On üsna tavapärane, kui valitsus peatab valimiste eel otsused, mis ei pruugi kõigile meeldida, aga ka ebamoraalne, kui kaalul on inimeste elu ja tervis. Koroona ajal on. Ei ole ka ebatavaline, kui valimiste eel jagatakse kodanikele raha, ent pole eetiline, kui läbi on kaalumata selle otstarbekus ja üles tunnistamata võimaluste piirid.
Nüüd juhtuski valimise eelõhtul, et üks koalitsioonipartei võttis valitsuses aja maha ning lubas inimestele vaktsineerimatuse eest sularaha avaliku kirja näol partnerile.
Erakondade erimeelsused on ju samuti tava, ent seda ei sobi publikule ette mängida olukorras, kus nakatumiskõver on pööranud lakke, sajad inimesed on raskelt haiged, haiglate jõuvarud hakkavad otsa saama ja iga päev surrakse. Parteide kirjavahetus pole siin asjakohane. Ka sularahalubadused tõrksatele ja põhimõttelistele vaktsiinivastastele ei aita viirusele piiri panna. Küll aga kultiveerivad need mentaliteeti, et vastutustundetus tasub end riikliku preemia näol ära.
Samamoodi ebaaus on ergutada mittevaktsineerimist mõistuavaldustega, mida on teinud kolm parlamendierakonda viiest. Üks neist levitab ka ise vandenõuteooriaid ja kutsub kodanikke vastuhakule, sest on otsustanud teha epideemiast poliitika.
Lihtsalt eemaletõukav on, kuidas politrukid rüütavad valitsuse erimeelsused justkui ilmavaatesse: peaministripartei soovivat piiranguid, eelmine peaministripartei aga stimuleerimisi. Aeg on näidanud pigem vastupidist. Ratase valitsuselt ei nõutud mitte piiranguid juurde, vaid nende paremat põhjendamist ja valimist. Samas hakkasime varakult soovitama viirusega elama õppimise strateegiat. Nii valitsus mullu sügisel oma tegevused ka sõnastas ja sealtpeale on elu püütud hoida võimalikult avatuna. Nii leevendused kui ka nende tagasipööramised olid pigem kahe valitsuse järjepidevad ja tänavu tehtud igal juhul koos. Nüüd lihtsalt on taas olukord, kus on tarvis murda uut tüve ja lainet. Nii kujutasidki arengut algusest peale mudelid, ent nii tõsised tõotavad olukord ja piirangud olla viimast korda, kui tegutseda, sest vaktsiine on.
Egoismile ei tohi teiste arvel peale maksta, see tuleb teha ebamugavaks ja teatud hüvedest ilma jäämisega alla suruda. Tervislikel põhjustel vaktsineerimatusel on alust kõigest kümnetel inimestel, on öelnud Andres Merits, aga sisendavad seda endale kümned protsendid.
Murda, mitte stimuleerida, on tarvis ka egoistlikke motiive, et vaktsineerituidki oleks vabaduseks vajalikul määral. Egoismile ei tohi teiste arvel peale maksta, see tuleb teha ebamugavaks ja teatud hüvedest ilma jäämisega alla suruda. Tervislikel põhjustel vaktsineerimatusel on alust kõigest kümnetel inimestel, on öelnud Andres Merits, aga sisendavad seda endale kümned protsendid. Sealhulgas mõtlevad ka tipp-poliitikud endale avalikult välja perearstide soovitusi ja delikaatseid isikuandmeid, mille tõttu nemad ise turvalisuse eest vastutada ei saavat. Aga poliitikutel ja erakondadel peaks siin olema hoopis vastupidine ja ühene sõnum.
Vaktsiin annab kaitse, mis lubab vaktsineeritute nakatumise võimalust pidada mõistlikuks riskiks, mida tasub taluda. Süsti saanuid ei kõlba enam piirama hakata, see oleks liigne trauma ja demoraliseeriv ka kahtlejatele: näete ise, pole mõtet, ma ei saa sellest midagi, ütleksid siis paljud. Totrad vastuväited, nagu vaktsineeritud nakatuvad ka, sundvaktsineerida ei tohi ja vaktsiin tapab ja sandistab, on sedavõrd kinnistunud, et ilma piirangutega mugavustsoonist välja viimiseta vastuväited piisavad ei ole.
Nood vastused on ka keerulisemad kui rumalused ise, sest vaktsiin ei välista midagi, aga sellega nakatutakse nõrgemini, lühemalt ja üldjuhul ilma haiguseta, haigust kantakse edasi palju ebatõenäolisemalt ja üsna kindlasti ei haigestuta raskelt, ei satuta intensiivi ja kui satutaksegi, siis ei surda, üksi koroonasse ilmselt mitte. Mittevaktsineeritutest sureb dr Peep Talvingu hinnangul haiglas 40 protsenti.
