Lauri Luik: Erakoolidega arvlemine ei ole piinlik praak

Arvamus
|
|
06.03.2016

Erakoolidega arvlemise teemal viimasel ajal võetud seisukohad ja retoorika, justkui oleks tegu piinliku praagiga, on pehmelt öeldes üllatav ning isegi solvav. Olen alati olnud seisukohal, et olemuslikult pole vahet, kes on kooli pidaja, kas eraomanik, riik või kohalik omavalitsus (KOV), peamine, et tagatud oleks riiklikus õppekavas sätestatud nõuded ja kvaliteet. See, et koolide rahastamissüsteemid on olnud keerulised ja pidevalt muutuvad ning neisse on tekkinud omanditüübiti erinevused, on aga hoopis teise vaidluse koht. Olen igati päri, et need erinevused tuleks kiiremas korras ära tasandada. Loomulikult ei ole normaalne, et riik maksab erakoolidele õpilase kohta 1,6 korda rohkem kui munitsipaalkoolidele, kuid see ei tähenda, et erakoolid oleksid kurjast, nagu ma loen välja viimasel ajal kasutatavast retoorikast. Samuti ei tähenda see seda, et erakoolidega arvlemine oleks kuidagi vale. Vastupidi, see on igati loogiline.

Erakoolidega arvlemise loogika seisneb selles, et kui kaks omavalitsust arvlevad omavahel (nt Ridala vald maksab Haapsalu linnale oma valla elanikest õpilaste pealt, kes käivad Haapsalus koolis), siis peaks samadel alustel arvlemine toimuma ka omavalitsuse ja erakooli vahel. Mina siin küll midagi piinlikku ei näe.

Kui omavalitsuse territooriumil tegutsevad kõrvuti kaks põhikooli, üks munitsipaal- ning teine erakool, siis on igati loogiline, et neid võiks ja peaks kohtlema võrdsetel alustel. Tänane süsteem on selles mõttes küll veidi vildakas, et erakool võib küsida õppemaksu, munitsipaalkool ametlikult mitte (kohustus tagada tasuta kättesaadav põhiharidus). Kuigi me teame, et tegelikult maksavad nii mõnedki lapsevanemad oma laste eest ka munitsipaalkoolis teatud täiendavaid kulutusi, tehes annetusi kooli juurde loodud MTÜ-le. See ei pruugi ka olla üdini vale, kuna tihti pakub kool selle raha eest täiendust riiklikult õppekavale (nt teatriõpe, lisa inglise keele tunnid vms), st kohustuslik tasuta osa on tagatud.

Möödunud kultuurikomisjoni kooseisus sai tehtud ettepanek kaaluda võimalust, et KOV-ilt tegevustoetuse saamisel erakool õppemaksu küsida ei tohiks (riiklikku õppekava puudutava osa pealt). Kuid siin on oluline tähele panna erinevusi koolide sisus ja eesmärkides. Arvan, et kui tegemist on nö selgete erisustega ja täiendavate asjadega programmis, on õppemaksu võimaluse olemasolu igati põhjendatud. Pean silmas nt kristlikke koole – erakooliseaduse järgi võib konfessionaalset usuõpetust õpetada vaid erakoolis, mitte munitsipaalkoolis. See aga ongi õppemaks teatud erisuse eest.

Tänase süsteemi juures on veel üks hüpoteetiline ohukoht, millele on erakoolidega arvlemise kriitikud tähelepanu juhtinud. Kui KOV eeldab, et peab oma vallas elavale nt 100-le lapsele tagama koolikohad ning teebki seda, aga 60 õpilast otsustab minna hoopis erakooli, siis peab KOV maksma justkui kahe kooli eest. St, KOV on valmis ehitanud oma kooli ning peab lisaks munitsipaalkoolis käivatele lastele maksma kinni veel ka nende 60 lapse kulud, kes otsustasid erakooli minna. Nõus, see võib tekitada KOV-ile finantspingeid, kuid seda argumenti ei saa panna vaid erakoolide konteksti. Kirjeldatud hüpoteetiline oht on täna täpselt sama moodi üleval ka omavalitsuste vahel liikuvate noorte puhul. St kui Ridala valla 60 õpilast otsustavad ühel päeval Haapsallu kooli minna, siis peab Ridala vald maksma Haapsalule nende 60 õppuri eest, lisaks pidama ülal oma koolimaja, kus õpib nüüd 60 last vähem.

Ideaalset lahendust ma täna ei näe. Igal juhul peab KOV oma laste koolitamiseks vajamineva summa eelarvesse arvestama, sest laps võib kooli vahetada ühes või teises suunas iga kell. Oleks ju taas ebavõrdne lubada lapsel liikuda teise munitsipaalkooli, kuid keelata tal liikumine erakooli suunal. Mingis osas ja teatud tingimustel võiks aga KOV-idel olla kaalutlusõigus, et kas vastavasse piirkonda on tarvidust täiendavat erakooli luua või mitte, vältimaks koolide nö vohamist. Riigil on siin selged ohjad, kuna haridus- ja teadusministeerium kontrollib koolituslubade väljaandmist. Siingi pole olukord must-valge. Ühe näitena võib taas tuua kristlikud koolid ja konfessionaalse usuõpetuse. See tekitaks väga selge ebavõrdse kohtlemise ohu, kui nt üks kogudus või konfessioon saab luua kooli, teine aga mitte, või et rahastatakse vaid üht.

Kokkuvõtteks. Omal ajal Lukase juhitud ministeeriumi poolt tehtud muudatusettepanek erakoolidega arvlemiseks oli igati teadlik otsus ning lähtus loogikast, et era- ja munitsipaalkooli õpilastel ei tohi vahet teha. Mõlema haridusse tuleb panustada samaväärselt. See, et ministeerium ei suutnud välja töötada adekvaatset rahastamismudelit, mis kohtleks era- ja munitsipaalkoole võrdselt, ei tähenda, et erakoolid oleksid olemuselt halvad või nendega arvlemine oleks kuidagi ebaloomulik. Minu hinnangul on KOV-ide arvlemine erakoolidega igati loogiline ning see peaks kindlasti jätkuma. Toetussummad tuleb aga loomulikult ära tasandada. Kõige selle juures tuleb anda erakoolidele piisav üleminekuaeg muutustega kohanemiseks.

 

Lauri Luik
Riigikogu liige


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt