Läänemaailm hakkab jõudma tõdemusele, et Venemaa agressioon Ukraina vastu lõpetas külma-sõja järgse ajastu. Kolmkümmend aastat kestnud suhteline rahupõlv sai läbi. Ka vana Lääne jaoks. Venemaa on seda ajastut muidugi lõpetanud juba 2008 aastast, Putini Müncheni kõnest ja Gruusia ründamisest saadik. Ent Lääs on üritanud nii ennast kui Venemaad veenda nagu oleks «back to business as usual» mitte ainult võimalik vaid ka mõistlik. Eesti-sugused riigid on hiljemalt samast ajast üritanud selgitada, et esiteks, Venemaa ei soovi vana juurde tagasi minna ja teiseks kui Lääs ei tegutse oma elukorralduse ja normipõhise maailma säilitamise nimel kiiresti ja otsustavalt, siis lõppeb see asi suure õnnetusega. Ilmselt ei ole teiste ajaloolisest kogemustest õppimine ikkagi võimalik.
Ohuhinnang
Tagantjärgi vastastikku dotseerimine ei ole muidugi kellegi huvides. Putini veretööd Ukraina riigi ja rahva vastu on NATO ja kogu Läänemaailma ohupildi ühte fookusesse keeranud. Täna ei vaielda ohu olemasolu üle. Oleme olukorras, kus Lääs on ohu tõsiduse küsimuses ühel meelel. Ometi kord. Samuti on saavutatud konsensus, et «tuleb tegutseda.» Kuidas ja mil määral, seni kokku lepitud ei ole. Märtsis toimunud NATO valitsusjuhtide erakorralisel kohtumisel tõdeti, et «Venemaa agressioon Ukraina vastu on aastakümnete tõsiseim oht Euro-Atlantilisele julgeolekule,» et «me oleme ühtsed oma otsustavuses seista vastu Venemaa katsetele hävitada rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse alused.» Sellise hinnanguni pidanuks NATO muidugi jõudma juba 2008. aastal, mil Venemaast sai esimene riik Euroopas pärast teist maailmasõda, kes teisele riigile sõjaliselt kallale tungis, ent täna oleme rahul sellegagi.
NATO tippkohtumine ütleb ohust NATO-le veel järgmist: «Venemaa provotseerimata sõda Ukraina vastu on fundamentaalne väljakutse väärtustele ja normidele, mis on toonud turvalisust ja jõukust kõigile Euroopa kontinendil.»
Ühesõnaga, NATO 30 liikmesriiki on ühel meelel, et ohus pole mitte ainult Ukraina, vaid kogu Euroopa, tema väärtused ja normipõhine maailmakord. NATO on ka ühel meelel, et Venemaale lähemal asuvad NATO liikmed on suuremas ohus kui kaugemad, sest just sinna paigutatakse kiirkorras lisavõimekusi.
NATO plaan
Märtsi tippkohtumisel otsustas NATO, et loob «liitlaste suurendatud kohaloleku» ehk eFP raames neli uut pataljoni lahingugruppi ja paigutab need Rumeeniasse, Bulgaariasse, Ungarisse ja Slovakkiasse. Balti riikidesse ja Poolasse loodi sellised grupid mäletatavasti 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. NATO reageerimisjõud (Response Force) on esimest korda ajaloos viidud valmidusse ja mitmed selle elemendid idatiivale. NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (ehk SACERUR-i) alluvuses on hetkel idatiival 40000 meest. Siia on loetud ka SACEUR-i alluvusse antud rahvuslikud väeosad, näiteks üks Eesti brigaad. Nii et kui tippkohtumise kommünikee ütleb, et NATO on «paigutanud» Idatiivale 40 000 meest, ei tähenda see kõigi nende meeste juurde toomist, vaid arvestatud on juba olemasolevad jõud. Esimest korda üle mitmekümne aasta on Euroopas korraga kolm USA soomusbrigaadi. Poznanis Poolas on aktiveeritud USA V armeekorpuse staap. Ameeriklased on Euroopasse juurde toonud vähemalt 4700 meest.
Ka Eestis on NATO käimasolevate programmide raames oma kohalolu suurendanud. Suurbritannia kahekordistas sõdurite arvu Tapal paikneva lahingugrupis, samuti on lubanud lisasõdureid tuua Taani. Balti õhuturbe programmi raames on suurendatud hävitajate arvu Ämaril neljalt kaheksale. Üks Poolas asuva USA brigaadi pataljon asub nüüdsest Leedus. Poolasse jõudis ka ameeriklaste õhutõrjekompleks Patriot. Vähemalt ajutiselt suurenevad ka Kanada ja Saksamaa juhtud pataljoni lahingugruppide koosseisud vastavalt Lätis ja Leedus. Praegu Prantsusmaa juhitud «eriti kiire reageerimisjõu» ehk VHRJTF pataljon on viidud Rumeeniasse.
Kõik need paigutused suurendavad kindlasti NATO idatiiva heidutust ja esimest korda külma sõja lõpust on NATO reaalse jõudude liigutamisega nii jõuliselt demonstreerinud, et tõepoolest kavatseb oma territooriumi relvaga kaitsta. Taolised liigutused tähendavad Kremli jaoks kordades rohkem kui ükskõik millised mureavaldused.
Uus plaan on lubatud lauale panna Madridi tippkohtumiseks juunis. Nii kaua on ka Eestil aega saavutada oma julgeoleku tagamiseks liitlastelt kõik, mis vähegi võimalik.
Ometi on see n.ö. ajutine lahendus ja minimaalne, mida keset Euroopat peetava teist ilmasõda meenutavate lahingute tingimuses teha. Mida NATO täpselt alliansi kohanemiseks «uueks ohtlikuma strateegilise reaalsusega» ette võtab, selle üle toimuvad praegu Brüsselis ja liikmesriikide pealinnades planeerimiskoosolekud. Uus plaan on lubatud lauale panna Madridi tippkohtumiseks juunis. Nii kaua on ka Eestil aega saavutada oma julgeoleku tagamiseks liitlastelt kõik, mis vähegi võimalik. Seni teame, et NATO on otsustanud, nagu ütleb tippkohtumine kommünikee, «märkimisväärselt tugevdada pikaajalist heidutust ja kaitset ning arendada täielikud valmisolekujõud ja võimekused, mis on vajalikud usutava heidutuse ja kaitsevõime säilitamiseks.»
Eesti probleem
Võrreldes kasvõi Ukrainaga on Eesti ühest küljest võrratult paremas olukorras. Meil on maailma kõige tugevama sõjalise liidu jugleolekugarantii. Kui seni leidus neid, kes kahtlesid, kas NATO artikkel 5 Venemaa rünnaku puhul ikka tegelikult käivitub, siis pärast 24. veebruari, kui ohu reaalsus vääramatult pärale jõudis, on NATO tõesti teinud kiireid liigutusi meie kaitse tugevdamiseks ja alates president Bidenist kuni NATO juhtideni igal võimalusel kinnitanud, et «Artikkel 5 on püha kohustus» ja «iga tolli NATO territooriumist kaitstakse igal juhul».
Võib tunduda, et asjad on nagu korras, aga nii on pigem paberil. Meie probleem on seni seisnenud NATO kaitseplaani kujuteldavas praktilises ellurakendamises. Balti riikidesse paigutatud NATO pataljoni lahingugrupid on nn komistusnööriks (tripwire). Venelaste rünnaku puhul peavad need üksused koos meie üksustega vastast nii kaua pidurdama kuni NATO põhijõud kohale jõuavad. Sellesse plaani on vaikimisi sisse kalkuleeritud suur tõenäosus, et territooriumi hoida ei suudeta, kaitsjad surutakse välja ja seejärel võtab NATO territooriumi n.ö tagasi. Kuidas taoline tagasivõtmine päriselus välja näeb ja mis vahepeal toimub, seda võime kõik pea reaalajas praegu vaadelda Ukrainas.
Eestile on tarvis kohapeale võimekusi, mis on piisavad reaalseks heidutuseks ja sunniks vastase üldse rünnakust loobuma ja rünnaku toimumise korral olema piisavad, et me koos NATO-ga tõepoolest oleksime võimelised pikemat aega territooriumi hoidma.
