Et käesolev aasta on järjekordne olümpia-aasta, siis on paslik heita ka pilk meie spordiajaloo hoidja Eesti Spordimuuseumi tegemistele, pealegi täitus muuseumil tänavu 28. jaanuaril tegevuse algusest 45 aastat.
Alates muuseumi püsiekspositsiooni taasavamisest Pauluse kiriku tiibhoones 1987. aastal on Eesti Spordimuuseum teinud läbi väga kiire arengu, olles jõudnud lõplikku koju endises postimajas ning olles muutunud kogudelt ja käsitluselt terviklikumaks, vahendite ja võimaluste poolest tänapäevasemaks muuseumiks.
Äsja valiti spordimuuseumi direktorit – viieaastast ametiaega jätkab senine juht Mati Tolmoff. Eesti Spordimuuseumi direktor peab olema missioonitundega tulevikku vaatav arenguvisionäär, mitte lihtsalt hea ametnik. Järelikult Mati Tolmoff selline ka on, sest kultuuriministeerium kinnitas ta juba kolmandat ametiaega muuseumi juhiks.
Enne, kui on hilja
Näib, et sellises olukorras polegi muud kui soovida senise arengu jätkumist. Siiski nimetaksin mõningaid valdkondi, millega tuleks – või võiks – tegelda senisest enam just nimelt eelseisval viiel aastal.
Neist kõige olulisem võiks olla spordiveteranide elulugude aktiivne jäädvustamine. Praegu on viimane aeg koguda Teise maailmasõja eelse ja järgse põlvkonna tegijate mälestusi ning võimaluse korral nendega seotud esemeid.
Viimastel aastatel on meie seast lahkunud mitmeid omaaegseid suurkujusid (näiteks sõudeveteran ja -treener Jüri Kurul), kelle elutee jäädvustamine peaks olema muuseumi üks ülesandeid.
Arusaadavalt on muuseum tegelnud olemasolevate kogude korrastamise ja uute ekspositsioonide koostamisega, aga senisest aktiivsemalt ja süstemaatilisemalt tuleks asuda vanade spordimeeste elulugude korjamisele, enne kui hilja.
Teine teema on muuseumi foto- ja videokogu. Just video- ja filmikoguga võiksid lood olla paremad, ning siin on võimalus tihedamaks koostööks maailma filmiarhiividega, sealhulgas väliseesti arhiividega. Nii peaks muuseumis olema külastajal võimalus nupule vajutades vaadata Eestile medali toonud meelepärase sportlase finišit läbi spordiajaloo.
Minu kolmas ettepanek puudutab muuseumi reklaamimist ja tuntust Eestis – spordimuuseum peaks endast avalikkusele jõulisemalt teada andma. Siin on suurem võimalus koostööks spordiseltsidega (ka võimalus seltside tegevust dokumenteerida), mis tähendaks muuseumirahva väljasõite üle Eesti.
On võimalus mõelda mõnele rändekspositsioonile, mis poleks niivõrd muuseumi kogude vedamine maa teise serva, kuivõrd kujutaks endast muuseumi kogude ja muuseumi reklaami, mis toimiks n-ö isuäratajana.
Sõbrad ja koostöö
Oluline oleks kaasata endisi või praegusi tuntud sportlasi muuseumi sõpradeks, kes võiksid esineda muuseumi reklaamides või öelda mõne sõna muuseumi kohta avalikel üritustel.
Selle ettepanekuga haakuks mõte, et veelgi enam võiks muuseumiga olla seotud sportlikke tegevusi, nt mõni rahvajooks vms, mille auhinnaks oleks muuseumikülastuse abonement ja Eesti sporti käsitlevad trükised.
Need tegevused on suuresti seotud rahakuluga, seetõttu on oluline mõelda, kuidas saaks spordimuuseum leida lisaraha. Pahatahtlik oleks nõuda riigi rahakoti trööstitu seisu juures kardinaalseid muutusi.
Nagu riigi tasandil ei kasvata soodsat majanduskeskkonda riik, vaid ettevõtted, tasub spordimuuseumilgi vaagida senist koostööd turismiagentuuride ja teiste muuseumidega. Samuti peaks üle vaatama kirjastustegevuse ja meenevaldkonna ning mõtlema koostööle spordivallas tegutsevate entusiastlike ettevõtjatega (näiteks Neinar Seli, Rein Kilk, Tarmo Noop jt).
Siiski tasuks üle vaadata ka muuseumi eelarvepoliitika. Käesolevaks aastaks on plaanitud spordimuuseumile 6,8 miljoni kroonine eelarve, millest personalikuludeks kulub umbes 5 miljonit, majanduskuludeks 1,6 miljonit ning museaalide soetamiseks jääb vaid 75 000 krooni. Viimast on liiga vähe, seda enam, et säästueelarve võib numbreid veelgi kärpida.
Mõned soovid
Kokkuvõttes peaks minu arvates spordimuuseum rohkem keskenduma kaduva jäädvustamisele koostöös nii praeguste kui endiste sportlaste ja treeneritega ning tulema senisest enam rahva sekka.
Lisaks veel mõned soovid.
Ilmselt tasub üle vaadata muuseumi ruumiprogramm. Praegu jääb mulje, et ekspositsioonile on majas suhteliselt vähe ruumi.
Multimeedia osakaal peaks ekspositsioonis olema suurem. Rohkem liikuvat pilti, filme!
Olümpiasammaste toas peaks olema korrektne filmimaterjal ka Eesti sportlaste kohta. Praegu kordab kõlarist kostev suuline tekst suuresti seda, mida võib ekraanilt niigi näha.
Karikate ja muude eksponaatide juures võiks olla selgitus, kus ja kuidas neid nõukogude ajal suudeti hoida. Kuidas on need säilinud ja muuseumini jõudnud?
Vaja oleks väikest kinosaali, kus jookseks pidevalt eesti spordielu läbi aegade tutvustav film (nagu on Helsingi Rahvusmuuseumis, Rootsi väikelinnas Moras Vasaloppeti suusamaratoni muuseumis, Kuressaare linnuses ja ka Eesti Maanteemuuseumis).
Eesti on suusaspordis edukas riik, sellekohane väljapanek peaks leiduma ka spordimuuseumis, sest kõik ei lähe Otepää suusamuuseumisse.
Ivo Känd kandideeris Eesti Spordimuuseumi direktori kohale.