Tallinna suurhaigla ehituse Euroopa Liidu taastekava rahata jätmine on leidnud meedias palju kajastamist, kütnud kirgi ning pannud muidu tasakaaluka poliitiku koguni vanduma.
Nii nimetas Tallinna volikogu esimees sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski valitsuse otsust „ropuks sigaduseks“ (ERR 30.06.22). Ägeda protestiga esines ka Lääne-Tallinna Haigla juhatuse esimees, Keskerakonna nimekirjas kandideeriv Arkadi Popov (PM 15.07.22). Uue tervise- ja tööministri Peep Petersoni üks esimesi avaldusi meedias (ERR 15.07.22) oli, et eelmise valitsuse tehtud otsus tuleb üle vaadata ja sotsiaaldemokraadid soovivad raha projektile tagasi suunata.
Kolmikliidu koalitsioonileppes pole aga Tallinna suurhaigla ehitusest sõnagi. Rahandusminister Keit-Pentus Rosimannus põhjendas eelmise, Reformierakonna valitsuse otsust Tallinna Haigla taastusraha jaotusest välja jätmist sellega, et kuna ehitushinnad kallinesid ja projekt oli Tallinna linnavalitsusel halvasti ette valmistatud, pole ehituse valmimine 2027. aastaks võimalik (võrdle Viljandi Haigla ehitusel toimuvat), mis oli Euroopa Liidu taasteraha kasutamise tingimus. Uue valitsuse tervise- ja tööministri lubadus Tallinna Haigla ehitusele rahastus tagada, lähtub pigem lähenevatest valimistest kui valitsuse tööplaanist.
Miks teha panus vaid ühele suurhaiglale?
Jälgides Tallinna Haigla ümber meedias toimuvat arutelu, on minu peamine emotsioon imestus. Kas tõesti on Eesti tervishoiu põhiprobleem Tallinna suurhaigla ehitamine? Eesti pole ju Tallinn ning veel vähem on seda Lasnamäe. Ilmselt on just võitlus venekeelse elanikkonna häälte pärast teinud tervishoiust poliitilise lahinguvälja, kus pea kogu tähelepanu on koondatud ühele projektile – Tallinna suurhaigla ehitamisele Lasnamäe nõlvale. Võitlus väikese maa pärast on jätnud suure võitlustandri – kogu meie haiglavõrgu arendamise – vajaliku tähelepanuta.
Eesti haiglavõrgu arengukava aastani 2040 nimetab peamiste väljakutsetena vananevat elanikkonda, inimeste koondumist Harjumaale (eriti Tallinnasse) ja üha kallinevaid ravikulusid. Tallinna Haiglast arengukava ei räägi. Või kui, siis kaudselt. Nimelt on Eesti haiglavõrgu arengukava välja töötanud ekspertgrupp soovitanud suurhaiglate rajamise asemel arendada esmatasandi arstiabi, mida korraldaksid perearstid. Ekspertgrupi ettepanekuid on meedias tutvustanud selle juht Jaanus Pikani (PM 18.07.22). Mitmed valusad küsimused, nagu kuidas muuta proportsioone haiglaravi ja ambulatoorse või koduse põetuse vahel, kust leida puuduvaid perearste ja teisi tervishoiutöötajaid, mis on perearstide roll ja järelkasv, või väikehaiglate baasil kogukonnahaiglate loomine, mis tegeleksid sisehaiguste ja krooniliste haigetega, vajavad põhjalikku arutelu. Koalitsioonilepe sisaldab tänuväärset punkti omaste pikaajalise hoolduse kohta, nähes ette vahendeid, kuidas vähendada perede koormust ja tasuda hooldekodu koha eest. Aga lahendamist vajab ka küsimus, kuidas muuta proportsiooni haiglas ja kodus suremise vahel. Nimelt sureb meil 70% inimestest haiglas ja 30% kodus. Arenenud riikides on see aga vastupidi: 30% sureb haiglas ja 70% kodus. Selle suhte muutmine annaks haiglasüsteemile tohutut kokkuhoidu, rääkimata inimestele humaansema elu lõpu tagamisest.
Kuna asusin äsja tööle riigikogu sotsiaalkomisjonis, on Eesti meditsiini arengu küsimused nüüd ka minu töölaual. Loodan, et riigikogu uue istungjärgu ajal tekib meie komisjonil võimalus pidada sisulist arutelu Eesti tervishoiusüsteemi valukohtade üle ning koos ministeeriumi ja teiste erinevate osapooltega leida toimivaid lahendusi kuhjunud probleemidele.
