Minu eelmise lastetoetusega seotud artikli peale tekkis nii mõnigi küsimus, püüan käesolevaga oma mõtteid veel natuke selgitada.
Tehes ettepaneku neile, kes tunnevad, et ei vaja olenevalt oma sissetulekutest enam riigipoolset lastetoetust, mis alates 2015. aastast tõuseb 45-le eurole, loodan ma siiralt, et meie ühiskonnas on palju inimesi, kes tahaksid selle mõttega ühineda. Idee vahendamisel ja arutelu tekitamisel loodan mõistvat ja tasakaalukat käitumist ka ajakirjanduselt.
Oma lapsed olen sünnitanud ja üles kasvatanud veel nõukogude aja lõpus. Tööle läksin pooleaastase tütre juurest, et lisaraha teenida. Lastetoetust ma ei saa, seetõttu pole ka millestki loobuda. Küll aga pean oluliseks heategevust ja annetamist, millega tegelen ilma igasuguse sunnita. Ja mul on hea meel, et ka minu lapsed peavad lugu heategevusest ning mõtteviisist, et abivajajaid on tarvis aidata.
Praegu pole olemas initsiatiivgruppi ega töörühma. On vaid mõte. Sellest võib saada alguse ka tegu. Ent ilmselgelt vajab see idee harjumist ja diskussiooni.
Kuna minu ettepaneku puhul ei ole tegemist millegi kohustuslikuga, siis pole vaja ka liiga rangeid reegleid selleks välja mõelda, et asi ellu viia. Peale selle, et lastetoetusest loobujate raha peab jääma sotsiaalvaldkonda ja jõudma ikkagi lasteni. Nendeni, kellel seda tarvis on. Alustuseks on vaja tahet. Seejärel on võimalik leida teid, kuidas teha nii, et riigieelarvest lastetoetusteks eraldatud ja loobutud raha jõuaks ikkagi nendeni, kes seda veelgi enam vajavad.
Kuidas süsteem reaalselt töötama peaks, on raske ühe hoobiga öelda. Meie e-riigis on võimalik, et nt tuludeklaratsiooni täites loobutakse eeloleva aasta toetusest, tehes märke selleks ette nähtud reale. Kindlasti on rida erinevaid võimalusi, mille tehnoloogia on võimalik välja töötada, kui selleks on olemas ühiskonna valmisolek.
Loobujate prognoosimine on võimatu. See ei sõltu mitte ainult inimeste sissetulekutest. See on laiemalt võttes filosoofiline küsimus, mentaliteedi küsimus, empaatiavõime ja ühiskonnaelus osaleda tahtmise küsimus.
Soov selline diskussioon algatada sündis soovist pakkuda koalitsioonilepingu kritiseerijatele võimalusi toetussüsteemi paremaks fokuseerimiseks.
Igasugune piir, mis pannakse jäigalt paika, võib olla subjektiivselt ülekohtune pere või lapse suhtes, kes jääks napilt toetusesaajate või mittesaajate hulka.
Riik ei peakski ehk siis olema see, kes toetusesaajad või mittesaajad kiretutesse matemaatilistesse lahtritesse jagab.
Seetõttu tuleks maast madalast hakata ehk kasvatama kodanikku, kes võtab vastutuse ja loobub hüvest, kui tunneb, et ta seda ei vaja.