Üleskutse loobuda eurost kui eesmärgist võiks asendada loosungiga «Õnn ei ole rahas!».
Euro ei saagi olla eesmärk, vaid kõigest vahend. Aga see ei vähenda ta tähtsust. Ta on kvaliteedimärk, mis kinnitab majanduskeskkonna usaldusväärsust ja kuuluvust ning muudab ta investoritele arusaadavaks.
Väike rahvusvaluuta mõjub kui rahvusvaheline barjäär, eelkõige aga osatakse temast oodata, et tõhusa rahapoliitika asemel pakub ta ebastabiilust ja võimalust, et investor oma paigutustes kaotab. Kroonides laenamine on umbusu pärast kallis, eurodes laenamist kardetakse aga muutuvat koormavaks, kui tuludest osa on kroonides. Tagajärg on teadagi vähem investeeringuid ja nõrgem majandus.
Umbusuks piisab ka naabrite probleemidest. Balti riigid või nn Ida-Euroopa on turgude teadvuses tervik ning kõik halvad uudised, mis piirkonnast lähtuvad, pärsivad majandusaktiivsust ka Eestis.
Naabrite suuremad probleemid ja lõdvem rahanduspoliitika kajastuvad reitinguagentuuride hinnangutes ka meie riskidena ning kanduvad meile üle laenude kõrgema hinna ja vähema mahuna.
Täiesti õige on, et euro ei paranda meie elu ja ekspordivõimet järgmisel päeval pärast raha kasutuselevõttu – ta parandab juba varem. Teadmine, et meie eelarve ei ripu rahvusvaheliste abilaenude küljes, et meie oleme ainus eurotsooni reaalne kandidaat, levib küll visalt, kuid eristab meid siiski halvemas majandusolukorras riikidest ka enne tsooniga liitumist.
Meil on tulnud seda erisust maailmale palju teadvustada ja oleme seejuures saanud vastukaja, et seda tuleks teha veelgi rohkem. Heaolu, innovatsioon, tehnoloogiline areng või ekspordivõime on sama nähtuse eri küljed, nagu ka investeeringud või valuuta.
Küsimus saab olla vaid selles, millal me saame hakkama, mitte selles, et kas me peaksime pingutama. Isegi see pole tõsi, et europüüdlused seavad meie rahanduspoliitikale mingid raamid. Vähemasti on see teisejärguline.
Nood raamid Maastrichti kriteeriumidena kehtivad ELis ka eurotsoonist väljas ning tegelikud raamid seavad meile meie tulud ja likviidsus. Kulud ületavad tulusid juba eelmisest aastast peale ja seda kriitilisel määral, juhul kui me ei jätka ümberkorraldusi. Varem kogutud reservid vähenevad ning turgudel püsiv usaldamatus ei paku võimalust finantseerida puudujääki vastuvõetava hinnaga, näitab teiste kogemus.
Eestilt ei küsita veel kümmet protsenti intressi, meile ei öelda laenudest ka ära, aga piir meie ja sellisesse olukorda sattunud riikide vahel on habras ja püsib suuresti pühendunud eelarvepoliitika, kärbete ja lisatuluotsuste abil.
Miljard defitsiiti ei tähenda pelgalt euro kaugenemist, vaid ka sadade miljonite eest tagasimakseid ja kümnete miljonite suurust intressikoormat aastas. Kui Indrek Neivelt peab viit kuni kuut protsenti SKPst otstarbekaks puudujäägiks, räägib ta tegelikult üle kümne korra suurematest summadest.
Kuidas peaksime sellega toime tulema ja millal täitma sel juhul defitsiidi- ja intressikriteeriumi? Kaua arvatakse meil olevat armuaega inflatsioonikriteeriumiga?
Usalduse ehitamine Eesti majanduse vastu võiks olla üks ühine missioon, kas või selle pärast ei ühine ma nendega, kes kiidavad eurodiskussiooni ärgitamist.
Teiseks ei ole kindlalt tehtud valikut vaidlustada õige olukorras, kus ammu on käes vajadus mobiliseeruda, tegutseda ja otsustada, ning mitmes suunas liikumine pole võimalik. See pole põrmugi akadeemiline vaidlus, sest vaielda on selles nii vähe.
Sellest saab automaatselt poliitiline takistus ebapopulaarsetele, ent hädavajalikele otsustele, iseäranis valimiste eelõhtul. Vaidlustamine võib küll peletada igavust ja rahuldada edevust, kuid sellega ei kaasne vastutust tagajärgede eest.