Kaja Kallas: Rattaga või rattata?

Arvamus
|
Kaja Kallas
|
02.07.2019

Olen alates ilmade alates märtsist kui vähegi ilm lubab, rattaga tööl käinud ja tekkis tahtmine oma kogemusi jagada, kuivõrd viimasel ajal on rattaga liiklemisest palju juttu.

Pean ütlema, et mulle nii väga meeldib rattaga tööl käia. Kui tööle jõuan on tuju nii hea, sest esiteks on rõõm liikumisest ja teiseks inimesed suhtuvad sellesse üldiselt väga positiivselt. Kui kõndides ei tule nii palju rõõmsaid äratundmisi ette, siis millegipärast rattaga liikudes äratab see rohkem tähelepanu. Ma loodan, et varsti tuleb aeg, kus kleidis ja kontsades, aga rattaga liikuv inimene Tallinna tänavatel ei ole mitte tore vaatamisväärsus, vaid tavaline nagu see on seda Taanis või Hollandis.

Aga on ka mõningaid kitsaskohti, mida Tallinnas liigeldes tuleb välja tuua. Kõige keerulisem on südalinna läbimine, sest rataste peale ei ole siin liiga palju mõeldud. Rattateid on vähe. Kõnniteed on kitsad ja sõiduteel sõitmine on väga ohtlik. Tulen mööda Gonsiori tänavat, kus on ilus rattatee kuni Kaubamajani. Siis saab see kõik otsa. Sealt edasi on võimalik nikerdada end liftiga tunnelisse (mida ma ei ole teinud) või ületada tee Tallinki hotelli eest. Seal on üks koht, kus äärekivi on madalam, aga õnnetuseks pargivad turismibussid selle ülekäigukoha väga sagedasti kinni. Siis tuleb ukerdada üles ja alla kõrgest äärekivist.

See toob mind veel ühe küsimuse juurde, mis mul rattaga liigeldes on tekkinud: kellele on vajalikud äärekivid ülekäiguradadel? Saan aru, et tee ääres on äärekivi muidu vajalik inimeste turvalisuseks, aga ülekäigurajal, miks? Isegi madal äärekivi on ikkagi äärekivi, mis põrutab ja teeb liikumise ebamugavamaks. Kui olin veel algaja linnas rattaga liikleja, siis hüppasid nii kõnniteede konarustel kui ka äärekivide ületamisel asjad sageli korvist välja tänavale laiali. Nüüdseks olen targem ja mässin käekoti kenasti turukoti sisse, seon sõlme peale ja nüüd võib kott rõõmsalt hüpata, aga asjad välja ei pääse.

Teine suur teema on rattaparklad ja rattahoidjad. Väga tänuväärsed on kaubanduskeskuste juures ja ka Vabaduse väljakul asuv kaardi või telefoniga aktiveeritavad tasuta rattahoidlad, kuid neid kahjuks paljudes kohtades pole ja ka näiteks Vabaduse väljaku hoidla on tihti täis, sest pargivad sinna kõik need, kel vanalinna asja, sest vanalinnas rattaga liigelda on paras katsumus. Positiivse poole pealt peab märkima, et ka tavalisi rattahoidlaid on kohvikute juurde tulnud, kuid tundub, et kohvikud võiksid ses osas nõu küsida neilt, kes päriselt jalgrattaga liiklevad. Nimelt, olen kohanud rattahoidjat, mis on paigutatud risti seinaga nii, et hoiukohad on diagonaalis. Saan aru, et asja mõte on see, et rattad ei võtaks tänaval palju ruumi, aga oluline peaks olema ka, et sa saad oma ratta sinna kinnitada. Selliselt paigutatud hoidjasse saab panna täpselt ühe ratta, sest sein on ees. Veelgi huvitavam lahendus oli Rocca-al-Mare kooli juures, kuhu viib ilus rattatee. Kui küsisin, et vabandust, kus teil rattahoidja on, siis öeldi, et see on seal trepist üles teisel korrusel. Aga kuidas sinna saab? Peate oma ratast tassima. Võib-olla tõesti enamusel on kerged rattad, mul aga mugav linnaratas, pealegi olen ju kleidiga, kuidas ma seda ratast sinna vinnan? Ja kuidas lapsed saavad?

Kokkuvõtvalt arenguruumi on. Aga muna-kana küsimus on – kas rattaga kesklinnas liiklemise tingimused ei parane enne kui rattaga liiklejaid ei ole rohkem või kui rattaga liiklemise tingimused oleksid paremad, oleks ka rattaga liiklejaid rohkem? Igal juhul julgen seda soovitada – eriti neil hetkedel, mil tuhisen palava ilmaga ummikus istuvatest autodest kergel jalal mööda.

The post Rattaga või rattata? appeared first on Kaja Kallas.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt