Parem hilja kui mitte kunagi — nii võiks öelda hiljuti Euroopa Komisjoni tehtud otsuse kohta, mille alusel kavandab Euroopa Liit tihedamate sidemete loomist kuue Venemaa naaberriigiga.
Ukraina, Moldova, Gruusia, Aserbaidžaan ja Armeenia on alates 2003. aastast käivitunud Euroopa Liidu naabruspoliitika sihtriikideks. Naabruspoliitika raames oleme ka meie aidanud nendes riikides läbi viia demokraatlikke reforme. Paraku on tulemus Euroopa Liidu poolt vaadates viie aasta möödudes olnud pigem tagasihoidlik.
Üks vähese edu põhjuseid on see, et Euroopa Liit ei ole naabruspoliitika kaudu ühelegi riigile pakkunud selget liitumisperspektiivi. See on tekitanud nendes riikides poliitilisi kõhklusi tuleviku suhtes. Igal valitsusel on keeruline inimestele selgitada, miks nad peaksid oma seadusandlust Euroopa Liidu omaga ühitama. See on kulukas. Samas ei ole küllalt selge, milleks on neid pingutusi vaja teha.
Hiljuti esitas üks noor ajakirjanik mulle Ukrainas pressikonverentsil küsimuse: „Kuidas on võimalik, et kuigi nii Eesti kui Ukraina vabanesid kommunismist ühel ajal, on Eestil õnnestunud liituda nii Euroopa Liidu kui NATO-ga, samas kui ukrainlased siplevad endiselt sisepoliitilises segapuntras ilma mingi selge perspektiivita? Puudub üldse selgus, kuhu Prantsusmaast suurem riik tüürib.“
Julgeolek Venemaa naabruses on habras
Tagantjärele võib öelda, et Eestil oli juba 1992. aastal selge suhe Euroopa Liiduga partnerlus-ja koostöölepingu kaudu, 1994. aastal saime vabakaubanduslepingu ja assotsiatsioonilepingu koos kindla liitumisperspektiiviga. See hoidis Eesti poliitilised jõud pinges, tegutsemaks ühiselt suure eesmärgi nimel.
Sisepoliitiliselt valitses Euroopa Liiduga liitumise küsimuses konsensus kõikide riigikogus esindatud erakondade vahel, mistõttu sai valitsus rahulikult liitumiseks vajalikke ettevalmistusi teha.
On hea, et lõpuks on Euroopa Liidu tasemel tervikuna aru saadud, et kui kindlat eesmärki pole seatud, on raske edasi liikuda. Uue kava kohaselt saavad viis nimetatud riiki pluss Valgevene vabakaubanduslepingud, nendega luuakse tihedamad sidemed energiapoliitika valdkonnas, lihtsustatakse viisasüsteemi ning — mis väga tähtis — antakse finantsabi reformide elluviimiseks kahe aasta jooksul kokku 600 miljoni euro ulatuses.
Valgevene suhtes on meeleolud vastakad, aga nagu elu on näidanud, isegi kui totalitaarsed juhid on kukutatud oranži või rooside revolutsiooni käigus, ei ole see automaatselt kaasa toonud vajalikul määral demokraatlikke muudatusi.
Tänaseks on nimetatud revolutsioonidest möödas neli aastat ja mõlemad riigid on nii mõneski asjas sisuliselt nullpunktis tagasi. Nii Gruusia kui Ukraina on täna sisepoliitilises kriisis ja elu mõtteks poliitikas on jäänud vaid liidrite omavaheline võimuvõitlus.
Hiljutised Gruusia sündmused tõendasid, et julgeolek Venemaa naabruses on ääretult habras. Ka teised külmutatud konfliktid, nagu Mägi-Karabahhias või Transnistrias, on endiselt ohuallikaks, rääkimata pingete kasvamisest Ukrainas Krimmi poolsaarel.
Euroopa Liidu otsuse taga tihendada sidemeid Venemaa naaberriikidega on ka Venemaa poolt sel suvel vastu võetud uus välispoliitika kontseptsioon. Sellesse on sisse kirjutatud eesmärk saavutada Venemaa mõjuvõim oma lähinaabrite üle. Venemaa uus doktriin näeb prioriteedina ette kahe-ja mitmepoolsete suhete tihendamist SRÜ riikidega.
Venemaa suurendab mõjusfääri järjekindlalt
Venemaa eesmärgiks on kinnistada Vene-Valgevene liitu, Euraasia Majandusühendust, mille alustalaks on tolliliit ja ühine majandusruum, samuti peetakse esmatähtsaks kollektiivset julgeolekuorganisatsiooni loomist SRÜ riikidega.
President Medvedev on oma viimaste kuude sõnavõttudes rõhutanud Venemaa huvi teha tihedat koostööd SRÜ-ga majanduse, kultuuri ja hariduse valdkonnas. Ta on rõhutanud, et Venemaal on kõik eeldused olemas selleks, et luua tihedam integreeritus oma naabritega.
Ühe asjaolu jätab aga Kreml siiski kahe silma vahele. SRÜ riikide jaoks ei ole Venemaa oma arenguga eeskujuks. Ükski neist riikidest, v.a ehk Valgevene, ei soovi end siduda Venemaa domineeritud liiduga.
Samas näeme, kui oluline on Venemaale oma mõjusfääri suurendamine. Seega Euroopa Liidul on viimane aeg härjal sarvist haarata. Oleme juba tänaseks kulutanud palju aega ja raha, inimressurssidest rääkimata, oma naabrite abistamisele ilma selge eesmärgita.
Lootus, et aitame naabruspoliitika kaudu tugevdada julgeolekut Euroopa Liidu naabruses, on Gruusia sündmuste valguses läbi kukkunud. Me ei vaja enam teist näidet selleks, et aru saada — Euroopa Liit peab edasi laienema. Vastasel juhul jäämegi sõltuma oma jõudu demonstreeriva Venemaa tujudest ja poliitilist mõju suurendamise ambitsioonidest oma lähinaabruses.
Ma loodan, et Euroopa Liidu uus samm paneb Ukraina ja teised eelnimetatud riigid tegema konkreetseid ettevalmistusi Euroopa Liiduga liitumiseks. Mõistagi on see pikajaline protsess. Kuid ka meie tee Euroopa Liitu kestis 13 aastat.