Sellepärast on Eesti seisukoht käimasolevas uue vägede paigutuse debatis olnud järgmine: Eestile ei piisa NATO komistusnöörist vaid meil on tarvis kohapeale võimekusi, mis on piisavad reaalseks heidutuseks ja sunniks vastase üldse rünnakust loobuma ja rünnaku toimumise korral olema piisavad, et me koos NATO-ga tõepoolest oleksime võimelised pikemat aega territooriumi hoidma. Tippkohtumisel esitas peaminister Kallas seda seisukohta nii mõjusalt, et esimesed märgid probleemi omaksvõtust on NATO koridoridest kuulda. Eesti (ja Balti riikide) argument on siin tõesti raskesti vaieldav. Kui NATO on deklareerinud, et iga tema territooriumi tolli kaitstakse, siis peab iga tolli kaitsmine olema ka reaalselt tehtav. Venelane bluffi ei osta.
Eesti plaan
Eesti on deklareerinud, et näeb Eesti kaitsmiseks siin vajadust NATO diviisiks ja liitlaste õhutõrjevõimekust, mis teadupärast Eestil endal praegu puudub. See ei tähendaks ilmtingimata diviisi suurus üksuse tervenisti kohale toomist, küll aga diviisi staabivõimekuse loomist, diviisile kiiresti siirdatavate reaalsete üksuste määramist, vastavate kaitseplaanide edasiarendamist ja korduvate õppuste läbiviimist. Praegu on see tegelikkuses kõik üsna ebamäärane. NATO roteeruvate üksuste siinviibimine on küll tore, aga kui neil ei ole sõjaolukorras kindlaks määratud ja läbi harjutatud ülesannet Eesti kaitseväe juhataja alluvuses, pole neist liiga palju kasu ja Eesti kaitseks neid ilmselt rakendada ei saa. Diviisi rakendamine Eesti kaitsele sõja esimesel päeval tagaks NATO suuremahulise kaasatõmbamise kohe ja annaks meile üsna realistliku võimaluse tõesti territooriumit hoida. Siis saaks hakata vägesid kiiresti juurde tooma ja plaan Eesti kiiresti vallutada peaks olema üsna võimatu teostada.
Eesti reaalne kaitsmine ja kõik loodetud NATO abiväed rakenduvad ainult juhul, kui kõigepealt, vääramatult ja kogu jõuga sõdib Eesti ise.
Eriti Ukraina sõja valguses on muidugi selge, et riigi kaitsmise põhiraskus peab jääma ja jääb riigile ja rahvale endale. Eesti on suutnud NATOS-s oldud pea kahekümne aastaga välja arendada täitsa võitlusvõimelise ja üsna hästi varustatud maaväe. Eesti reaalne kaitsmine ja kõik loodetud NATO abiväed rakenduvad ainult juhul, kui kõigepealt, vääramatult ja kogu jõuga sõdib Eesti ise. Kogu massiivne relvaabi Ukrainale oleks jäänud olemata, kui Ukraina poleks näidanud, et suudab ise võidelda. Eesti puhul on abi muidugi peaaegu automaatne, ent territooriumi kaotuse puhul jääb risk, et «Eesti küsimus» jäetakse rahuläbirääkimiste päevakorda ja mis iganes põhjusel on NATO-l vägesid vaja ka mujal. Mida liitlased tegelikult teevad juhul kui Eesti vastse rünnaku korral käiakse välja ka tuumaähvardus, aga meie kaitsmiseks on alles vaja hakata võimekusi liigutama, on küsimus, millele praeguses olukorras ei taha ilmselt keegi vastata.
Vastavalt on Eesti ülesanne täna lisaks NATO-st maksimum kohalolu saavutamisele täita ise võimalikult täielikult kõik võimelüngad, mis jäävad NATOst saadava ja praegu olemasoleva vahele. On selge, et kõike me ise ei suuda. Ent esimesed väga olulised sammud võimete maksimumi saavutamiseks on astutud. Valitsuse kaks hiljutist otsust, novembris 2021 ja märtsis 2022 annavad riigikaitsele lähiaastateks kokku ligi 860 miljonit lisaraha. Vaatamata kummalistele soolodele erakondade peakorteritest, et mida mis järjekorras peaks selle eest hankima, on see raha suudetud kaitseväe juhataja asjatundlikku nõuannet järgides planeerida väga efektiivselt. Väga kokkuvõtlikult: Eesti ostab võimalikult palju võimalikult kiiresti kättesaadavat relvastust, mis võimalikult palju meie tulejõudu tugevdab ja üksuste manöövervõimekust lisab.
Nagu Ukraina kogemus vastuvaidlematult näitab, rohke raske soomuse suure kaudtule jõuga vastase vastu on tõhusam palju moodsat tankitõrjet ja lendavaid rakette kui rohke soomus ja raske suurtükivägi. Mida kaugemale ja täpsemini me lasta suudame, seda parem. Õiges mahus tark relvastus on oluliselt parem kaitse kui palju lolli relvastust. Möödunud aastal sõlmis Eesti veel ühe äärmiselt olulise hankelepingu. Järgmisel aastal peaksid kohale jõudma targad laevavastased raketid, mille laskeulatus on 300 kilomeetrit. Sellega omandame esimest korda strateegilise võimekuse, mis muudab Eesti merelt blokeerimise kordades keerulisemaks ja täidab väga olulise võimelünga. Sõltuvalt NATO kaitseplaanide kujunemisest saab peatselt selgeks, kas Eesti peab täielikult või osaliselt välja arendama oma õhutõrje. Kui NATO võimekusi siia mingil põhjusel ei tooda, on see kohene paratamatus. Ja isegi kui tuuakse, oleks oma võimekus tänases olukorras soovitav. NATO süsteemi saabumine võimaldaks aga oma võimekuse arendamist edasi lükata ja täiendada varusid kõikvõimaliku tankivastase, LMRS ja muude võimekustega.
Mida kaugemale ja täpsemini me lasta suudame, seda parem. Õiges mahus tark relvastus on oluliselt parem kaitse kui palju lolli relvastust.
Hetkel on Eestil ajalooline võimalus teha kaitsevõimekuses tiigrihüpe. Kõik parlamendierakonnad on kaitsekulutuste suurendamise ja lisainvesteeringute vajadusega nõus. Nüüd tuleb suuta kokku leppida, et erakonnad ei kujunda oma peakorteritest alternatiivseid riigikaitse planeerimise staape vaid pühenduvad kaitseks vajamineva eelarve kokkuleppimisele. Vastasel korral peaksid erakonnad hakkama ju ka kaitseplaane kooskõlastama, millega jõuaksime kiiresti absurdi.
Teeme omavahel rahu ja asume ühiselt veenma nii liitlasi kui võimalikke vastaseid, et Eesti on paari aastaga kõige paremini relvastatud Põhja Euroopa riik, mis igal juhul ennast iga vastase vastu kaitseb.
Me kõik juba usume, et me kõik tahame ka tegelikult anda praegu riigikaitsele kõik vahendid, milleks Eesti vähegi võimeline on. Usutavasti tahab seda ka valija, ükskõik keda ta valib kui see pole just Ühtne Venemaa. Erakondade vaheline tüli küsimuses, kas osta see või teine rakett, mitte ei tugevda vaid nõrgendab kaitsevõimet. Nõrgendab ka heidutuse usutavust. Nii et teeme omavahel rahu ja asume ühiselt veenma nii liitlasi kui võimalikke vastaseid, et Eesti on paari aastaga kõige paremini relvastatud Põhja Euroopa riik, mis igal juhul ennast iga vastase vastu kaitseb. Kui see veenmistöö on edukas, on juba suur osa poliitikute tööst julgeoleku tagamiseks tehtud. Edasi tuleb lihtsalt kaitseväelasi mitte segada. Kui Soome ja Rootsi sel aastal veel NATO-ga liituvad, võiks Eesti tulevikku hakata nägema pisut heledamates värvides