Meie riigirahandus ei põe praegu niivõrd kroonat kui 2016. lõpus peale tulnud sotsialistlikku suurushullustust, et partei ja valitsus on raha, heaolu ja majanduskasvu algallikas. Järgmisel aastal saabub hetk, mida riik on varsti juba viis aastat kangekaelselt eitanud – tuleb hakata välja ronima EL mudaliigast.
Kõrvalt ei või teada, kui hea eelarvestrateegia saaks valitsuses kokku leppida, aga avalik vaidlus tema üle saaks kindlasti olla arukas ja aus, mitte nagu on praegu. Oma riigi tervise asemel takerdutakse tema miljarditest rääkides esimesse ette jäänud detaili, mõeldakse välja kuulujutte, väidetakse Eestit ajavat eelarvet tasakaalu kriisi ajal ja erinevalt kõigist teistest riikidest keelduvat võtmast laenu.
Tegelikkuses saabub meile tulevast aastast lihtsalt see vältimatu homne, mida riik on varsti viis aastat kangekaelselt eitanud. Välja ronimine august ja ELi mudaliigast, kuhu oma eelarvepoliitikaga kõrgliigast oleme kukkunud, on valuline, nagu ennustatud, ent siiski ettevaatlik ja sujuv. Näiteks erapooletu audiitor eelarvenõukogugi soovitab kiiremat korrektsiooni.
Kui alata tollest detailist, millega enamus kriitikuid ja juhtikirju eelarvejutud ka lõpetab, siis ei, riik ei võta huvihariduselt poolt raha ära. Ilmselt ei vähene see riiklik kulu üldse, vaid omavalitsused riigi kohaliku struktuurina võtavad keskvalitsuselt viis, mitte viiskümmend protsenti huvitegevuse ja -hariduse kogukulust üle.
Keskvalitsus läks alles mõne aasta eest 15 miljoniga huviringe korraldama, teadmata loomulikult ei kohalikke nõudlejatest ega pakkujatest. See oli ühe partei valimislubadus, mis muide oli üles korjatud minu erakonna prügikastist, kuhu ta saadeti kui ebaloomulik kaksteist aastat varem.
Riigi asi on tasandada omavalitsuste tuluerinevusi, mitte ehitada oma paralleelset huvitegevuse korrldamise ja järelevalve süsteemi omavalitsuste sisse, kellele funktsioon on loomupärane.
Mõistlik oleks tegelikult, kui omavalitsused võtaksid üle ka selle teise poole kingitud 15 miljonist, nende enda kogukulu valdkonnas on pooltteistsada miljonit ja keskvalitsus on viimastel aastatel suurendanud nende üldeelarveid sadade miljonitega. Samas on just riigieelarve, mitte KOVde kanda olnud praktiliselt kogu meditsiini- ja majanduskriisi riiklikud kulud ning tema seis on nõrk, samas kui omavalitsuste oma on tublisti kosunud.
Riigi asi on tasandada omavalitsuste tuluerinevusi, mitte ehitada oma paralleelset huvitegevuse korrldamise ja järelevalve süsteemi omavalitsuste sisse, kellele funktsioon on loomupärane. Hooga nurisema asunud omavalitsustegelased peaksid eeskuju võtma järvakas Rait Pihelgasest, kes riigi kulusid tunnustas ja valla panust huviharidusse tõotas.
Tõsi pole ka Mart Laari kuulujutt (PM 28.04.), et valitsus taganeb oma 2 protsendi kaitsekulu kohustusest ning koguni «eemaldub NATOst» ja on sedapidi oht julgeolekule. Kaitsekulud kasvavad tegelikult edasi, 2 protsendile lisandub liitlasvägele võõrustamine Eestis ja kaitseinvesteeringuid. Küll aga loevad SKP langemise tõttu raha üle kõik riigid, Venemaa näiteks vähendab oluliselt ka absoluutnumbrit. Eesti ei paistaks adekvaatne ega lisaks julgeolekut, kui püüaks meditsiini- ja majanduskriisi peale lüüa isiklikke ja NATOs juba väljapaistvaid rekordeid ka sõjalise kulude protsendis SKPst. Kaitsekulusid arvestasid SKP järgiloomulikult ka need valitsused ja koalitsioonid, samuti masu aja «krokodillid», keda temagi oli.
