Lääne sõjaväevaatlejate hinnangul kaotab Venemaa langenute ja haavagtutena umbes 1000 võitlejat päevas. Viimati kanti selliseid kaotusi 1945. aasta kevadel Berliinis.
Sõda on käinud juba üle kolme nädala. Kiiev püsib kindlalt. Täna võib hakata uskuma viimastel päevadel sagenenud teateid, et ukrainlased on suutnud nii pealinnast kirdes kui loodes venelased taganema sundida.
Nädal aega tagasi kirjutasin Clausewitzi kulminatsioonipunkti teooriast. Meenutuseks, et tema järgi on see sõja käigus see punkt, kus ründaja on kandnud nii palju kaotusi ja piisavalt väsinud, et ei suuda enam suuremaid ründeoperatsioone läbi viia. Võimalikud on muidugi üksikud pealetungid, aga suures plaanis on ründajal võhm väljas. Ennustasin siis, et venelastega juhtub see maksimaalselt kümne päeva jooksul. Täna tihkan öelda, et see hetk on käes.
Kui umbes nädala eest algas periood, mil suuremaid sündmusi polnud kuulda ei ühelt ega teiselt poolt, siis viimasel paaril päeval on venelased proovinud nii Kiievi all, Hersoni juures, kui Mariupolis rünnakuid, mis kõik on ebaõnnestunud.
Ukrainlased on erinevates lahingutes hävitanud 331. õhudessantpolgu PLG, 6. tankipolgu PLG, võtnud tagasi mitu linna Hersonist põhjas, hävitanud Hersoni lennuväljal venelaste 8. armee juhtkonna ja väidetavalt Kiievi all 35 armee juhtkonna (viimase osas pole seni veel ühtki nime, nii et ootame, 8. armee komandör kindralleitnant Morvitshjov on igatahes mättas).
Olukord tundub kõige raskem Mariupolis, mis on endiselt ümber on piiratud ja kus Azovi pataljon peab linnalahinguid. Alistuda nad ei kavatse, aga kuidas neil endiselt jätkub laskemoona on mulle mõistatus. Võimalik, et ukrainlastel on siiski mingid salaligipääsud olemas.
Venelased jätkavad oma kombe järgi naiste ja laste tapmist, inimeste küüditamist ja röövimist, haiglate, koolide ja muuseumide purustamist. Lahingumehi on neist aga üha vähem. 17. märtsil maeti Vladimiris korraga kohaliku Rosgvardija neli podpolkovnikut ja suur hulk muid ohvitsere. Kostromas nõuavad perekonnad leina välja kuulutamist, sest kirstudes või laibakottides on saabunud umbes kakssada 331. polgu dessantnikku.
Raske hinnata kui palju venelased Venemaal tegelikult toimuvat aduvad. Märke sellest, et nõukogude ajal mäletatavasti olemas olnud instinktid, mis ütlevad, et valitsus valetab, on üha rohkem. Üks arvamusküsitlusfirma avaldas statistika, kuidas inimesed keelduvad küsimustele vastamast. Ühe küsitlusankeedi täielikuks täitmiseks pidid küsitlejad tegema keskmiselt 18 kõnet.
Ajakirjanikud lähevad töölt ära, inimesed võitlevad suhkrusabades ja ajateenijad keelduvad üha enam teenistusest.
Ukraina andmeil on langenud üle 14 000 vene sõduri. Isegi kui see arv on liialdatud, siis pigem hakkab tunduma tõelähedane. Ameeriklased hindasid viie päeva eest Venemaa poolel langenuid vähemalt 7000. Kui siia lisada 1:3 koefitsiendiga haavatud, siis on vene kaotused vähemalt 20 000. See on juba üle viiendiku algolukorra lahingumeestest. Lääne sõjaväevaatlejate hinnangul kaotab Venemaa langenute ja haavagtutena umbes 1000 võitlejat päevas. Viimati kanti selliseid kaotusi 1945. aasta kevadel Berliinis.
Nii et venelased ei tohiks enam suuri läbimurdeid saavutada. Suur küsimus on nüüd ukrainlaste võitlusvõime. Moraalis pole kahtlust. Kas nad on võimelised kõigil rinnetel venelast välja tõrjuma asuma, ei julge veel öelda. Palju sõltub varustuskindlusest, seni hoitud režiimist, kas väed on kurnatud või on suudetud pidevalt üksusi välja vahetada ja vahetused on saanud magada või mitte.
Ründamine on väga palju raskem kui kaitsmine. On ilmne, et Ukraina väejuhatus teab, mida teeb, ei kiirustata, sõdureid säästetakse ja rünnatakse nõrku kohti, ootamatult, kiiresti. Liigseks optimismiks pole veel põhjust, ent kui moraalselt sodiks võideldud vastase vastu praegu paar edukat ja hoogsat operatsiooni õnnestuks, mõni suurem üksus kotti saaks, mõnes kohas oluline läbimurre saavutataks, võiks alata suurem venelaste paanika. Selle vastu töötab nüüd muidugi venelaste senine suur nõrkus ehk side. Muud üksused ei pruugi oma kaotustest kuskil kaugemal teadagi saada.
Rahvusvaheliselt on palju rääkima hakatud, justkui oleks Lääs Ukraina sõjast väsinud ja ei taha uusi sanktsioone, uusi relvasaadetisi ja muud tuge Ukrainale pakkuda. Samuti pressivat lääs Ukrainat vaherahu tegema. Ei ole sellist tendentsi tajunud.
Minu arust on Lääs, ajalugu ja olukorda arvestades, täitsa tubli. Kindlasti on suurriikide valitsused mures, et mida hullu võib sõda kaotav Putin ette võtta. Kindlasti ollakse ukrainlaste maitse jaoks liialt ettevaatlikud. Ent otsusekindlus ei ole kuhugi kadunud.
Järgmisel nädalal tuleb Biden Euroopasse. Oluline on kuulata tema sõnumit. Laias lastus võiks oodata kahte varianti. Meile parem oleks: Ukraina võidab ja me aitame tal võita.
Viletsam oleks: Ukraina on hästi sõdinud, Putin on süüdi, aga nüüd tuleb deeskaleerida. Loodame siis esimese peale.
Suur küsimus praegu on, kas lähinädalal suudab Ukraina suuremaid territooriume või olulisemaid lõike tagasi võtta. Kui suudab, on sõja käik lõplikult otsustatud. Kui ei suuda, võib karta veel kuid kestvat hirmsat pingutust, mille jooksul venelane suudab mingil määral taasrelvastuda ja uusi üksusi (kuigi mitte eriti lahingvõimelisi) tuua. Absoluutselt igasugune abi Ukrainale on nüüd kriitiliselt oluline. Veel olulisem kui seni.