“Ma olen valitsusest ja ma tulin teid aitama” on üks klassikaline pilge poliitikute silmakirjalikkuse ja omakasupüüdlikkuse pihta. Poliitik on inimeste teenistuses küll, aga tema töö on piiritletud hulga reeglitega ning on loomult hoopis teistsugune kui nendes ametites, mis on seatud vahetut abi andma. Poliitik on maksumaksja palgal selleks, et korraldada nende koostööd nende endi raha eest asjades, mida ühiselt teha on parem kui üksi. Mitte tema ei “anna raha” ega “too valimispiirkonda investeeringuid”, vaid tema kätte usaldatakse teiste inimeste raha selleks, et ta kasutaks seda õiglaselt, targalt ja reegleid austades. Kultuuriminister kultuurile, haridusminister haridusele, omavalitsus kohalikele asjadele.
Lauri Läänemets on võtnud vana pilget tõe pähe ja räägib täpselt karikatuuri järgi.: “Ma olen tulnud poliitikasse, et inimesi aidata”, selle lause oli ta viimati oma intervjuus sõltumata küsimusest lausa esimeseks mõtteks valmis pannud. Justkui oleks kahtlust, et riik ja tema valitsemine millegi muu kui inimeste, nende koostöö ja makstud maksude ümber keerleb, loodabki ta mistahes teema puhul võlusõna “inimene” vahele torkamisele ja kõige isikliku heldusena raamimisele.
See oleks süütult naljakas, kui ei ajaks inimesi segadusse ja kui ta sinna juurde ei näitaks näpuga teistele, kes helded pole ja võtvat tema antud raha ära. Isegi kui ta teisal tunnistab ka ise, et raha toomine valimispiirkonda, mida ta Järva Teatajas juba ette kiitis, tal hästi välja ei kukkunud, kurdab ta usalduse vähenemist koalitsioonis kui kellegi teise süüd.
Nüüd loen juba konkreetselt, et Jürgen Ligi olevat tal 1,3 miljonit “maha kriipsutanud” ja ta soovitust valijale see meeles pidada. Olgu siis vastatud, et minu käes ei ole sellist pliiatsit, mis raha maha tõmbaks ega ole mul ka isiklikku huvi teha seda oma valimispiirkonnas. Isegi kui ma rahanduskomisjoni juhiksin, oleks mul seal ainult üks hääl 13st, aga Läänemetsa avantüüri taunisid seal kõik peale ühe ta parteikaaslase. Enamgi, kaks häid tavasid tundvat sotsi tulid mind pärast isiklikult tänama, et ma tekkinud olukorda valutult lahendada aitasin. Ja ma tean, et Läänemetsa oli ette hoitatatud, et ta sellist asja ei üritaks.
Siseminister on esimene, kes peaks rahakottide segi ajamise vastu astuma, aga ta läks enda valimistulemuse parandamiseks hoopis ise seadusi rikkuma. Vabariigi Valitsuse seadus ega riigieelarve seadus nimelt ei luba ministril kulutada raha muuks kui enda haldusalale. Läänemets tahtis aga rahanduskomisjoni toetust sellele, et ta saaks võtta sisejulgeolekult, politseilt, päästelt, piirilt üle kümne miljoni euro ära ja hakata sellest ehitama koole, lasteaedu, linna-ja külaplatse. Kõik need asjad võivad olla vajalikud, aga kus, kui palju, mis plaani järgi ja kas üldse, saab riigikogule öelda ainult selle ala minister ja omavalitsus.
Heategijana esitles Läänemets ikka ennast, seaduse rikkumise aga tahtis jätta Riigikogule. Too sai jaole, keeldus ja selles ei ole midagi isiklikku. Peale rahanduskomisjoni pani siseminister oma tegevusse sekkuma ka riigieelarve kontrolli erikomisjon ja Riigikontrolli.
Aga kui ta juba valijale soovitamised avas, siis mina soovitan kõigil meeles pidada seda, et poliitik ei loo ega too mingit lisaraha, vaid peab reeglipäraselt, õiglaselt ja otstarbekalt kasutama juba olemasolevat. Riigikogu muide ei kriipsustanud siseministril maha sentigi, vaid hoidis ära väärkasutuse. Küll aga kriipsutas osa maha tema ise, tõstes seda parteikaaslase ministeeriumisse. Aga ka selle puhul keeldus parlament enda peale võtmast täpsete kulude nimetamise seaduses, sest ei saanud nende kohta küsitud põhjendusi. Jääb loota, et mõlemad suudavd edaspidi seadust täita ja oma kulutusi põhjendada selliselt, et ka Järvamaa võidab mitte ainult asjaajamise aususe, vaid ka tarkade kulude näol.