Eesti ei paistaks adekvaatne ega lisaks julgeolekut, kui püüaks meditsiini- ja majanduskriisi peale lüüa isiklikke ja NATOs juba väljapaistvaid rekordeid ka sõjalise kulude protsendis SKPst.
Vale on isegi Laari pealkiri, et ta ei suudaks mitte vaiki olla. Ta on suutnud seda edukalt kõik need aastad, kus Eesti riigirahandus on tema erakonna juhtimisel lammutatud Euroopa nõrgimate hulka ning pealekauba on mindud pensionisäästude kallale. Mõlemat on põhjust esile tuua põhjusel, et ta on vaikinud Eesti Panga nõukogu esimehena, sellal kui Eesti Pank on mõlemat aastaid häälekalt kritiseerinud.
Aga päris asjast. Meie riigirahandus ei põe praegu niivõrd kroonat kui 2016. lõpus peale tulnud sotsialistlikku suurushullustust, et partei ja valitsus on raha, heaolu ja majanduskasvu algallikas. 2019. aastal keerati sinna peale rahvussotsialistlik vint, mille järgi kõik on kokku tahte triumf, tuleb vaid rohkem kulutada ja tulemuseks on suuremad tulud. Majandus pidavat seisma riigitöötajate maksudel ning kuhugi laenuraha ikka minevat, ega ta mutiauku lähe – selline oli rahandusministri argumentatsiooni tase.
Kriisikulud läksidki 2020. libedalt toetajate tasku, ent takerdusid klassivõitlustesse, mida võeti ette nurisejatega, olgu pankade või saagist ilma jäänud põllumeestega. Tulemus oli mitte ainult vähem saaki, vaid ka laene ettevõtetele, sest kriisi aja laenuriskid loodeti sokutada ülemäära pankadele.
Kuid 2016. aastal oli problem põhimõttelisem, veerand sajandi järel olime äkki jõudnud nagu iseseisvuse eelsesse aega tagasi, kus partei oli kõike suunav ja juhtiv jõud. Eelarvesihik seati teadlikult viltu põhjendusega, et majanduskasv, mis oli väga korralik, ei rahulda. Praegu kuuleme selle jutu kaja valitsuskoalitsioonist edasi, uus RES «ei tagavat vajalikku majanduskasvu». See ei tähenda, et oleksime saanud nood lausa nimesildiga lubatud raudteetee ja maanteejupid ning linnahallid, mille põhjenduseks ütlesid pea- ja tarister lihtsalt, aga teie jätsite tegemata. Küll, aga jooksutati palgafondid ja toetuselubadused juba mulluseks kinni ja kõigel sellel polnud muud seost majanduskasvu kitsaskohtadega, kui et nad pingestasid tööjõupuudust veelgi.
Kriisikulud läksidki 2020. libedalt toetajate tasku, ent takerdusid klassivõitlustesse, mida võeti ette nurisejatega, olgu pankade või saagist ilma jäänud põllumeestega.
Kes rumalusest, kes hämamiseks süüdistab eelarve tegijaid tasakaalufetišis kriisi ajal, mida teised riigid ei põdevat. Tegelikult käib siin kogu tasakaaluarvestus struktuurselt, see on: kriisi mõju on maha lahutatud ehk ka nominaalne puudujääk tähendab kuni konjuntuuri piirini tasakaalus eelarvet. Ja nagu ka mullu (PM 9.12.20) kirjutasin, tehti Eesti 2021. aasta eelarve just selles arvestuses ELi suurima miinusega, ainsa riigina ka suurendati seda miinust eelmise aastaga võrreldes ning teistest kiiremini ka kasvatati laenukoormust. Madal maksukoormus pole siin õigustus, sest too on saavutatud distsipliiniga ning kaob tolle kadumisega käest kiirenevas tempos.
