17. augustil kerkis elektrihind Nordpooli börsi balti piirkonnas üheks tunniks rekordilise 4000 euroni megavatt-tunnist. Millest seda elektrit siis tehti, kas kullast? Ei, vastus on lihtsam, sel tunnil ei pakutud börsile nii palju elektrit, kui sooviti osta, ja hind hüppaski maksimaalse laeni.
Kurioosseks teeb loo see, et tegelikkuses elektripuudust ei tekkinud. Sest tarbijad, nähes ülikõrget hinda, mis tulnuks elektri eest maksta, tegid mõistliku otsuse säästa. Börsipakkumisest jäi puudu vaid 2,1 MWh, eelduslikult võrdlemisi mõistliku hinnaga toodetud energiat, kokku hoiti Eestis aga 50 korda rohkem, 114 MW ja baltikumis kokku ligi 300 MW.
Olen juba varem teinud ettepaneku, et seesama 114 MW säästu peaks olema kaup, mida saab elektribörsil müüa. Selleks tuleb senist elektribörsi loogikat muuta. Kui praegu jääb elektrivõimsusi puudu, käivitatakse täiendavad jaamad, mis valdavalt töötavad gaasi pealt ja on kallid. Kui ka sellest ei piisa, ehk mõneks tunniks soovitud koguses elektrit ei olegi, hüppab hind läbi lae.
Nõudluse ja pakkumise kõver, millest kujuneb börsihind, fikseeritakse kord päevas, hind rakendub järgmisel päeval ning inimeste ja ettevõtete ainus võimalus ongi sellel ajal mitte tarbida või end vaeseks maksta. Kahjuks aga tipuhinna ajal külmas istumine hinda enam ei mõjuta, sest see on eelmisel päeval lukku löödud.
Süsteem tuleb pöörata teistpidi, ehk kui elektrit jääb puudu, siis esmalt vaadatakse, palju saab kokku hoida, ning alles seejärel elektrit juurde toota. Sellise süsteemiga mõjutaks kokkuhoid ka päriselt elektri börsihinda, keegi ei peaks tagantjärgi kokkuhoiu eesmärgil külmas istuma ega hingematvaid arveid maksma
Mehhanism selleks on lihtne: pärast elektri nõudluse ja pakkumise lukkuminemist peaks olema 15-minutiline aken, kus saab börsile pakkuda ka energiasäästu. Selline süsteem garanteeriks loodetavasti, et kunstlikult seotud hinnalaed meid sel talvel ei taba. Energiasäästu on kriisiga võitlemiseks ühe mehhanismina välja toonud ka Euroopa Komisjon.
Elektri sageduse hoidmiseks – mis on eluliselt vajalik, et meie elektrivõrk tarbimise ja tootmise erinevuse tõttu kokku ei kukuks – on olemas alternatiivsed börsid, näiteks Baltic Transparency Dashboard. Sisu poolest on need seotud just tarbimise juhtimisega. Paneme need kaks börsi koos tööle ja/või mõtleme, kuidas kokku hoidvaid turuosalisi motiveerida ja tasustada. Sest ärme unusta, et kokkuhoitud energia on maailma kõige rohelisem ja ka kõige odavam energia.
Laiemat pilti vaadates on siiski selge, et ainult elektri säästmisest meil sel talvel energiakriisi ületamiseks ei piisa. Fundamentaalne probleem on see, et Venemaast sõltumatut energiatootmisvõimsust kogu Euroopas lihtsalt napib ja Vladimir Putin on otsustanud kasutada seda relvana Euroopa inimeste vastu, et neid riike destabiliseerida.
Eesti on peaminister Kaja Kallase kahe valitsuse juhtimisel varsti pea aasta pingutanud, et meie energiasõltumatust tõsta, julgeid samme on Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ja valitsuste juhtimisel astunud ka Euroopa.
Energiasõltuvus Venemaast, mis veel aasta tagasi tundus lahendamatu probleemina, on otsustavalt vähenenud ja riikide enda elektritootmisprojektid saanud palju suurema hoo sisse. Ent see talv tuleb ikkagi keeruline, kuigi meil saabub võimekus võtta vastu LNG-d ja loodetavasti juhtida elektritarbimist targemini, saavad hinnad kardetavasti siiski olema kõrged.
Selles olukorras on minu meelest mõttetu naeruvääristada energiasäästu ja soovitusi, mida kõik valitsused selleks praegu jagavad. Kui meil on millestki puudus, siis tuleb seda lahendust otsida koos ja kasutada piiratud ressurssi parimal võimalikul viisil.
“Eesti inimesed on nutikad, ma olen kindel, et paljud on oma energiatarbimise, aga ka tootmisvõimalused üle vaadanud ja säästlikke otsuseid teinud.”
Seda tuleb teha nutikalt ja ära kasutades meie IT-oskusi ja elektribörsi reformides nii, et kokkuhoid ka päriselt hindadele mõju avaldaks ja sealjuures ei peaks keegi külmas või pimedas istuma. Eesti inimesed on nutikad, ma olen kindel, et paljud on oma energiatarbimise, aga ka tootmisvõimalused üle vaadanud ja säästlikke otsuseid teinud.
Kindlasti ei tasu aga uskuda neid, kes ütlevad, et valitsuse võimuses on mingi ülilihtsa sammuga pakkuda kogu Eestile elektrit hinnaga 30-40 eurot MWh. Kinnitan, kui see nii oleks, siis me ju teeksime seda kindlasti. Aga reaalses maailmas on meie talvine energiatarbimine suurem, kui me ise toota suudame, pealegi ei suudaks me energiasaarena oma elektrivõrgus sagedust hoida.
Meenutame Texase osariigi juhtumit, kus eelmisel talvel nende iseseisev elektrivõrk kokku kukkus. Kümned miljonid inimesed jäid mitmeks päevaks külma kätte ja mitusada inimest suri.
Veel utoopilisem on pakkumine, et astume välja Euroopa süsinikdioksiidi kvoodimehhanismist. Jah, seda saab teha, astudes välja kogu Euroopa Liidust. EKRE juhile Martin Helmele see kindlasti meeldiks, aga usun, et Eesti inimesed on praeguses julgeolekuolukorras sellele kategooriliselt vastu. Ja kui te selles küsimuses mind ei usu, uskuge EKRE keskkonnaministrit Rene Kokka, kes 2019. aastal saatis rahandusminister Martin Helmele täpselt samasisulise kirja: et Euroopa Liidu liikmetele on kvoodisüsteem kohustuslik.
Võlukepikest energiahindade langetamiseks pole olemas ja sama probleemi lahendamisega töötavad praegu kõik Euroopa valitsused. Ma leian, et me ei peaks ära põlgama ühtegi lahendust, mis aitaks talvel lihtsamalt hakkama saada.