Igor Gräzin: “raporteeritud!” (Kesknädal)

Allolev on kirjutatud reedel Luunja poe juures söögimajas siis, kui Riigikogu valimiste tulemustest polnud veel mitte miskit tõsiselt aimata. (Arvamusküsitluste vead ületasid nende tunnetusliku kaalu.)

Kesklaste lööksõna “Tehtud!” on tekitanud vastakaid tundeid sellepärast, et lisaks mõnele asjale, mis Keskerakonna poolt või tema juhtimisel tõesti sai ära tehtud, on kasutatud seda sõna ka asjade kohta, milles see erakond oli vaid üks osalisi (meenutage kuulsat Heimari rahajagamist; raha oli ju riigi oma!) või mis polnud üldse tema ideed (näiteks aastavanune reformarite – eriti Terje Trei – projekt pensioni alusindeksi võrdsustamisest 1-ga) või mis polnud üldse tehtavad – põhimõtteliselt. Aga see, nagu öeldakse, on vaidluse koht.

Erinevalt Keskist tegi Rahvaliidu Jõgeva- ja Tartumaal vastasena ränkraskeks hoopis see, et ta hoidus mis tahes vaidlusest lihtsalt kõrvale.

Näiteks, 28. veebruaril arutati hulga erakondadega Peipsiääre arengu teemasid. Rahvaliitlasest regionaalminister saabus koosolekuruumi vaid hetkeks, “raporteeris” edust (s.t. rahadest, mille EV Valitsus oli regioonile eraldanud), solvas kolme Riigikogu liiget (oma erakonnakaaslast Mati Keppi nende hulgas; nondel olevat alailma “vaba aeg”) ja tormas edasi – nagu ta ise väitis – “tööle” (spordikarikat üle andma, linti lõikama, kõnet ütlema vms.). Jättes vastamata ainsa olulise küsimuse: kuidas sai regioon (Peipsiääre), milles rahvaliitlased on sisuliselt peremehetsenud 15 aastat ja mida nad shantazheerivad tänini (ähvardus “Villu tuleb ja saab teada!” halvab paljusid tahteid seniajani!), langeda tänasesse sügavasse majanduslikku ja psühholoogilisse depressiooni?

Aeg, mis saab läbi

Olgu, ühe erakonna almusest, heast tahtest ennast olenevaks teinud ja hirmualune maakoha-juht ja -ettevõtja saab ehk veel veidi jätkata aastaid juba kestnud elukorraldust, ja mitte asendada seda oma iseseisvate ja edukate kolleegide omaga. Aga kaaspoliitikuna ajab see argus hinge täis: võtad n.ö kindad kodunt kaasa, teed õlad soojaks ja … säh sulle! Sedamoodi saadud kaotus pole aus ja niimoodi võidetud võitki on kuidagi poolik.

Ega ka Tallinna logisemiste taustal tundu keskerakondlike juhtide võimutsemine linnaosameedias aumehelikuna. Kui igasse lehte trükitav ühe ja sama keskerakondlase pilt on – meeste puhul – haiglane (edevus), siis mis tahes muude erakondade mitteavaldamine on tsensuur. Muide, polnuks seda linnaosalehtede parteistamist Tallinnas, saanuks me koos Keskerakonnaga ringhäälingunõukogu reformigi korda. Seni aga tuli omaks võtta etteheide: kas tahate, et ETV ja Eesti Raadio oleksid nagu Tallinna linnaosalehed!? Kole oleks see tõesti.

Vanamoodi, vastandades erakondlikku poliitmajandust Eesti edasisele edukäigule, saab kindlasti veel elada… aasta-kaks. Kuid mitte igavesti. Sest tahad või ei, aga Nõukogude varustuskomiteede ja partei “targal ja tarmukal juhtimisel” jaotatavate fondide, limiitide ja “narjaadide” aeg saab läbi, ja koos sellega ka vastavate erakondlike võimustruktuuride oma. Ja polemiseerida saab poliitilise oponendiga, mitte aga vaimudega varjuderiigist…

Valija vastutus

Nende valimiste dilemmade hulgas ilmnes paraku tõsiasi: poliitiline vastutamatus ei kasva iseenesest, vaid mitmetegi valijate võimetusest või soovimatusest nende käes olevat vastutust mõista. Ega ma salgagi – korra, kui minu küsimusele “Kas lähete valima?” sain anonüümse vastuse “Ei huvita!” (minu isik ja erakond ei puutu asjasse: mu jope oli tavaline ja tuulise ilmaga oli nägu enam-vähem salli taga), mõtlesin ma südametäiega: “Ja sina mind kah, kurat võtaks, mitte!”

Kodanikule pole riigist hoolimine töökohustus, vaid elementaarse südametunnistuse küsimus. Ja enne, kui hakata kuulama kriitikat oma riigi ja tema ametnike aadressil, tuleks õigupoolest küsida: “Ütle, kas sa oled teinud seda ainsat asja, mis on tasuta ja kättesaadav kõigile, – kas sa oled hääletanud?” Siis pole mõttetu resolutsioon “Raporteeritud!” enam nii lihtsalt võimalik.

Igor Gräzin, valitud Riigikokku Jõgeva- ja Tartumaalt (2993 häält)