See aasta on meie peres eriline, kuna vanem laps läks septembris esimest korda lasteaeda. Küllap see on suursündmus iga pere jaoks. Ühtviisi lähevad lasteaeda nii eestlased, venelased kui mis iganes rahvusest lapsed, kõigil tuksumas rinnus unistus saada kunagi suureks, targaks ja edukaks maailmakodanikuks.
Tilluke eestlane läheb esimest päeva lasteaeda nagu iga teinegi, emakeelsesse keskkonda, emme-issi käekõrval ja kerge ärevus hinges. See pilt on mul oma pojaga seoses eredalt veel silme ees.
Pisike venelane läheb samuti, aga tema ja ta vanemate ees seisab märksa keerulisem valik. Kas panna laps emakeelsesse või riigikeelsesse lasteaeda? Emakeelsesse lasteaeda minek oleks lapse jaoks kindlasti emotsionaalselt lihtsam, seega võib ka lapsevanemale esmapilgul tunduda parem oma võsuke just sinna saata. Samas, mida aeg edasi, seda enam hakkab tõstatuma vajadus asuda õppima eesti keelt, kuna see on alus Eestis edukaks hakkamasaamiseks.
Seega on lapsevanem tõsise dilemma ees, kas vältida lapse emotsionaalseid läbielamisi esimestel lasteaianädalatel, lükates need määramatusse tulevikku või võtta väljakutse vastu kohe, mis on esialgu ehk pisut raske, kuid kindlasti kordades lihtsam kui vanemas eas keeleõppega nullist alustades.
Üheksakümnendatel, mil mina käisin Haapsalus koolis, polnud eestlaste ja venelaste läbisaamine kuigi hea. Tol ajal elas Haapsalu linnas palju venelasi. Suure osa nendest moodustasid endiste vene ohvitseride järeltulijad, kes käisid venekeelses keskkoolis, kus tippajal õppis üle tuhande lapse. Tihti tuli ette konflikte ja omavahelisi arveteklaarimisi. Seetõttu polnud vene keel eestlaste hulgas just lemmik õppeaine, ja muidugi ka vastupidi. Mäletan, et alustasin vene keele õpingutega juba teisest klassist, kuid tollane õhustik tegi kõik, et see keel külge ei hakkaks.
Tänapäeval on aga olukord palju muutunud. Esiteks oleme suureks kasvanud ning kraaklemised selja taha jätnud. Paljudest meist on saanud teretuttavad, mõnega oleme nüüd koguni sõbrad. Tänaval kohtudes ütlen mina “privet” ja nemad “tere”. Mulle tundub, et ka eesti ja vene koolinoored saavad omavahel nüüd märkimisväärselt paremini läbi. Tõsiseid konflikte pole enam ammu olnud.
Juba kümmekond aastat ei ole Haapsalus venekeelset gümnaasiumiastet. Tegutseb venekeelne põhikool (Haapsalu Nikolai kool), kus on õpilasi alla saja (üle kümne korra vähem kui 90. aastal), kuna aina enam lapsevanemaid paneb oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda või kooli.
Nikolai koolis toimib keelekümblusprogramm alates esimesest klassist. Nii õpetatakse koolis eesti keeles näiteks inimeseõpetust, muusikat, tööõpetust ja ka loodusõpetust, järk-järgult arendatakse programmi edasi. Valitud suund on õige ning sellest on ka lapsevanemad aru saanud. Ilmselt mäletavad vene keelt kõnelevad lapsevanemad veel selgelt oma lapsepõlve ja tunnetavad, et ka nende vanemad oleksid võinud selle raske, aga õige sammu omal ajal ette võtta.
Selleks, et maailmas läbi lüüa, on esmatähtis osata oma riigi keelt, mis on kui vundament, kuhu peale saab hiljem laduda veel teisedki keeled ja tarkused. Eesti keele oskus loob võimalused siin edukalt hakkama saada ja edasi areneda. Nii nagu oma äri ehitamisel on kõige parem alustada koduriigist, on ka keelega. Muidugi ei tohi ükski inimene seejuures eales hooletusse jätta oma emakeelt.
Reformierakonna viimasel ajal hambusse jäänud valimiskampaania eesmärk ei ole kedagi ühiskonnast ära lõigata ega halvustada. Meie soov on tagada kõigile Eestis elavatele lastele eestikeelne haridus juba lasteaiast, et nii eestlasel, venelasel või mis iganes emakeelt kõneleval Eesti inimesel oleksod võrdsed võimalused olla tulevikus edukas.
Eestis elavad vene keelt kõnelevad noored on õnnega koos, kuna aina enam lapsevanemaid langetab otsuse oma järeltulija eestikeelsesse lasteaeda panna. Uuringud näitavad, et üle 70% vene emakeelega laste vanematest peavad õigeks alustada eesti keele õpet juba lasteaiast. See on suur teene oma lastele, et nad saaksid tulevikus kõrgelt lennata. Ja kas see pole mitte kõigi lapsevanemate soov, et nende armastatud võsukesed saaksid lennata võimalikult kõrgelt ja valutult!