Sinine lipp ja 12 kollast tähekest on Euroopa Liidu sümbolina meile kõigile teada ja tuntud. Aga miskipärast ei teata ega tunta teisi tunnuseid, nagu seda on Euroopa Liidu hümn, Euroopa Liidu juhtlause ja Euroopa päev.
Tuulekiirusel on lähenemast just see viimati mainitu. 9. mail tähistatakse erinevate pidustuste ja konverentsidega liidu sünnipäeva. Idee sai alguse just 9. mail 1950. aastal, kui Prantsusmaa tollane välisminister Robert Schuman esitas oma kõnes idee Euroopa ühendamisest. Oma kõnes kutsus ta üles Prantsusmaad, Saksamaad ja teisi Euroopa riike kokku looma kõrgemat organit, mis tegeleks ühtse söe- ja terasepoliitikaga. See majandusharu oli sõjalise jõu määraja ning Schuman pakkus Teises maailmasõjas end hävitanud riikidele uut võimalust. 18. aprillil 1951 allkirjastasidki Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad ja Saksa Föderatiivne Vabariik lepingu, millega loodi ühine turg. Liidu juhtlause “Ühinenud mitmekesisuses” sai kuus aastat hiljem veelgi selgema näo, kui 25. märtsil 1957 loodi Rooma lepinguga Euroopa Majandusühendus. Efektiivsema koostöö hüvanguks kujunes samal dekaadil välja ka ühine turupoliitika. Ühendus sai kiirelt populaarseks, sest juba 1973. aastal kasvas liikmete arv kuuelt üheksale ning kasvutendents jätkus. Ulatuslikumas liitumisprotsessis astusime meiegi sini-kollasesse liitu. Tänaseks on Euroopa Liidus 27 demokraatlikku riiki.
Milleks oleme selles liidus ja mida sellest saame? 21. sajandil on Euroopa Liidu missiooniks tagada rahu, turvalisus, heaolu ja stabiilsus elanikele, ühendada Euroopa maailmajaona, majanduse edendamine, mitmekesisuse säilitamine ning globaalprobleemide lahendamine. Ükski eurooplane ei pea siinkohal jääma ainult tarbijaks või ühiskonna lihtliikmeks, majanduselus toimetajaks. Inimesel on õigus kandideerida ja hääletada elukohajärgses riigis nii europarlamendi kui ka kohalikel valimistel. See õigus on kirjas Maastrichti lepingus, mis ütleb selge sõnaga, et iga kodanik on eurooplane, sest “iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik.” See ei asenda riigi kodakondsust, vaid täiendab seda. Eurooplaseks olemisel on veelgi plusse. Schengeniga liitudes ei pea liikmesriikidesse reisides enam läbima piirikontrolli. Eurotsooni jõudes on rahagi ühtne. Nii muutume iga päevaga aina rohkem nn eurooplasteks, sest jagame teiste rahvastega samasuguseid väärtusi, me mõtleme nagu teised , hoiame loodust ja oleme tolerantsemad, aitame endast nõrgemaid ja võitleme kurjuse vastu. Täna tähistame seda, et sõdade järel oleme taas koos, sest Euroopa Liit on imeliselt hästi saanud hakkama killustunud kontinendi ühendamisega. Me ei ole endale püsitanud eesmärki olla ühte nägu, vaid tahame olla koos ja igaüks oma nägu. Oleme eurooplased, aga jääme eestlasteks.