Oma immuunsüsteemi maksab usaldada küll, aga mitte proovile panna. Hoiatustes tasub olla kuuldavam, rääkida riskidest, põdemise raskusest, pikast koroonast ja kahjustustest. Uuringud räägivad kopsukahjustustest IQ ja potentsi languseni. Muidugi lämmatatakse hoiatusi kellelegi ikka alternatiividega «Rootsis elava kuulsa» tundmatu professori avastustest ja artiklitest, kus paremal juhul on kurja juurena ära vahetatud infection ja injection. Aga päris lõpp peab paratamatult jääma Charles Darwini pärusmaaks, sundvaktsineerimine on keelatud ja viiruse peatamiseks vajaliku protsendi tarbeks tuleb sundida liigutama just kõhklejad ja ükskõiksed.
Sõnumina on vaja ka tunnet, et süstist hoidumine võtab juurdepääsu ihaldatud tegevustele. Esimese asjana tuleks kehtestada päriselt kontroll piirangute täitmise üle avalikes asutustes. Seda ju peaaegu pole. Vaja pole üksikuid suuri jõudemonstratsioone märulipolitsei stiilis, vaid rohkem kontrolle ning kodanikujärelevalvet. Mõnigi näide, kus nõuete eirajate minema saatmine on vastu võetud väga positiivselt ja poliitilised vastuhakkajad end lolliks teinud, peaks julgustama. Ja testimine ei peaks olema enam nii vaba aseaine vaktsineerimisele.
Jutt, nagu see peletaks kõhklejad hoopis eemale, kokkuvõttes ei kehti, näitab teiste riikide praktika. Vaktsiini vastu jagataksegi tervise kõrvale vabadusepräänikut. Kasvõi Lätis tekkisid süstimisjärjekorrad, kui rakendati piirangud mittevaktsineeritutele. Inimesed üldjuhul ei taha enamuse elust kõrvale jääda, aga neid ei lasta Lätis enam eriti mujale kui toidupoodi, kui süstid tegemata. Soome seadustas äsja koroonapassi. Belgias jäävad ilma tõendita kättesaamatuks söögikohad, kultuuriasutused, spordiklubid, haiglad, hooldekodud. Itaalias muutus koroonapass kohustuslikuks, ikka koos tagajärgedega. Eri riigid annavad tööandjatele juurde õigusi vaktsineerimatuse eest vallandada ja muudavad vaktsineerimist ametite kaupa kohustuslikuks. Aga teiselt poolt vabanetakse kõrge vaktsineerituse tõttu piiranguist.
Pole minu asi öelda, millised täpselt peaksid tulema praeguse laine allasurumise piirangud, selleks on teadusnõukoda ja täitevvõim, küll aga ergutada valitsust lähtuma teadusnõukoja soovitusest piirata vaktsineerimisest hoidujaid ja jätta teised rahule.
Lätis tekkisid süstimisjärjekorrad, kui rakendati piirangud mittevaktsineeritutele. Inimesed üldjuhul ei taha enamuse elust kõrvale jääda, aga neid ei lasta Lätis enam eriti mujale kui toidupoodi, kui süstid tegemata. Soome seadustas äsja koroonapassi. Belgias jäävad tõendita kättesaamatuks söögikohad, kultuuriasutused, spordiklubid, haiglad, hooldekodud.
Pole liiast meelde tuletada, et vaktsineerimise eest tuleb edaspidi maksma hakata. Samuti plaanilise ravi piiramist. Oleks ebaloogiline, kui haiglad ei mõtleks üldse sedapidi, et vaktsineerituid saab lihtsamini aidata, ja eelistaksid järjekordade koostamisel neid, kes on ohutumad. Aga see pole muidugi põhiküsimus, vaja on samme, mis jõuavad paljudeni.
Kategooriliselt ei saa nõus olla poliitikaga «midagi tuleb teha» ja «kõik meetodid on head». Õigus on riigil teha ainult kaalutletud ja jõukohaseid otsuseid ning vältida kahju tegemist. Kes kiirustaks praegu süstima, kui selle eest makstaks tulevikus hoopis peale? Aga hospitaliseerimiskõverad on juba püsti. Samas oleks nii põhjust nuriseda ja enda osa kohta küsida ka teistel ning kõigil panna kõrva taha teadmine, et teinekord ehk ei maksa kiirustada, et tervis pole enda, vaid riigi asi, kodaniku asi on talt raha oodata.
Aga tervis tõesti pole ainult oma asi sedapidi, et nakkus rikub teiste tervist ja haigus on ka ühiskonnale väga kallis. Vaid mõni protsent kümnetest miljonitest, mis kulub koroonaravile haiglates, langeb vaktsineeritud patsientide arvele. Tegelikult ei tohiks haiglate eetikareeglite järgi koroonahaigeid ka teistele eelistada, mida nakkuse pärast praktikas siiski tehakse, tulemuseks omakorda kannatused.
Otsustega venitamine ei tasu ennast ka parteidele ära – kui püüda inimkaod ja ressursid unustada. Värske küsitluse järgi on ainult EKRE valijad mittevaktsineeritute suurema piiramise vastu, ent isegi Keskerakonna omadele hoopis meeldinuksid enne valimisi säärased otsused. Vahest siiski ei maksa lõpuks tahta igale vähemusele meeldida ega ka nii Ida-Euroopa olla. Praegu jagab vaktsineerituse tabel kontinendi eranditult lääneks ja idaks, kus meie asume viimases.