Inimkonna hoomatava aja mõistes on fossiilsed kütused lõplikud, aga päike ja tuul igavesed. Parafraseerides Eesti Põhiseadust, kestmiseks läbi aegade peab inimkond õppima hakkama saama fossiilsete kütusteta.
Pariisi kliimakokkuleppe sõlmijad võtsid 2015. aastal eesmärgiks saavutada kliimaneutraalne maailm aastaks 2050 ning selle tulemusel asuti suurendama jõupingutusi süsinikuheite vabade tehnoloogiate väljatöötamiseks. 2019. aastal lepiti kokku Euroopa Liidu rohepööre, mis olemuslikult on kogum viiest omavahel seotud eesmärgist – Euroopa Liidu majandus kujundatakse ümber kliimaneutraalseks, nii majandus kasvab, elukeskkond muutub tervislikumaks, elurikkus suureneb ja sotsiaalne ebavõrdsus väheneb.
Kolmveerand süsinikust heidetakse atmosfääri energeetikas, valguse ja soojuse tootmisel, transpordis, sestap ongi rohepööre keskendunud energeetikale. Nii tarbimise ja raiskamise vähendamisele, kui ka süsinikuheite vabade tehnoloogiate arendamisele ja juurutamisele. Suurimaid lootusi pannakse vesinikule kui energiakandjale.
Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonileping näeb ette vesinikkütuste strateegia välja töötamise ja vesiniku pilootprojekti meetme, et katsetada Eesti oludes vesiniku tervikahelat, mille raames tuleb vesinikku toota, tarnida ja tarbida.
Transpordisektori kliimaeesmärkide täitmiseks raudteed nii elektrifitseeritakse, sealjuures analüüsitakse ka vesinikkütuste kasutamise võimalusi.
Koalitsioonileppe energeetikapeatükis nähakse ette taastuvenergia oluliselt laialdasemat kasutusele võttu – merealade planeerimist tuuleparkide jaoks ning salvestusvõimekuse parandamist.
Vesinikutehnoloogia eestkõnelejad soovivad Eesti energiamajanduse arengukava ja teiste kliimapoliitika dokumentide avamist, et Eesti energiaportfelli lisada vesinikku kui perspektiivikat energiakandjat.
Taastuvenergia ei ole tasuta, kuigi võib tunduda, et tuul puhub ja päike paistab kõigi peale tasuta ning puud muudavad valguslained fotosünteesi teel mateeriaks.
Tuulikute ja päikesepaneelide tootmine nõuab kaevandatavaid materjale. Vesinikumajanduse suurimatele probleemidele, hoiustamisele ja transportimisele häid lahendusi alles otsitakse. Üks on kindel – autod, laevad, torujuhtmed, mahutid, tankurid, elektrolüüserid ja kütuseelemendid vajavad materjale, mida tuleb kaevandada.
Ida-Virumaale on minu arvates antud asjata ärevakstegevaid sõnumeid, et kaevuri elukutse kaob, et kaevurid proovigu ümber õppida või siirduda varasele pensionile. Kaevandamine jääb, kui inimkond ei plaani tagasi siirduda kiviaega, milleks ma ei ole näinud küll vähimatki kavatsust.
Energiamajanduse puhul ei saa hetkekski unustada vajadust tagada varustuskindlus ja julgeolek. Aegajalt tuletavad tuuled ja külmad meile meelde, mis juhtub, kui elekter läheb ära. Paar aastat tagasi jäid Võrumaal lehmad lüpsmata ja hooldekodud külmaks, side kadus. Ei taha mõeldagi, mis juhtub haiglas, kui elekter mõneks päevaks kaob. Varustuskindluse mündi teine pool on energiajulgeolek. Kriitilisteks hetkedeks peavad olema varud. Koroonapandeemia kestel nägime, kuidas riigid sulgesid väljapääsu isegi lihtsatele näomaskidele, rääkimata vaktsiinidest. Meil ei ole alust loota, et energiaga oleks kuidagi teisiti, pigem vastupidi.
Mitmekesisemad süsteemid on vastupidavamad, seetõttu peab Eesti energiaportfell minema palju mitmekesisemaks ja need muudatused tuleb teha liikuvas taustsüsteemis. Sulgeda on lihtne, kuid vanarahvas teadis, et enne ei ole mõtet vanasse kaevu sülitada, kui uus on valmis.
Ma ei ole kindel, kas on konstruktiivne rääkida puidu põletamise lõpetamisest enne kui muud tehnilised võimalused puiduenergia asendamiseks on valmis. Keskmisest puust saab tarbepuitu ca 30%. Graanuleid koorest ja okstest toota ei saa, need tehakse saeraamide, vineeri-, liimpuidu ja mööblitööstuste saepurust. Koored ja oksad, aga ka juurepässi ning üraskikahjustusega palgid leiavad kasutust saetööstuste kuivatites ning soojuse ja elektri koostootmisjaamades. Selle, et palki ei aeta ahju ega graanuliriivi, paneb paika hind. Palk müüakse maha kordades kallimalt. Võib olla kusagil keegi teeb mõnest juhuslikult palgist graanuleid, aga põhimõtteliselt kuulub palkidest graanulite valmistamise lugu müütide, et mitte öelda pahatahtlike, aga hästi klikke toovate, valede hulka. Põhimõtteliselt ei saa ka vastu olla koore ja okste põletamisele Eesti Energia ahjudes, kui see on lubatav teistes, soojuse koostootmisjaamades.
Eesti puitmajade, uste-akende ja mööblitööstused ladustavad palkidesse kätketud süsiniku aastateks hoonetesse. Eesti vanimad puitmajad on pea pool tuhat aastat vanad, süsinikku saab puitehitistesse ladestada väga pikaks ajaks.
Tarbepuidu tootmise jäägina tekkivate okste ja latvade kasutamine soojuse ja elektri tootmiseks on taastuvenergeetika, kui soovite jäätmete taaskasutus, mis on õige, kuid ei ole õigustus metsade liigsele raiumisele, elurikkuse liigsele vähendamisele. Inimkond on loonud tehnoloogiad kogu maakera ressursside kiireks kasutamiseks, ellujäämiseks peab inimkond end ise ohjeldama.
Ka päikese ja tuule energia ei ole tasuta. Päikese ja tuule energia kogumine, hoidmine ja kättesaadavaks tegemine pimedal ja tuulevaiksel ajal nõuab kusagil mujal kaevandatavaid materjale. Nii päikese kui tuulepargid tehisrajatistena olemuslikult reostavad keskkonda, sisustavad vaadet, häirivad linde rännuteedel, muudavad alade liigilist koosseisu.
Kõigel on hind, isegi kui mitte rahas, siis soojuses ja valguses, toidus ja liikumises, elukeskkonnas.
Me peame liikuma kliimaneutraalse majanduse suunas, kas aastaks 2035 või 2050 ei oma inimkonna ajaloo skaalas tähtust. Kindel on see, et tuleb minna õiges suunas.