Eurovisiooni boikoteerimine on hea mõte. Kremlile suhtumise näitamine on ühtlasi hea võimalus sellest piinlikust palaganist väljuda.
Eurovisiooni boikoteerimine on hea mõte. Kremlile suhtumise näitamine on ühtlasi hea võimalus sellest piinlikust palaganist väljuda. Ammu oleks aeg, ja ainus probleem siin on, et asja poliitiline mõte jääks sisulise varju.
Kui kultuuriminister nimetab seda kultuuriks, siis peab vaid lootma, et sedalaadi asjade osakaal ta tegevuses on tilluke. Kui ta ütleb, et see rahvaid ühendab, siis samamoodi ühendavad rahvaid ka Delfi kommentaarid. Raske on mitte märgata, kuidas lauluvõistluse geopoliitika rahvastevahelist põlgust tekitab.
[Rahvusringhäälingu juht Margus] Allikmaa pakub Venemaa suhtes õiget retsepti. Sealne seltskond peab hakkama õppima, et hirmul ja lugupidamisel on määratu vahe.
Arusaamine oma maine madalusest on tänapäeva avatud maailmas palju kergem tulema kui Nõukogude Liidu ajal. Suhtumist tuleb välja näidata.
Vene nomenklatuurile meeldib reisida, äri ajada, end lääne osaks pidada. Isegi ära jäävad ühisõppused mõjutavad Vene sõjardite tundeid, andes neile aru, et miski pole lihtsalt garanteeritud. G8 likvideerimine on juba tuntav muutus ja annab G7-le endalegi tagasi kaduma hakanud väärikust.
Kui testisin Gruusia sõja peale mõtet Venemaad NATO parlamentaarsele assambleele mitte kutsuda, öeldi, et kõiki suhtluskanaleid ei saa sulgeda. Ent too kanal on juba sulgunud, sest venelased on külalistena assamblee kohtumised kaaperdanud. Kevadel pühendasime päevi nende laiamiste ja ähvarduste kuulamisele, kusjuures Žirinovskist kummalisemgi oli diplomaat Rogozini [Vene suursaadik NATOs Dmitri Rogozin] roll, kes poliitikute laua taha ülbitsema puges. Hiljem kulutasime tunde sellele, et vaielda nende arvu ja sõnavõttude piiramise üle. NATO-Vene nõukogu tulevik kerkis aga Gruusia pärast teemaks ka Brüsselis.
Kaotus võidurelvastumises pole Venemaad taltsutanud, veel vähem teeks seda Eesti võidurelvastumine. Jutt, et Venemaa isoleerimise asemel tuleb Eestil kaitsekulusid suurendada, on naeruväärne. Eesti kaitsekulude kasvu sõjaline tähendus on poliitilisega võrreldes olematu. Tegu on märgiga agressorile ning üksnes osaga tema poliitilisest isoleerimisest. Minu ostetud õhutõrjesüsteemist ja laevadest pole Aaviksoo ostetud sambaga võrreldes kahevõitluses Venemaaga palju rohkem abi. Selle asemel, et upitada Eesti riigikaitse ahjualuseid, kes said taas joonistada skeeme kahekuulisest vastuhakust Venemaale, oleks pressil tark mõelda, millisesse sajandisse jõuaksime üksi kahe nädalaga.
NATO ja iseäranis Euroopa Liidu jaoks on Gruusia saatus piinlik. Eesti ei tohi teha endale illusioone nende, kuid veel vähem on vaja seda iseenda suhtes. Normaalseks elukorralduseks vajame me usutavat heidutust ja Gruusia tõestas, et ka kordi suuremate jõudude ja raskerelvastusega ei paku seda väikeriik üksi.
Peame tähele panema, et Venemaa kaotab sõpru. Neid, keda ta Ladina-Ameerikas või Aasias juurde leida võiks, ei igatse ta tegelikult nii väga. Ta tunnetab tasapisi uvažeenije tõlget kultuurrahvaste keelde ja see on see, mis teda kõige tõhusamalt taltuma paneb.