Lugu ilmunud ajalehes Postimees
Koalitsioonilepe sätestab alused, mis võimaldavad spordivaldkonda märgataval hulgal lisaraha leida. Piisab kahest põhimõttelisest muudatusest.
Esiteks, riigiettevõtete kasumist konkreetse protsendi suunamine sporditegevusse. Näiteks üks protsent Eesti Energia, Eleringi ja Tallinna Sadama kasumist tähendaks Eesti spordile täiendavat ca 3 miljonit eurot. Riigil on aga teatavasti veel mitmeid kasumlikke ettevõtteid. See idee seisab must-valgel meie koostöölepingus, nii et teeme ära.
Ja teiseks, ettevõtete erisoodustusmaksu kaotamine sporditegevuse toetamiselt, mida küll otseses sõnastuses leppest ei leia, kuid mis oli arutlusel seda dokumenti koostades. Kokkulepe jäi, et seda ideed kaalutakse. Paljudel juhtudel toimub täna töötajate sporditegevuse rahastamine ebakorrektselt (või nö jokk skeemi järgi), näiteks sõlmides reklaamilepingu mõne spordiklubiga jms. On ka neid, kes erisoodustusmaksu tõttu oma töötajate spordiga tegelemist üldse ei toeta. Ühe peamise vastuargumendina on kõlama jäänud süsteemi kontrollimatus. Leian, et seda annab reguleerida piisava täpsusega (nt nii asukoha kui piirsummaga), välistamaks nö sukeldumisreise Hurghadasse.
Valitsusliidu programmis seisab, et lähtutakse “Eesti spordipoliitika põhialustest aastani 2030” ning tagatakse rahaliste vahenditega spordivaldkonna arengukava aastateks 2015-2019. Ainuüksi see lause seab kultuuriministri kohustuse ette spordile lisaraha leida.
Koalitsioonileppe välise teemana soovin taas lauale tõsta nö magusamaksu idee. Olen tulihingeline maksude langetamise pooldaja, kuid realistina teadvustan, et kui soovime keskselt mõnda riigi jaoks olulist valdkonda (nagu nt sport ja terviseedendus) toetada, siis peab mingil viisil vahendeid koguma. Sellistel puhkudel eelistan pigem nö pahede maksustamist. Rafineeritud suhkrud on tervisele kahjulikud, seetõttu võiks põhjalikumalt analüüsida, kas magusamaksu kehtestamine oleks administreeritav ning millist efekti see meie maksubaasile tähendaks. Võib-olla on seda liiga keeruline reaalses elus rakendada, ei tea, aga vähemalt võiks seda kaaluda. Suhkrumaksust laekuvad vahendid võiks kõik suunata terviseedendusse.
EOK on teinud ettepaneku suunata kõik hasartmängumaksu nõukogu (HMN) jagatavad vahendid nende eelarvesse. See on tore mõte, aga kahjuks ebareaalne. Hasartmängumaksu seadus sätestab valdkonnad, mida antud vahenditest toetatakse: haridus (31,8%), sotsiaal (31,7%), kultuur (4%) ja sport (32%). Olen kahe käega poolt, et leida valdkonda raha juurde, kuid nõukogu esimehena ei saa ma heaks kiita plaani võtta haridus- ja sotsiaalvaldkonnast kogu raha ära. See lihtsalt ei ole vastutustundlik. Samas ei maksa EOK-l ka väga muretseda, nii nagu eelmistelgi aastatel, on ka 2016. a riigieelarves neile lisaraha planeeritud.
Oma kogemusest tulenevalt olen pigem seda meelt, et finantseerimisallikate konsolideerimine jätaks pisemad taotlejad ukse taha ning kuna HMN on täna ainus igakuiseid projektitoetusi jagav organ, siis kindlasti halveneks ka taotlemise dünaamika. See on olnud aga meie nõukogu üks suuremaid plusse, mida taotlejad kiidavad. Täna on näiteks Martna maadlusklubil võimalik Kultuurkapitali (Kulka) eitava vastuse korral koheselt pöörduda HMN-i poole ning juba järgmisel kuul saada teada meie otsusest.
Olen nõus, et finantseerimissüsteem peab olema võimalikult lihtne, läbipaistev ning arusaadav, kuid ma ei poolda praeguse paindliku süsteemi lõhkumist ilma töötavat alternatiivplaani omamata. Raha ühest taskust teise tõstmine ei ole minu hinnangul lahendus. Küll aga võime lisaraha otsides mõelda selle peale, kas hasartmängumaksu seaduses loetletud proportsioonid peaksid olema just sellised nagu nad sinna aastate eest kirja on pandud. Kui HMN-i jagada on 37,4% hasartmängumaksu laekumistest, siis 46% läheb Kulkale, 12,7% Siseministeeriumile regionaalseteks investeeringuteks ja 3,9% Eesti Punasele Ristile. Olen valmis arutlema nende valdkondade proportsioonide üle.
Spordivaldkonda lisaraha leidmiseks ei ole tarvis jalgratast leiutada. Piisab vaid mõnest ülalmainitud põhimõttelisest muudatusest ning mured saavad leevendatud. Loomulikult peame spordisõprade ning tervislike eluviiside propageerijatena olema valmis põhjendama, miks antud valdkond riigi jaoks olulisem on kui mõni teine.
Lauri Luik
Riigikogu liige
Hasartmängumaksu nõukogu esimees