Äsjane Majandusliku Koostöö ja Arenguorganisatsiooni (OECD) maksu-uuring tõdeb maksude pärssivat mõju majandusele. Otseselt pärssivaks nimetab ta ettevõtte tulumaksu, millele järgneb mõjult üksikisiku oma. See tõde on tähtis just rahvusvahelise maksukonkurentsi oludes. Eesti väike ja avatud majandus, mis sõltub välislaenudest ja investeeringutest, osaleb sellises konkurentsis halastamatul moel.
Sama värske kui see uuring on meil kõlanud idee ravida olukorda hoopis tulumaksumäära tõstmisega. Paberil võiks see retsept valitsejate kulutamissoove rahuldada, kuid kodanike ja ettevõtete täiendav koormamine kuivataks selle sama eelarve allikaid.
Majanduse arengut pärsib ka eelarve puudujääk, sest see õõnestab usaldust, toetab inflatsiooni ja muutub kiiresti krooniliseks sõltuvuseks. Tasakaal tuleb seepärast kindlasti kohe saavutada. Halvim viis selleks on uuringute kohaselt maksude suurendamine. Riigi toimimine ei satu kuidagi ohtu, kui valime 3%-se kulude kärpimise tänavu ja lähtume uutest realiteetidest eelarvestrateegias.
Tuleb vist üle rõhutada, et kiire jahtumine majanduses ei ole valitsuse tegu ega rahandusministeeriumi sügisprognoosi tagajärg. Välismõjude ja tarbimismulli tulemusi ei suuda päris täpselt prognoosida parimgi ekspert. Kuid rõhutada tuleb sedagi, et juhtunud tõsiasjadele peab valitsus reageerima. Dikteerida tuleb teistsugused kuluplaanid kui need, mis tehti optimismi kõrghetkil. Vastasel korral osutub mõistvus eelarvevea suhtes ebamõistlikuks.
Kõlab ka mõtteid võtta kasutusele reserve. See annab tunnistust lühinägelikkusest isegi ekspertide tasemel. Reservid on kindlustus tõeliselt halbadeks aegadeks. Isegi kui majandus kasvab lähiaegadel paar protsenti, ei ole kaugeltki tegu hädaolukorraga. Meil on tänavu kasutada mituteist protsenti rohkem eelarveraha kui mullu. Meie reservid ei ole loodud kergemeelsuse hoos, et teises sellises nad kohe hävitada. Ainuüksi pensionireform on palju kulukam kui stabiliseerimisreservi kate. Meie kaks kõige rohkem investoreid peletavamat makronäitajat, inflatsioon ja jooksevkonto puudujääk, saavad reservide kulutamisega ainult halveneda.
Riigi kulude suurendamiseks on nähtud isegi võimalust majandust toetada. See Münchhauseni trikk paraku ei toimi. Danske Panga analüütiku Lars Christenseni hinnangutest Eestile on pälvinud tähelepanu skepsis, kuid mitte hoiatus, et eelarveliste meetoditega (loe: riiklike kuludega) ei tohi majandust turgutama kippuda.
Masohhistliku mõnuga tsiteeriti tema sõna «kaotaja», justkui ta peaks Eestit luuseriks. Tegelikult tähendas see Eesti kui netoimportööri ning suure (era)laenaja kaotust maailmaturu hindade ja intressimäärade tõusust. Tootmissisendite kallinemine on majandusele tõsine katsumus, mille otsa maksukoorma lisamist kõige vähem tarvis oleks.
Kuid poliitikutel on tulusam rääkida headest kuludest kui majandusest hoolimisest ja kokkuhoiust. Räägitakse «tulumaksupaketi avamisest» ehk seadusega maksumaksjale lubatud kergenduse tagasi võtmisest. Ootuste petmise kõrval tähendaks selle realiseerumine vältimatut poliitilist kriisi, nagu juhtus 2005. aastal, kui need jutud valitsuses viimati tõsteti.
Investeeringute tulumaksuvabastuse vastu pole õnneks sõna võetud, kuid ka kõrgem maksumäär halvendaks ettevõtluskeskkonda.
1% maksumäära ei tundu ju suur arv, ja kindlasti ei saa ta olla suurem kui kellegi tulu ise. Kuid tuleb tähelepanu juhtida, et tegemist on osaga maksumäära alandamisest 26%-lt 18%-le ehk peaaegu kolmandiku võrra. See on nii kodanikule kui ka ettevõtjale väga oluline ja stabiilne leevendus ning majanduskonkurentsis kaalukas argument. Samas suunas liigub enamik arenenud maailmast.
Maksumäära kui pigem majandusliku teguriga on alati koos käinud ka sotsiaalne – tulumaksuvaba miinimumi tõus, mis suurendab esmatarvete kättesaadavust.
Majandusele tähendaks miinimum üksi vaid sisenõudluse soosimist, millest tähtsam on investeerimine ja säästmine, mis sõltub maksumäärast. Ka madalapalgalistele, et mitte öelda eelkõige neile, on see oluline, sest just nemad on kõige haavatavamad töökoha kaotuse ja palga languse poolt. Otsene maksuvõit on pigem lisaboonus.
Sama tähtis kui tulumaksu koormus on majandusele viis, kuidas laekuvat maksuraha kasutatakse. Riik suurendab oma kulusid hea meelega kiiremini, kui hädasti vaja, mistõttu mõõdukas dieet mõjub tervendavalt.
Tõkkeid on majanduse arengul peale tulumaksu veel mitu. Laiemas plaanis ei piisa majandusse täiendava raha jätmisest, vaid tuleb saavutada ka ressursside liikumine odavast tootmisest ja siseturu teenindamisest tootlikumatesse ja eksportivatesse sektoritesse. Eesti majandus vajab hädasti struktuurimuutusi ja innovatsiooni.
OECD, IMF, Euroopa Komisjon, Maailmapank ja reitinguagentuurid peavad tööturgu meie kõige tõsisemaks majandustõkkeks. Samad inimesed, kes räägivad praegu tulumaksu tõstmisest, peaksid heitma hoopis pilgu peeglisse ja mõtisklema oma reaktsioonidest tööõiguse reformile.
Haridus ja teadus-arendustegevus, täiendus- ja ümberõpe jäävad valitsuse eelarvepoliitika prioriteetideks ka pärast kärpeid. Vaja on ühtaegu nii vabaneda tööjõu jäigast seotusest vanade sektorite ja lepinguvormidega kui ka lisada talle pidevalt võimet saada hakkama tootlikumatel aladel.
Ka õiguskeskkond saab majandust tugevamini toetada, milleks on justiitsministeeriumis käsil hulga meetmeid. Korrastatakse ja vähendatakse bürokraatiat, e-riigi arendamisega tuuakse kuluefektiivsust nii era- kui ka riigisektorisse. Riigieelarvegi ootab nende reformide teostumist.