Tänavuse eelarve sisuline ehk ilma ajutiste kriisi tagajärgedeta miinuse suurus oli kolme kaitsekulu ja näiteks viiendiku maksutulude suurune. Siiski tuli seda tänavuse kevadel veelgi süvendada, sest välja oli 2021. a. eelarvest kärbitud näiteks koroonatestide, vaktsiinide ja isegi “pensionireformi” vältimatud kulud. Teine koroonalaine ja sulgemised lisasid toetusi ja meditsiikulusid, ent need püsivad ei ole.
Seega kärpima peame me hakkama tulevast aastast oma ränka kroonilist, mitte kriisist tulenevat defitsiiti, millega saavad enamasti piirduda teised riigid. Kui praegu tilguvad uudised näiteks politsei kokkuhoiust, tuleb meenutada just 2016. ja 2019. aasta pöördeid. Siis hakati lisaks palgatõusudele suurendama ka koosseise, mis ei saanudki olla jätkusuutlik. Tänavuseks olime jõudnud olukorda, kus palgafondide külmutamine vaatas vastu kogu nelja aasta RESst koos täitmata eelarveauguga.
Viie aasta eest lõppesid jutud ka hariduse struktuurireformidest, lastest tühje koole idealiseeriti ja paralleelset venekeelset kooli asuti eelisarendma. Taas olime tulemusena tänavu jõudnud neljaks aastaks külmutatud palkadeni. Et neis ja veel paaris eelisvaldkonas palgafonde siiski suurendada, tuli raha teistelt ridadelt ümber tõsta.
Ei ole juttugi eelarve tasakaalu ajamisest kriisi ajal, vaid üsna mõõdukast pingutusest meeletu puudujäägi vähendamisest. Seejuures tuleb osutada veel ühele kõlvatusele, mis tolle pingutuse siiski suureks teeb. Praeguse valitsuse 2021. aasta RESi defitsiidieesmärkidest ambitsioonitum eelmise valitsuse 2020. aasta RES sisaldas siiski veel sadu miljoneid aastas täitamata jäetud kokkuhoiukohususi.
Ka riigieelarved kärpejuttude kiuste siiski kasvavad, kuid nad saavad võimalikust kasinamad põhjusel, et aastatega on tekkinud riigi tulude ja kulude vahele lai lõhe, mis ei sulgu ise, vaid nõuab säästu ja reforme.
Analoogse pettusega sai rahandusminister hakkama juba 2019. a RESis, kuhu joonistas sadu miljoneid aastas euroraha ainult tuluna, mitte kuluna, mida ta samuti automaatselt on. Seegi võimaldas näidata pilti tegelikust palju ilusamana ja protsestide peale praalis minister Helme lihtsalt, et nad ongi tulnud asju teistmoodi tegema. Ebaausalt seega. Aasta pärast see bluff koristati ära ja asendati täitmata kärpelubadustega. Aga ainuüksi kärpimise lubadus lööb jalad alt eelmiste valitsusparteide etteheidetelt defitsiidikärbete eest praegusele valitsusele.
Kokkuvõtteks, eelarvetest tuleb rääkida esmajoones mitte kulude loeteluna, mida on viimased aastad tehtud, vaid jätkusuutlikkuse võtmes, et kulusid, millega uhkeldada, jaguks ka tulevikku. Majandust ootab epideemia taandudes kahtlemata põrge ja ka EL rahalaev. (Võitlus, mida peab selle vastu nüüd eelmise rahandusministri erakond, on eriti totter selles valgusest, et ise oli ta valmis laenama ja kulutama arvet pidanata ja piire seadmata.) Ka riigieelarved kärpejuttude kiuste siiski kasvavad, kuid nad saavad võimalikust kasinamad põhjusel, et aastatega on tekkinud riigi tulude ja kulude vahele lai lõhe, mis ei sulgu ise, vaid nõuab säästu ja reforme.