Kogu maailm on näinud alates 24.veebruarist, milline on tavalise fašismi praktika.
See on sõjaline agressioon eesmärgiga hävitada üks riik ja rahvas ehk genotsiidi läbiviimine. Põhjendus? Venemaa ametlik ideoloogia (väljendatuna selgelt nt Timofei Sergeitsevi poolt RIA Novostis), mis toetub arusaamale, et mingit rahvast või keelt ei eksisteeri, kuna Venemaal on õigus otsustada selle üle, millised rahvad ja riigid on õiged ja valed, millistel on õigus eksistentsiks ja millistel mitte, sest venelased on erilised ja õiged, väljavalitud. See ei käi ainult Ukraina kohta, järgmised sihid on ju ka nimetatud: Poola, Eesti, Läti ja Leedu.
See on tavalise fašismi mõttemaailm. On üks õige rahvus, on üks õige juht. Nii kuis oli ja on Hitleril imetlejaid väljaspool Saksamaad, on neid ka Putinil väljaspool Venemaad, sealhulgas Eestis.
Eesti on olnud üpriski leebe igasuguste Venemaa pahatahtlikku tegevuse vastu, uskudes ja lootes inimeste arukusele, ajaloolisele kogemusele ja positiivsetele mõjuritele. Viimasetel kuudel oleme olnud julgemad, kuid endiselt arglikud, kui asi on põhimõtteliste ja võtmetähtsusega sammude astumisel.
Julm tsivilisatsioon
Miks? On ka Eestis neid, kes arvavad imetlusega, et Venemaa puhul on tegemist erilise tsivilisatsiooniga. Võib-olla on tõesti tegemist tsivilisatsiooniga, kuid sel juhul on see jõhker, julm ja inimest alavääristav tsivilisatsioon, mis hindab kuritegusid, alandamist, “oma peaga mõtlemist”, valesid, kus ellujäämiseks tuleb samastuda esikurjategijatega. Ma ei mõista, miks peaks sellist tsivilisatsiooni või ühiskonda imetlema.
Ma ei usu, et enamik Eesti elanikke sooviks elada Venemaa-taolises „tsivilisatsioonis”. Võib-olla mõned, kes loodavad, et saavad sellises ühiskonnas oma kompleksid ja mustad ihad välja elada. Või need, kel on igatsus olla ise sarnases jõupositsioonis, kus saaks end tunda võimsana ja teistele öelda, kuidas on õige.
Eesti peab julgema sellisele fašistlikule mõtteviisile vastu hakata, olgu siis Eestis endas või ka Venemaal ja mujalgi. Seda näitab ka Ukraina kogemus – kaalutletult ja kartmatult vastu hakkamine näitab tihtipeale, et vene karu on tegelikult hale tühikargaja.
Sümbol on ohtlik
Eesti on teinud väga palju ja olulisi samme viimase paari kuu jooksul, kuid üht-teist olulist on vaja veel teha, sealhulgas ka meie õigusruumi korrastada. Sellest ka nn agressioonivaenu eelnõu.
Sümbol on kiirelt rakendatav ja väga mõjus vahend inimeste konsolideerimiseks. Seetõttu ongi olukordi, kus vaenulike sümbolite kasutamise keelamine on vajalik. Sümbolite tähendus tuleneb kontekstist, kus ja kuidas neid kasutatakse, neid on vajadusel väga lihtne luua asendamaks neid, mis keelatakse või mille kasutamist piiratakse.
Konkreetsete sümbolitega võitlemine on võitlus lohega, mille ühe pea maha raiumine toob asemele kaks uut pead. Seetõttu on mõistlik vaenulike sümbolite kasutust keelata just läbi konteksti, kus ja kuidas neid kasutatakse. See tähendab võib-olla esialgu keerukust rakendamisel, kuid piisava selgituse puhul liiguvad asjad kiiresti paika, millele osutab ka Läti kogemus.
Sümbol ei muutu agressiivseks iseenesest, sellega – eriti kui sümbolit teadlikult luuakse – käivad kaasas ka sõnad. Keelates üksnes sümbolid, ei tegele me põhiasjaga – sõnumite ja sõnadega, mida sümbolid kannavad.
Vaenukõne sotsiaalmeedias
Eesti on kinni pannud telekanalid, mis levitasid Vene fašismi ja agressori mentaliteeti, kuid laseme vaenu- ja vihakõnel endiselt karistamatult vohada sotsiaalmeedias, internetis ja tegelikult ka avalikes sõnavõttudes. Küsimus ei ole üksnes sõjaõhutamises – jah, selleks on paragrahv olemas –, vaid kuritegude õigustamises, agressori valede ja vene fašistliku propaganda levitamises.
Asi ei ole üksnes praeguses sõjas, asi on vene fašismi soovis lõhkuda kõik neid ühiskondi, mida ta peab oma vaenlasteks. Ning me teame, et Eesti on idanaabri vaatest vaenlaste nimekirja eesotsas. Vene võimu huvi on Eesti ühiskonna lõhestamine, kusjuures pole oluline, mis on lõhede tekitamise aluseks – igasugune vaen, igasugused vastuolud on tervitatavad.
Praegu teevad putinistidele head meelt valede levitamine ukraina põgenike kohta ja ukrainlaste kui rahvuse halvustamine aga ka eesti venekeelse elanikkonna hirmutamine Eestist väljasaatmise ja tööst ilmajäämisega. Idanaabri lõhestusasutused teevad küll ka ise pingutusi Eesti ühiskonna lõhkumiseks, kuid praegu annavad kahjuks suurema panuse Eesti enda inimesed ja ühendused, sealhulgas need, kes ei kuulu n-ö tavaliste kahtlusaluste ringi. Selge, et Pikal tänaval ja Kremliski selle üle ainult rõõmustatakse.
Kas me peaksime vaikima ja laskma kurjadel ja tigedatel sõnadel vohada ning valeinfol levida? Et muidu on tegemist ühiskonna lõhestamisega? Mina leian, et pea liiva alla peitmine ja lubamatu sõnavara kasutamise võimaldamine lõhestab ühiskonda rohkem kui vaidlus vähemusega, kes otse või kaude, teadlikult või teadmata toetab Vene fašismi.
.