Venemaa tungis kallale demokraatlikule ja rahus elavale Ukrainale. Eestisse saabuvad põgenikud. Ajad on pingelised, naaberriik õhutab sõda ega jää Ukrainas peatuma. Riigis annab juba aastaid tooni jutt impeeriumist. Meie peame säilitama külma närvi ja hoidma kokku. Kuidas teha seda ühiskonnas, milles on kaks ühiskonda: eesti- ja venekeelne? Meil on mõned ettepanekud.
Alustuseks, meenutagem. Putini algatatud sõda on tapnud üle saja lapse. Nad surevad kuulide kätte autodes, kui perekonnad põgenevad mööda maanteed. Nad surevad tänaval, kus nad jooksevad Vene sõdurite eest. Isegi toaseinad ei kaitse kuulide ega mürskude eest. Väidetavalt pole see kõik tõsi, vaid lääne propaganda, väljamõeldis, või kui ka on sõda, siis on see ukrainlaste endi süü. Kes loeb ja räägib sõjast eri maade väljaannete ja rahvusringhäälingu põhjal, kes räägib Venemaa valitsuse jutupunkte. Kus on selle kõige keskel vene emakeelega poliitikud? Kus on nende seast enim hääli saanud avaliku elu tegelased?
Aleksei Navalnõi korraldatud küsitluse järgi on ainult 36 protsenti venemaalastest sõja vastu. Putini toetus on 70 protsenti. Vene statistikasse tasub ettevaatlikult suhtuda, helistiku ja pildi saame aga kätte. Kindlamad arvud on võtta Ukrainast 2014. aastal, mil Maidanil oli 4,5 miljoni kiievlase seast tänaval üle miljoni inimese. Umbes 25 protsenti elanikest telkis ja võitles Molotovi kokteilidega oma vabaduse eest. Me ei näe 25 protsenti Moskva 15 miljonist elanikust tänavatel, me näeme 3,75 miljoni inimese asemel tuhandeid. Inimestel on hirm, selge see. Inimestel on aastaid olnud televiisorist, lehest ja raadiost üks ja sama Putini, impeeriumi fašismi ja muu säärane jutt. See kõik on tõsi.
Tallinna linnavalitsuse häälekandjad Pealinn ja Stolitsa peaksid andma teise ja kolmanda lehekülje venekeelse ERRi toimetuse käsutusse.
On aeg lõpetada Nõukogude Liidu võidu ülistamine ja punaterrorist vaikimine.
Tõsi on ka ligipääs (venekeelsele) vabale meediale alates 1991. aastast. Venekeelne BBC, venekeelne Eesti või Läti rahvusringhääling või Meduza Lätis on vaid mõned näited ajakirjandusest, nagu seda vabas maailmas mõistetakse. Täiskasvanud vene inimestel, kellel on vastutus oma riigi ees, nagu kõigil teistel oma riigiga, on olnud võimalus kriitiliselt mõelda. Nende hulgas on olnud Anna Politkovskaja, Boriss Nemtsov, Memorial ja on Aleksei Navalnõi ja Mihhail Hodorkovski. Vene inforuum õhutab sõjale ja teeb seda tulemuslikult. Vene inforuum on ohtlik. On äärmiselt oluline sellega võidelda Eestis ja näidata teed Euroopas.
Pole üllatav, et kuuleme pingetest küll vene koolides, lasteaedades või tööl ning isegi ülikoolide doktorantide seas. Poliitikutel on vaja näidata selgroogu, eeskuju ja selgitada, et selles sõjas pole ruumi kahetimõistmisele. Eeskujuks võib võtta kirjanik Viivi Luige eesti ja vene keeles väga selgelt kirjutatud loo: kes pole Putini vastu, on tema poolt. On sõda, valik on binaarselt lihtne, ka siis, kui tungid läbi kõigi kihtide, nagu Luik on teinud.
Eriti suur vastutus on meie venekeelsetel poliitikutel, koolijuhtidel ja arvamusliidritel, olgu nende poliitiline värv ja maailmavaade milline tahes. Eesti venekeelsetele Venemaa inforuumis elavate elanikega tuleb rääkida sõjast ning sellest, mis Ukrainas praegu toimub. Venekeelsed poliitikud ei saa peita end oma arusaamade, ajaloo või religiooni taha ning öelda, et need asjad on väljaspool kriitikat ka sõjas. Või et see või üldse kõik on suhteline. Ei ole: Putin on sõja alustaja, Venemaa tungis kallale, Ukraina on ohver.
