ka parema elukvaliteedi ning loovad endale rohkem netovara? Pole alati kindel. Tallinnas oleks võimalik osta maja, Norras sama raha eest ehk 1toaline korter. Olukorras kui varade rahaline väärtus on sama, on elukvaliteet Eestis oluliselt parem. Eestis on väiksema sissetuleku juures võimalik endale rohkem lubada kui Soomes palju kõrgema sissetuleku juures. Sest ka paljude kaupade ja teenuste hinnad, rääkimata kinnisvarast, on meil madalamad. Sama raha eest saab rohkem.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ütleb: “Põhjamaad ei ole jäänud ootama jõuluvana, kes võtaks kotist kingituse nimega “majanduskasv.” Nad loovad ise oma jõulumaad ja teevad seda hästi.” Põhjamaad sattusid tänu arutule sotsiaalpoliitikale 1993. aastaks sedavõrd sügavasse kriisi, et viimased 20 aastat on seal olnud üksnes maksude alandamise poliitika. Kui 1993. aastal moodustasid Rootsi avaliku sektori kulutused 67% Rootsi SKTst, siis tänaseks on see langenud 49%ni ning trend on edasisele langusele. Euroopas elab vaid 7% maailma elanikkonnast, kuid siin tehakse 50% kogu maailma sotsiaalkulutustest. Nagu me kõik näinud oleme, ei ole see kuidagi jätkusuutlik.

Euroopa ühiskonnas on levinud “raiskav, ahnitsev ja ahistav” maksupoliitika. Inimesed, kes saavad tööd tegemata nende arvelt, kes tööd teevad, normaalselt ära elada, kurnavad ühiskonna välja. Riik peab olema hooliv, kuid ei saa olla “muidusöömist” soosiv. Iga kodanik peab andma oma panuse ühiskonda ning esmalt hoolitsema oma tänase ja homse heaolu eest ise, mitte eeldama, et teised seda teeksid – ilma ise midagi vastu andmata.

Põhjamaade poliitika üheks osaks on Nestori sõnul õiglane ja tark maksupoliitika. “Õiglane selles mõttes, et madalama sissetulekuga inimesed ei pea maksma oma sissetulekutest ära suurema protsendi, kui suuremaid sissetulekuid omavad inimesed,” selgitas Nestor. Eiki Nestor ei ole aga märganud, et samuti on see ka tänases Eestis. Eestis on maksuvaba miinimum ning selle tõstmine on Reformierakonna üks eesmärke. Samas ei vaja Eesti sotside välja pakutud Prantsusmaa-laadseid maksurepressioone, mille tulemusena lugupeetud inimesed riigist demonstratiivselt põgenevad. Eiki Nestori viited Põhjamaadele on 20 aastat ajast maha jäänud.

Eesti on elatustaseme kasvus teinud viimase 20 aastaga märkimisväärse hüppe. Maailma Panga andmetel on ajavahemikus 1993 – 2011 kasvanud Eesti poolt loodav kogutoodang inimese kohta (GDP per capita) võrrelduna Rootsi ja Norra näitajatega proportsionaalselt oluliselt rohkem kui maailma rikkaimate riikide hulka kuuluvate põhjamaade oma. Oleme vaesust vähendanud hüppeliselt ning trend on samas suunas. Loomulikult saab olemasoleva riigieelarve piires kuluridasid ja ka tuluridasid ringi tõsta. Need võimalused ei ole väga suured, aga on olemas. Kuid eesmärk saab olla siiski üks – Eesti ühiskonna tasakaalustatud areng, Eesti inimeste elukvaliteedi kestlik paranemine, kodanike netovara väärtuse pidev kasv. Meie samm on olnud viimased 20 aastat ergas. Me oleme läinud edasi. See peab olema meie ambitsioon ka järgnevaks 20 aastaks.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt