Jaanus Rahumägi: kardame toru nagu välku (Äripäev)

Arvamus
|
20.09.2007

Saksa-Vene gaasijuhtme ümber toimuv vaidlus tõmbab meid vägisi tagasi 1990. aastate destruktiivsesse poliitilisse kultuuri, kus meie omavahelisest kisklemisest võitsid alati meie vaenlased.

Äripäev, 20.09.2007

Saksa-Vene gaasijuhtme ümber toimuv vaidlus tõmbab meid vägisi tagasi 1990. aastate destruktiivsesse poliitilisse kultuuri, kus meie omavahelisest kisklemisest võitsid alati meie vaenlased. Enam pole küsimus ses, kas olla torujuhtme poolt või vastu. Küsimus on, kuidas Eesti pealesunnitud julgeolekuriskide ja poliitiliste karidega paremini toime tuleks.

Kuna tegu on globaalpoliitilise sündmusega, tuleks asja nii ka käsitleda, mitte näha torujuhet vaid meie rannamudas sonkimisena. Keeldumisel peavad meil olema globaalpoliitiliselt arusaadavad argumendid. Neid pole rohkem kui teistel riikidel, kelle rannikult torujuhe läbi jookseks.

Seisukoht, et torujuhe on paha, pole argument. Kõik vastased räägivad selle ohtlikkusest, kuid keegi ei räägi võimalustest, mis torujuhtme rajamise tõesti küsimärgi alla paneks. Gaasitoruga kaasnevad riskid on selged niigi ja sarnased kõigile. Rootslased tunnistavad neid riske, soomlased mitte, kuid kõik nad valmistuvad neid riske maandama. Torujuhtme rajamist aga ei takista miski.

Millist kasu ja turvalisust torujuhtme vastu sõdijad siis koju loodavad tuua? Kas ainult poliitiliselt isiklikku? Juhe kas ehitatakse või mitte. Ka meilt luba küsimata.

Loast keeldumisel ehitatakse torujuhe mujale Soome lahte. Samad riskid jäävad meile alles ja Vene poliitika pikem eesmärk – kinnistada meile väikese kurja riigi mainet – saab täiendust. Kui me taotlusele uuringuid korraldada lihtsalt midagi ei vasta, käsitatakse seda tingimusteta nõusolekuna ja me ei saa uurimistöödes ega tulemuses kaasa rääkida ega tingimusi seada. Luba andes ei muutu meie jaoks muud, kui et osaleme protsessis ja saame seada hiljem mingeidki endale vajalikke tingimusi.

Seega on valida arusaamatu riiukuke positsioon või oma huvide eest reaalselt seisja positsioon. Siduda toru mingi emotsionaalse Vene-vastasusega pole rahvusvahelises poliitikas arusaadav ja on Eestile kahjulik. Vastu olles ei päästa me Eestit julgeolekuriskidest.

Ilmselt on asjad läbi mõeldud. Räägitakse keskkonnariskidest seoses merepõhjas olevate vanade lõhkeainete ja gaasidega; gaasijuhet võimalikult nn kaitsma hakkava eraturvafirma varjus arendatavast luuretegevusest. Kindel on, et seda venelased ka tegema hakkavad.

Järelikult on neil, kes Eesti julgeolekust tõepoolest hoolivad, ent torujuhtme vastu agiteerides aega ega värve kokku ei hoia, põhjust oma energiat kulutada rohkem ettepanekutele, kuidas riske maandada. Näiteks tugevdades oluliselt Eesti julgeolekut tagavate asutuste võimekust. Muidu jääb mulje, et nad otsivad populistlikult rahva toetust, et ära keelata pikselöögid Eesti aladel, selle asemel et pakkuda lahendusi piksevarda loomiseks.

Et torujuhe meile midagi head ei too, on kõigile ammu selge. Aga see, et me asja ise enda jaoks veel hullemaks ajame, pole ilmselt veel kõigile kohale jõudnud. Silmapiiril terendab olukord, kus valitsus ei jõua ses küsimuses konsensusele ja luba jääb andmata. Praegu pole aeg poliitiliseks nuriagitatsiooniks, vaid aruteluks, kuidas tulla toime uute ja keeruliste julgeolekuriskidega, mis ajalugu meile taas jalgu on visanud.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt