Sajandi alguses polnud otsustajatel sotsiaalteadlaste Teise Eesti konstruktsiooniga peale hakata midagi. Ei akadeemiliselt ega inimlikult saanud tõena võtta, et Eesti sotsiaalsed ja regionaalsed erinevused tulenenuks «võimu võõrandumisest» ning «eetilisest ja poliitilisest kriisist». Suured murrangud tekitavadki lõhesid ja kümnendal vabaduse aastal ei olnud põhjust esitada sellist kaebust enda riigi ega oleviku peale. Oma valikutest on Eesti tulemusena ammutanud kiirema arengu kui õigupoolest ükski teine võrreldav riik ning palju tõhusamaks oleme saanud ka sotsiaalselt ja regionaalselt.
Aga usun, et vaimult Teise Eesti ehitamisele inspireeris too kujund poliitikuid küll. Sest igasuguse vastu olemise, rahuldamatuse, väikluse, alternatiivsuse kokku koondamisel on potentsiaali ära toita suur parlamendipartei ja pääseda ka valitsema. Reitingute trend näitab sellel olevat kuldaeg, sest oleme lasknud meeleolusid kütma vaba ühiskonna jaoks väärtusetud ja viljatud teemad, praegu eesotsas hindadega. Nende esitamine partei tahte asjana saab olla ühiskonnale ainult lõhkuv.
Alahindamata sotsiaalseid erinevusi, saab ühest ja välja joonistunud lõhest rääkida siiski ainult vaimses mõttes. See vaim väljendub isegi suhtumist materiaalsesse – selles, kellel lasub vastutus ainelise heaolu eest, kas parteil ja valitsusel või siiski ka kodanikul enesel. Ja siin on Eesti isikliku abituse ja sekkumise kõikvõimsuse õpetamisega paraku liikunud ka tagasi mineviku suunas.
Kõik on tehtud nii, et debati asemel täidaksid Riigikogu aja ja ruumi lärmakas tühjus ja mõttetus, partei kahuriliha hoiaks ülekandekaamerad enda peal ja toodaks sõnavõttude statistikat.
Vaimus Teise Eesti avangard tervitab viimasel ajal tööle saabuvaid ja sealt lahkuvaid parlamendiliikmeid hõigete ja plakatitega, millel isamaalisust väljendatakse nimetades oma rahvaesindust riigikoluks, valitsust kirjaviisis «va litsus», saadikuid kujutatakse trellide taga ja valitsusjuhti kutsutakse väljaheiteks. Keegi ei saa sellises õhustikus kunagi teada, kas nad ise on saanud teada, mille vastu nad seekord on.
Samuti ei teata seda enam eriti ka nende esindajate kohta seespool uksi, sest kõik on tehtud nii, et debati asemel täidaksid Riigikogu aja ja ruumi lärmakas tühjus ja mõttetus, partei kahuriliha hoiaks ülekandekaamerad enda peal ja toodaks sõnavõttude statistikat. Ja see on isegi hästi, kui mingil suvalisel ettekäändel tööd lihtsalt päevi ja öid ei blokeerita, aga debateerida saadikud enam ei saa.
Vahelduseks pakutakse plakatitel aeg-ajalt ka mingeid arusaadavaid sõnastusi nagu lõpp sundvaktsineerimisele, politseiriigile, hinnatõusule, aga selles pole kord retsepti, kord ka asja ennast.
Selle teise Eesti testimiseks piisab muidugi ka vale isiku põikamisest võõrasse kõlakotta sotsiaalmeedias. Lootus ühtsest haritud Eestist sureb sealgi kohe. Isiku ründamine ennetab vähimagi väitluse ja kurjus ei ole enam anonüümne, nagu kommentaariumides kakskümmend aastat tagasi.
Tähelepanuväärne on sellise vaimu kujundamise tehnoloogia. See suur pere ei väitle, vaid süüdistab ja postuleerib, sest selliselt on teda aastaid treenitud ja eeskuju antud, koos keeluga uskuda sõltumatuid või ametlikke allikaid ja üldse kedagi teist. Seal kehtib üldmobilisatsioon kogu aeg, sest usutakse, et virtuaalselt loodud muljest pöördub reaalmaailm ümber.
Minulgi on au sattuda seal Pavlovi lambikese rolli, panna voolama viha, nõudmised olematu olla ja ähvardused, et mind võetakse vastutusele. Esimesena kuulsin sellisest tulevikust hoopis parteijuhist kolleegilt ja ehkki isegi siseministrina ei saanud ta vabas riigis mõistagi minna järgmistele sammudele, toimivad need õpetussõnad ta jüngritel. Tema pärija võttis mult kord otse laval sōnaõigust ära süüdistuskokkuvõttega, mis nüüd opereerib kommentaariumides.
Ta mahutas ainsasse lausesse ära kaitsevõime hävitamise, sõjaväeluure kaotamise, Kreekale andmise ja rahapesu. Ei midagi toonase väitluse teemast ega midagi, milles mul oleks tarvis midagi kahetseda isiklikult. Faktidega vastata on sellele lihtne. Aga nende kõlakodade põhimõte pole otsida argumente, pakkuda retsepte ega kasutada fakte. Seal lepitakse kokku süüdistused, legendid ja naeruvääristamised, et tunda end ette näidatud vaenlaste najal suure ja kuuluvana. Ja «võidelda» enam-vähem kõigele ja kõigile vastu, ainsana, nagu on sisendatud.
Aga nende kõlakodade põhimõte pole otsida argumente, pakkuda retsepte ega kasutada fakte. Seal lepitakse kokku süüdistused, legendid ja naeruvääristamised.
Sotsiaalteadlased kiidavad, et nende partei reitingu tõus tuleb rahvale leitud õigetest sõnumitest. Faktikontrollijad samas kirjutavad, et see perekond on poliitika suurimad valevorstid. Nad deklareerivad ühtviisi vankumatu enesekindlusega omi tõdesid jääkarudest, tuulikutest, hanerasvast, korallidest, kliimast, ussirohust, abordist, energia hindadest, massimigratsioonist ja kõigest muust, milles ei sega haridus.
Kui avalikkusele jääb mulje, et nad jäävad alati valskusega vahele, siis nad ise ning nende alternatiivne avalikkus jääb kindlaks vastupidises, sest see suhtlus on ühesuunaline. Nad ei jää isegi debattidel vastuseid kuulama ega esita väidet väite vastu. Järgmine kord kordavad nad täpselt sama juba ümber lükatut või soovi korral raiuvad hoopis vastupidist. Ja saavad soravuse eest kiita ikka. Nii on rahvuslus ühtaegu Putini Venemaa imetlemine ja tolle agenda hoidmine; koroonat pole olemas, aga ta vastu tuleb kehtestada nulltolerants, et protestida piirangute vastu; hanerasva vahetab välja imervektiin; ministrina antud vaktsineerimissoovituse asendavad ussirohu retsept ja protestimiitingud sundvaktsineerimise vastu; riigikaitsest saab kaitseväe ja -võime alavääristamine. Valetajal ei pea enam olema isegi mälu, kui on kõlakoda ja kõike seda kui igavalt korduvat ei viitsita enam tõsta ka üle pärisajakirjanduse künnise.
Selle suure pere enesemääratlus on rahvuskonservatiivsus, millega mõistagi samuti hoogsalt konfliktis ollakse. Sest see pole eesti rahvuse konservatiivsus. Üsna kõige olemasoleva kirumine pole juba definitsiooni järgi konservatiivsus. Rahvuslus omakorda ei ole vastandumine enamusele rahvuskaaslastele, kes pole samal pool parteiliselt. Tõsi, ametlik siseselgitus ütleb, et valimised ja küsitlused on lihtsalt võltsitud ja tegelikult ollakse kogu rahvas. Aga päid lennutada lubavad nad järgemööda kõigil rahvuse esindajatel, kellega pole riski, et oma seltskond saaks samastuda.
Asi pole lihtsalt üksikisikutes ega kohtunikes, teadlastes, ekspertides, vaid kogu riigisektoris süvariigi nime all ja neis, kes ei korda ette antut ega vannu lojaalsust parteilises tähenduses. Edasijõudnumate seast nad endale palju samameelseid ei leiagi ega suuda ka valitsemise korral ametikohti väärikalt mehitada.
Veel suurema kaliibriga antirahvuslus on vastu olemine rahvuse säilimise sellistele suurtele tagatistele. Fenomenaalsel moel eitatakse rahvusvahelist konsensust nii selles, et hinnatõuse toidab domineerivalt sõda kui et kliimaga on inimese süül aina ohtlikumalt halvasti. Putini süü lükatakse hoopis tema veel õieti sündimata vaenlase rohepöörde kaela ja kliimaga olla kõik hoopis kõige paremas korras. Ent Maa piirkonniti kuivamine, üle ujutamine ja muud ekstreemsused on väga konkreetne oht parasvöötme väikerahva säilimisele ja garanteerib nii rahvaste konfliktid kui kardetud massimigratsiooni.
Euroopa Liidu ja isegi NATO maha tegemine õõnestab julgeolekut juba traditsioonilisemas mõõtmes. Aga vesi suudetakse peale tõmmata ka rahvuslikule üksmeelele, mis on tundunud valitsevat Ukraina sõja suhtes ning poolehoid ka ukrainlaste vaenamisele isegi neis oludes hoopis tõuseb. Moraalituse rida reitingutõusu kõrval on olnud katkematu, aga siin vaid mõni näide.
Populaarseim opositsioonipartei on terve see aasta heitnud Eestile ette Ukrainale relvade andmist, pagulaste abistamist, rahalist abi. Ka veel sügisel pidi valitsus vastama arupärimisele, miks antakse ukrainlastele ära Eesti haubitsaid. Oleme pidanud kevadel riigikogus kuulama nende võidukat kõnet, kuidas Ukrainaga on lõpetatud ja Venemaa võtab ta ära. Perepoeg heidab praegugi Eestile ette Venemaa suunas «plärtsumist», «klähvimist», «ärritamist». Pereisa omistab ukrainlastele haiguste levitamist ja prostitutsiooni.
Kui isegi Ukraina meid lahutab, tuleb jääda lootma demokraatiale. Sellele liberaalsele, kus partei ei saa teha kõike, kohut mõistab kohus ja ajakirjandus on vaba ning kus kodanikud on targemad kui teistsugustes valitsemisvormides.
Terve sügishooaja on Riigikogu oodanud, millal nad lõpetavad oma eelnõude rodu ise-küsin-ise-vastan-lugemised, mis kõik peavad takistama ukrainlaste abistamist, tööle pääsemist, õppimist, arstiabi. Kuigi stenogrammist leiab neist häbelikumatelt ka väite, et ukrainlastest pole üldse jutt, on jutt just ukrainlastest. Sest häbitumad nimetavad sõjapagulust valitsuse korraldatavaks massimigratsiooniks ning esimeheni välja näidatakse ukrainlaste peale siiski otse.
Kui isegi Ukraina meid lahutab, tuleb jääda lootma demokraatiale. Sellele liberaalsele, kus partei ei saa teha kõike, kohut mõistab kohus ja ajakirjandus on vaba ning kus kodanikud on targemad kui teistsugustes valitsemisvormides.