Konkurentsi asemel vajame koostööd
Tallinna suurhaigla kavandamisel lähtuti mitmetest valedest eeldustest, mida on hästi analüüsinud Mart Einasto (PM 12.07.22). Peamine viga on, et ei räägitud läbi kogu Eesti ega isegi Tallinnas paiknevate haiglate vahelist tööjaotust. Seda oleks aga hädasti vaja, sest olukorras, kus ressursse (nii raviraha kui meditsiinipersonali) napib, vajame kokkulepet, kes teeb mida. Täna toimub haiglates ühelt poolt tarbetu dubleerimine, teisalt aga on osad alad katmata. Tallinna haiglavõrku vaadates ilmneb, et keegi ei taha tegelda sisehaiguste patsientidega ja krooniliste haigetega, kes on enamasti vanemaealised. Kõik haiglad tahavad tegelda nn kõrgema etapi raviga. Selle asemel, et täita lünki, planeeritakse 600 000 elaniku tarbeks uut suurhaiglat kui konkurenti, mitte kui täiendust olemasolevatele. Seejuures ignoreeritakse paljusid olulisi küsimusi nagu kust võetakse kõigi kavandatud erialade jaoks meditsiinipersonal või kuidas Lasnamäe nõlvale kokku koondatav ambulatoorne eriarstiabi teiste linnajagude elanikele ligipääsetav on.
Miks ei arutatud varianti, et Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla koondada üheks organisatsiooniks, mille üks kompleks paikneks Mustamäel, üks Lasnamäel ning polikliinikud oleksid kesklinnas? Praegu kasutavad need haiglad kolme erinevat haiglainfosüsteemi. Kokkuhoidu võiks anda ühtse haiglainfosüsteemi loomine, mis tähendaks ühtseid andmeid, võrreldavat ülevaadet ravimahtudest ja ravikvaliteedist. Ühtsete andmete olemasolu teeks ka võimalikuks nende kasutamise ravimiuuringutes ja teadustöös.
Riigisisene konkurents võiks olla edasiviiv, kui meil oleks piisavalt ressursse. Selle aasta varasuvel Tartus toimunud arvamuslõunal „Millist ülikoolihaiglat Eesti vajab?“ ütles Helsingi Ülikooli keskhaigla peaarst prof. Atte Meretoja, et ühe ülikoolihaigla teeninduspiirkonnas peaks olema 1,6 miljonit inimest. Seega napib Eestis patsiente isegi ühe korraliku ülikoolihaigla jaoks, mis peaks täitma liidrirolli ravi kvaliteedi edendamises, kuna siinne ravitöö on tihedalt seotud teadustöö ja rahvusvahelise suhtlusega. Samal seminaril leidis Tartu Ülikooli Kliinikumi teadus-arendusjuht professor Joel Starkopf, et Eesti lahendus saab olla vaid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostöö Helsingi Ülikooli keskhaiglaga.
Arvestades Eesti väiksust, on kummaline, et Tallinna Haiglasse on planeeritud ka sellised erialad nagu invasiivkardioloogia, neurokirurgia, nukleaarmeditsiin, insuldiravis trombektoomia, mis nõuavad tippkompetentsi, mida pole Eestis piisavalt, et seda jagada erinevate haiglate vahel. Küsimus on ka, kas Eestis peaks olema rohkem kui kaks vähiravikeskust. Olukorras, kus ka praegustel vähiravikeskustel, Põhja-Eesti Regionaalhaiglal ja Tartu Ülikooli Kliinikumil napib kiiritusraviarste ja radioloogiatehnikuid ning vähiravi ühe kiirendi maksumus on ca 2 miljonit eurot, siis ilmselt tuleks enne hoolega mõelda, kui hakata kiiritusravi lisaks arendama välja ka mõnes muus Tallinna haiglas. Eesti on vastu võtnud vähitõrje tegevuskava aastani 2030, mis hõlmab kõiki vähitõrje valdkondi alates ennetusest, diagnostikast ja ravist kuni vähijärgse perioodini inimese elus. Paraku pole selle tegevuskava rakendamiseks ministeerium siiani vahendeid eraldanud.
Kui ressursse napib, siis on mõistlik, et haiglad teevad omavahel koostööd, vältides dubleerimist ja kasutades ühiselt kallihinnalist meditsiinitehnikat. On halb, kui kallis tehnika on kasutusel vaid osalise võimekusega, sest pole piisavalt patsiente või piisavalt personali, kel oleks vastavad oskused ja ravikogemused selle teenindamiseks. Eesmärk ei peaks olema, et kõik haiglad teevad kõike, vaid et kõik teevad seda, millele nad on spetsialiseerunud, väga hästi. Patsiendi huvides on saada parimat võimalikku ravi võimalikult mõistlikult korraldatud raviteekonna kaudu. Väikeses riigis saab seda tagada vaid siis, kui toimub spetsialiseerumine ja haiglad ning tervishoiutöötajad teevad koostööd. Koroonakriis on minu hinnangul meie haiglate koostöövõimekust tõstnud. Loodame, et see suund jätkub.