President Kaljulaid teatas eelmisel nädalal intervjuus, et on “raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv”.
See ütlus kummitab mind siiani, sest minul oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Ja see lapsepõlv oli ka pikem kui tänapäeva lastel. Jah, meil ei olnud palju mänguasju ja sõime seda, mida parasjagu oli saada. Oli mingi aeg, kui poes polnud midagi magusat. Oli aeg, kui poes polnud suurt midagi söödavat. Oli aeg, kus enne poodi saamist pidid kaks tundi järjekorras seisma ja siis avastasid, et kõik oli juba otsas. Poes ei olnud ka riideid ega jalanõusid. Minu osavate kätega ema õmbles meile ise riideid, kui kangast sai. Ses suhtes materiaalselt virelesime me tõesti kitsikuses, eriti kui tänapäevaga võrrelda.
Aga lapsepõlve teevad õnnelikuks ikkagi teised asjad kui materiaalsus. Mul oli armastav terve perekond: ema, isa ja suurem vend. Mul olid toredad sõbrad ja klassikaaslased. Ma käisin rahvatantsutrennis, tänu millele saime ka Nõukogude Liidu sees reisida. Suviti veetsime vennaga aega Viljandis vanaisa-vanaema juures, kus müttasime terved päevad õues. Jooksime, mängisime, ujusime ja sõitsime ratastega. Aga ka rohisime peenraid, kastsime taimi ja korjasime marju ja seeni. Meil olid omad kohustused.
Ei osanud muud tahta ja pean endiselt oma lapsepõlve tänu sellele õnnelikuks ja helgeks. Isegi minu ema, kes 6-kuuselt küüditati Siberisse ja elas seal kuni 10-aastaseks saamiseni väga hulludes tingimustes, ütleb, et tal oli õnnelik lapsepõlv. Sest tema ümber oli armastav keskkond. Katsume materiaalsusest kaugemale vaadata, õnnelikuks lapsepõlveks on vaja ikkagi midagi muud, mida raha eest osta ei saa.
The post Helgest lapsepõlvest appeared first on Kaja Kallas.