Oluline on ka rääkida muredest, mis meie kogukondasid seni lahus hoidnud. Kuidas saavad Maarjamaal elavad inimesed omavahel läbi saada, kui pole ühist keelt või kui pole ühist arusaama, mis õudusi Nõukogude Liit siin «vabastamisega» korda saatis? Venemaal ei ole õpetatud rohkem kui sajandi jagu teaduslikule meetodile rajatud ajalugu. On õpetatud valet. Mistahes kriitikale vastama lausega: «Mis me teame, meid ei olnud ju seal.» Eesti haridus on maailma absoluutne tippklass, seda võib usaldada.
Ka venelaste ajalugu on traagiline, sellest saab ja tuleb kõnelda. Paljudel hukkus Teises maailmasõjas Punaarmees mõni pereliige. Vanaisa saab meenutada punamonumentide juures käimata, ilma kümneid miljoneid elusid hävitanud režiimile otsest või kaudset kummardust tegemata. Vene inimene ja tema kultuur ei ole sünonüümne ega lahutamatu Nõukogude Liidust; las see Putini soov jääda temale.
Sama distants saab ja tuleb võtta ka ametliku vene õigeusu kiriku suhtes. Paavst on näiteks mõistnud sõja ja agressiooni hukka, nagu ka Eesti kiriku juhid, sealhulgas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni. Üle 280 vene õigeusu preestri üle maailma on allkirjastanud avaliku kirja, kus mõistavad hukka Putini sõja Ukraina vastu. Samal ajal õhutab Vene Õigeusu Kirik Moskvas sõda Ukrainas ning hoiatab režiimi vastu minemise eest. Kõigist nendest asjadest saab kriitiliselt rääkida ja vajadusel selge sõnaga hukka mõista. See ei tee venelasest vähem venelast, kellestki Venemaa vihkajat ega lahjenda kellegi usku Jumalasse.
Teeme ettepaneku, et Riigi Kinnisvara annaks Eesti Arhitektide Liidule ülesande korraldada arhitektuurivõistlus, mis rekonstrueerib ja loob nii sisus kui vormis uueks Maarjamäe memoriaali.
Teeme üleskutse kõikidele vene emakeelega poliitikutele, koolijuhtidele ja arvamusjuhtidele pöörduda venekeelse kogukonna poole ja näidata selge sõnaga eeskuju, kuidas rääkida sõjast, ajaloost ja Eestis elamisest. Selgitage, mis ja kus on vaba meedia. Rääkige selgelt ja lühidalt, mida Venemaa Ukrainas teeb. Tehke seda paberil, teles ja raadios, pidage koolides koosolekuid – just nimelt koolides on seda praegu vaja. Kuidas praeguste ja tulevaste põlvede huvides ei ole lüüa kulpi verisele režiimile, endisele natside liitlasele ning sellega eitada eestlaste kannatusi. Mida suurem häältesaak ja tuntum nimi, seda rohkem seisus kohustab.
Teeme ettepaneku Tallinna linnavalitsusele anda oma linna häälekandjates Pealinn ja Stolitsa teine ja kolmas lehekülg venekeelse ERRi toimetuse käsutusse, ilma omapoolse toimetamise ja mistahes agadeta. Praegune Stolitsa peatoimetaja tuleb peatoimetaja kohalt viivitamatult vabastada vaenuõhutamise eest.
Teeme ettepaneku, et Riigi Kinnisvara annaks Eesti Arhitektide Liidule ülesande korraldada arhitektuurivõistlus, mis rekonstrueerib ja loob nii sisus kui vormis uueks Maarjamäe memoriaali. Mälestagem tulevikus seal Ukraina sõjas hukkunuid, ühes ilmasõjas hukkunutega, saksa sõdurite ja eesti küüditatute kõrval. Anname memoriaalile tähenduse, mis räägib natsismist, kommunismist, Venemaa sõjakuritegudest ja sõja kui sellise koledusest. Lõpetame Nõukogude Liidu võidu ülistamise ja punaterrorist vaikimise. See oleks suur ja selge austus Venemaa käe läbi süütult hukkunud ukrainlastele ning jõuline ja diskreetne lahendus sellele okupatsioonivõimu monumendile.
Aitab kolmekümneaastasest paigal tammumisest. On sõda. Nüüd on aeg tegutseda.