Tuhanded Eesti kaitseväelased ja kaitseliitlased on juba alates 1995. aastast osalenud kahekümnel rahvusvahelisel operatsioonil ja rahutagamismissioonil kolmel mandril.
Ükski missioon pole kerge, sest liitlased ja partnerid saadavad vägesid kriisikolletesse, mitte turismipiirkondadesse. Oleme kandnud valusaid kaotusi Iraagis ja Afganistanis, kuid meie riik ja kaitsevägi on saanud tugevamaks.
Need kriisid ja konfliktid mõjutavad ka Eesti julgeolekut, olgu need tuhandete kilomeetrite kaugusel. Eesti julgeolek ei alga ega lõpe Narva jõel või Koidula piiripunktis. Alustasime Balkani poolsaarelt, jätkasime Aasias ning jõudsime kümmekond aastat tagasi India ookeani piirkonda ja Aafrikasse. Me oleme saanud hindamatut poliitilist ja kaitsealast kogemust ja kapitali.
Osalemine välismissioonidel on kaitseväe arengu loomulik ja lahutamatu osa, nagu ka panustamine NATO, Euroopa Liidu ning muude kiirreageerimisjõududesse, näiteks Suurbritannia juhitud ühendekspeditsioonivägedesse. Kaitsevägi ja Kaitseliit on Eesti veri ning liitlassuhted on hapnik. Tugevad ja usalduslikud liitlassuhted ei teki tühja koha pealt või lihtsalt tänu Washingtoni (NATO) leppele ja Euroopa Liidu aluslepingutele. Need kujunevad välja aastakümnetega, tehes aktiivselt koostööd ning arvestades üksteise murede ja huvidega.
Eesti või mis tahes teise NATO ja/või Euroopa Liidu liikmesriigi iseseisvus ei tähenda tänapäeva tingimustes endasse tõmbumist ja rahvusvahelise koostöö pelgamist. Tõsi, suurriigid lubavad endale rohkem isekust, kuid nad ka panustavad märkimisväärselt rohkem poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt. Eesti on suuruselt võrreldav Luksemburgiga, kuid mitte geograafia ja ajaloo poolest.
Mitte kunagi enam üksi. Me peame õppima eelkõige 1939. ja 1940. aasta sündmustest, mitte ainult Afganistanist.
Peame tõdema, et liitlaste ja partnerite Eestile osutatud tähelepanu ja toetus on ebaproportsionaalne, võrreldes Eesti suurusega. See on tänu sellele, et Eesti on seni ajanud õiget välis- ja julgeolekupoliitikat ning meie kaitseväelased, diplomaadid ja teised riigiteenistujad, eksperdid ja erasektori esindajad on tipptasemel.
Riigikogu läbis kaitseväe tuleval aastal välismissioonidel kasutamise otsuste eelnõude paketi esimese lugemise. Mõni rahvasaadik küsis, mida Eesti on õppinud Afganistanist ja sealt lahkumisest ning miks me soovime jätkata osalemist Prantsusmaa juhitud sõjalisel operatsioonil, kui Mali riiki juhib Moskva-sõbralik hunta ja seal võib hakata tegutsema GRU taustaga sõjaline «erafirma» (nn Wagneri grupp). Väideti sedagi, et Eesti peab koos Prantsusmaaga «koloniaalsõda».
Liitlaste solidaarsus on üksteise igakülgne toetamine, millel on mõistagi poliitiline ja praktiline külg. See ei ole vorst vorsti vastu stiilis labane tehing. Eestil on väga hea iseseisev kaitsevõime, arvestades meie piiratud inim- ja materiaalseid ressursse, millega anname hea eeskuju paljudele teistele liitlastele, kuid vaadakem tõele näkku: suurema konflikti puhul ei suuda me ise ennast kaitsta. Mitte kunagi enam üksi. Me peame õppima eelkõige 1939. ja 1940. aasta sündmustest, mitte ainult Afganistanist.
Liitlaste lahkumine Afganistanist ei olnud nii korrapärane ja rahulik, kui oleks soovinud, kuid oli siiski õigeaegne. See riik on võib-olla kõige kõvem pähkel. Ükski võõrvõim või -vägi ei ole kunagi suutnud sealset elukorraldust põhjalikult muuta, mistõttu Afganistani hiljutise kogemuse põhjal ei saa liiga palju üldistusi teha. Ma usun, et lääs suutis 20 aastaga tuua Afganistani rahvast mõnevõrra isolatsioonist ja äärmuslikust konservatismist välja.
Malis elavad ka inimesed, mitte «rätipead». Eks igas riigis kanna osa inimesi teatud peakatteid oma kuuluvuse näitamiseks. Keegi ei tea veel, kas Malis võimu haaranud sõjaväeline hunta täidab oma lubadusi ning korraldab vabu ja õiglaseid valimisi, mille järel toimub üleminek seaduslikule tsiviilvalitsusele. Teisalt, Prantsusmaa, Eesti ja teised liitlased, kes on tugevalt panustanud selle riigi ja kogu piirkonna julgeolekusse, ei saa solvunult minema marssida, kui Bamako hunta peab läbirääkimisi Moskvaga. Lisaks on suur risk, et Mali nii-öelda talibaniseerub, kui lääs lahkub, mis ei ole sugugi Euroopa huvides (uus kodusõda, migratsioon, terrorism).
Lõpuks, heidutus Läänemere piirkonnas töötab. Liitlaste erinevad kohalolekuvormid mängivad otsustavat rolli. Koostöö on kahesuunaline. Kui me ei näita huvi ega panusta lõunapoolsete ohtude vastasesse võitlusse, mis tahes ettekäänetel, siis me ei saa ju eeldada või nõuda liitlaste toetust meile. Mõtlematud populistlikud sammud on ohtlikud, sest liitlassuhteid on võimalik üpris kiiresti rikkuda.
Eesti osaleb endiselt eri egiidi all toimuvatel rahvusvahelistel operatsioonidel – NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO lipu all või muudes kooslustes – ning alati kindla rahvusvahelise õigusliku mandaadi ja vastuvõtvate riikide loa alusel. Eesti ja tema liitlased ei ole maailmaparandajad, kuid nad seisavad koos oma julgeolekuhuvide eest. Koos oleme tugevad. Me saame aidata üksnes neid, kes soovivad ka ise ennast aidata.