Milline on Eesti majanduse tuleviku jätkusuutlik pool, et võiksime olla ka väikeriigina konkurentsivõimelised?
Senini on meie tööjõud olnud odav ja välismaised firmad on investeerisid siia meelsasti. Eesti roll sellises rahvusvahelise tööjaotuse mudelis oli teha mahukat tööd, ent suurema kasumi võttis siiski välismaine emafirma. Maarjamaale jäi töörõõm, kuid ehk oli seegi meid arendav, sest õppisime töötama tulemuslikult. Eestlane omandas töövõtteid ja sai kõhu täis.
Senise arengumudeliga ei jõua kaugele
Nüüd on vaja uusi majandusmudeleid, kus kesksel kohal on tööjõu arendus ja koolitus ning uudne tehnoloogia. Võttes arvesse Iirimaa kogemust peab valitud suunda toetama ühiskondlik konsensus.
Praeguses n-ö pehmelt maanduva majanduse olukorras tegevusetult oodata on kurjast, sest meile edu taganud tegurid on kadumas: odavat laenuraha enam sisse ei tule ja ka palgatase on oluliselt tõusnud, mistõttu mõnes valdkonnas toodame näiteks hiinlastest kolm korda kallimalt. Tartu Ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane on toonud näiteks Eesti toiduainete tootmiskulud võrreldes Aasia riikidega, mis olid 2006. aastal 140 protsenti Aasia riikide omast ning on praegu juba 260 protsenti.
Nõnda oleme mõnedest ekspordiniššidest välja tõrjutud ning loodusliku valiku põhimõttel osa ettevõtteid sulgeb uksed, osa kolib Aasiasse või orienteerub ümber. Tekib tööpuudus, tõusevad sotsiaalkulutused. Kuid on ka võimalus, kus riik aitab leida ühendabinõude paketi innovatsioonipoliitika raames eksportturgudel tegutsevatel firmadel ärimudeleid ja tehnoloogiaid vahetada.
Aga kui suur osa Eesti SKP andjaist on üldse võimelised kaupu eksportima, seega oma tootlikkust tõstma? Siseturu väiketootjad saavad oma tootlikkust tõsta vaid läbi hinnatõusu, mis omakorda läbi palgatõusu suurendab inflatsiooni.
Eesti majandus tuleks ümberstruktureerida
Keerulises seisus on Eesti töötlev tööstus, sest nemad ei saa jätkata seniste toodetega, kuna tehakse valet asja või õiget asja vale tootmismudeli järgi. Miks muidu jääme arenenud riikide tööstusest maha 4-5 korda, kuigi oleme perspektiivikas sektoris? Häda on selles, et teeme vaid allhanget. Hiina majanduse masstoodanguga meie konkureerida ei suuda, pigem tuleks orienteeruda Põhjamaade turule, kus saame ka allsektoris mobiilselt ja kiiresti täita spetsiifilisi nõudmisi. Selleks aga peab majandusharude vahel muutuma tööjõuhulk. Suurema lisaväärtuse nimel tuleb kvalifitseeritud, kuid väiksema hulga inimestega anda kõrgetasemelisemat toodangut.
Paljudes peamiselt siseturule suunitletud ettevõtetes, näiteks toiduainete tööstuses, ei saa tööviljakust oluliselt tõsta. Samas masina- ja elektroonikatööstuses oleks võimalik luua suuremat lisandväärtust ühe inimese kohta. Kui madala lisandväärtusega ettevõtetes on palju hõivatuid, viib see kumulatiivse tootlikkuse alla, kui aga hõivatute arv väheneb, siis tootlikkus tõuseb. Paraku on Eestis sellise potentsiaaliga tootmisharusid vähe.
Milline oleks meie probleemile kiirem lahendus? Kindlasti peaksid firmad tegema tõhusamat tööd välisturu uuringuteks. Samuti peaks paranema meie nõrk insenertehniline baas tootetehnoloogia juurutamisel, et investeerida tehnoloogiate valikul õigesti. Hariduses tuleks väärtustada reaalaineteosa, mis soodustaks majandushariduse arengut. Koolitustellimus tuleb suunata ametnike ettevalmistamiselt inseneride koolitamisele, sest Eesti vajab insenere, kes näevad ja mõtlevad globaalselt ning suudavad oma ideid üle maailma müüa.
Tehnikaülikooli õppejõudude sõnul on praegused tudengite uurimistööd suunatud rohkem siseturu vajadustele, mitte aga globaalmajanduse uurimisele. Meie noored tulevikuettevõtjad tuleks panna laias plaanis mõtlema välismaa lektorite kaasabil.
Eesti majanduse struktuurimuudatuste näitemudeliks on kujunemas Arengufondi tegevus. Fondi juhatuse esimehe Ott Pärna sõnul toetab Arengufond 100 miljoni krooniga kuni kuut läbilöögivõimelist ärimudelit, mis on suunatud reaalse ärilise väljundiga eksportturgudele, kus on hoomatav tõsine turu potensiaal. Fond ei jaga tagastamatut abi, vaid paigutab riskikapitaliinvesteeringuid kasvule orienteeritud tehnoloogiamahukate ettevõtete põhikapitali. Ei pea tootma ega müüma Eestis, võime manageerida internetipõhiselt ilma büroo-ja kontoripindade olemasoluta, näiteks infotehnoloogias või finantsvahenduses, kui selleks on olemas tehnoloogilised võimalused – oluline on vaid teada, milleks teadmisi toodame ja kuhu suundume, et leida maailmas Eesti jaoks läbilöögivõimelisi ärimudeleid. Viimases saaks kaasa öelda suurema sõnaga meie kõrgkoolid, aga vaid siis, kui riiklikult soodustataks ülikoolide tööstusharude arengusse.
Tallinna Tehnikaülikoolis peaks olema tööstusharudele orienteeritud laborid, kus riiklik finantseerimine oleks orienteeritud sellele, et neist saaksid tugistruktuurid Eestis olevatele tööstusharudele, kuhu oleks kaasatud ka paremad välismaa õppejõud.
Kui muutumisvõimeline on Eesti majandus? Riigi areng on edukas olles tasakaalupunktiks, kus ühel pool on ettevõtete ja teisel pool riigi panus. Seega teadmistepõhise majanduse arengus peaks riigipoolne innovatsiooni ja tehnoloogia toetamine soodustama muutumisvõimeliste ettevõtete arengut.