Alates neljapäevast on sõja käigus toimunud oluline muutus. Venelaste üksikute võitlusvõimelisemate väeosade tagasitõmbamine Kiievi ruumi mõlemalt ründesuunalt, nii loodes Butša ja Hostomeli piirkonnast kui Tšernigivi juurest kirdes kujunes üsna kiiresti täielikuks nende alade vabastamiseks Ukraina vägede poolt.
Võimalik, et täielik väljatõmbumine oligi plaanis, kuid pigem tundub, et venelased lootsid siiski teatavaid positsioone hoida ja jätkata Ukraina vägede sidumist ning samas tõmmata välja 76. õhudesantdiviisi ja muude ründeüksuste osad, mida täiendamise järel Donbassi suunata. Mis iganes plaan oli, tulemuseks on Kiievi oblasti venelastest puhtaks löömine. Vabastatud on umbes 40 linna ja küla, suur osa neist oli Vene okupatsiooni all sõja algusest saadik.
Mitmel pool avaneb maailmale pilt, mis sarnaneb nii 1941. aasta suvel Eestis, 1968. aastal Tšehhoslovakkias, 2008. aastal Gruusias ja küllap ka 1584. aastal Narvas nähtule. Tapetud inimesed, purustatud ja ära lagastatud hooned, röövitud ärid.
Butšas ja mitmes linnas Kiievi ümbruses on inimesi tapetud massiliselt, laibad vedelevad tänavatel, Butšas leiti ka ligi 300 inimese massihaud.
Kohati tundub, et venelased ongi jätnud soomukid ja tankid maha selleks, et röövitud sõiduautodega Valgevenesse jõuda.
Ma olen okupatsiooniaegseid kuritegusid aastaid uurinud, analüüsinud Tšetšeenia sõdu, näinud Gruusia sõda ning oma arust üsna karastunud sellises asjas. Justkui teadnud, et nii see asi neil alati käib. Ikka on need pildid mitte ainult masendavad, vaid ka lootusetust tekitavad.
Ma ei looda eriti, et need teod saavad karistatud mujal kui ehk lahinguväljal. Aga korduma jäävad nad seni, kuni see riik ja rahvas ükskord oma kurjategijad tribunali alla saadab.
Põgenemiseks muutunud taandumine toimus mitmel pool Ukraina vägede tule all ning purustatud Vene konvoides vaatavad veoautokastides vastu põlenud pesumasinad, külmutuskapid, laste riided, igasugune majakraam. Nagu ikka, on vabastaja proovinud vabastatu vabastada kogu maisest varast. Maha jäeti ka uskumatult suurel hulgal sõjatehnikat, sugugi mitte kõik purustatud kujul. Kohati tundub, et venelased ongi jätnud soomukid ja tankid maha selleks, et röövitud sõiduautodega Valgevenesse jõuda. Muide, sealt on juba jõudnud sotsiaalmeediasse turvakaamerate videod postkontoritest, millel on näha, kuidas Vene sõdurid röövitud kraami Venemaale postitavad.
Ukrainlased lõid viimastel päevadel ka mitu edukat lahingut. Nii lõid Velyka Dorohas Ukraina 58 brigaadi puruks venelaste 74. kaardiväe motoriseeritud laskurbrigaadi lahingugrupi. Sama üksuse luurerood andis ennast muide vangi juba sõja alguses, väites, et neile polnud keegi öelnud, et nad lahingusse peavad minema. Nüüd kaotasid nad vähemalt 31 ühikut tehnikat. Edukad olid ukrainlased ka Tšernigivi juures ja Harkivi ümbruses.
Murelikum on olukord idas. Reedel suutsid venelased lõpuks enda käte saada Izjumi linna. Ukraina väed panid selle juures küll edasitungi seisma, ent sealt saab ohustada Ukraina vägesid, mis hoiavad seni kinni venelaste edasitungi Donbassist, ja teoreetiliselt on võimalik ka nende üksuste kottivõtmine. Sinna ruumi ja ilmselt ka Donbassi on hakanud venelased tooma lisavägesid.
Praegu tundub, et Kiievi suunal venelased uueks sissetungiks koonduda enam ei suuda. Küllap suudavad ukrainlased olukorda tajuda ning teavad, kas ja kui palju saab nüüd ressurssi suunata itta, kus paistab, et venelased üritavad häbist pääseda. Ilmselt on nüüd plaan teha nägu, et “Donbassi vabastamine” ongi nende eesmärk, ning proovida haarata sealt nii palju territooriumi, kui vähegi saab, kindlustada palju räägitud maismaaühendus Krimmi ja idaoblastite vahel ning hakata siis tõsisemalt läbi rääkima.
Selle saavutamine ei ole neil muidugi lihtne. Ukraina üksused pigem võtavad tuure üles ja Kiievi lahingu ajalooline võit kindlasti innustab neid. Aga küllap panevad ka venelased idas nüüd viimase välja ja oodata on raskeid päevi. Orgid jätkavad linnade pommitamist. Mariupoli kaitsjad, kes on ikka veel elus ja ikka veel sõdivad, on üha raskemas seisus ning Herson on endiselt venelaste käes. Nii et olukord on uus, sõja raskuskese on nihkunud itta, palju on esialgu segane, mõlemad pooled peavad pisut ümber orienteeruma ja hirmus verevalamine seisab ees.
Aga oleme siiski täna ukrainlaste üle rõõmsad. Uus hingamine on tekkinud ka rahvusvahelises relvaabis Ukrainale. Mitu nädalat käinud jutt, et ründerelvi Ukrainale justkui ikka anda ei saa, on ootamatult lõppenud. USA teatas 300miljonilise uue saadetise heakskiitmisest. Saadetises on palju väga tõhusat kraami, sealhulgas ka lahingumasinaid, tapjadroone, side- ja öövaatlusseadmeid. Kõike seda, mida on just territooriumi tagasivõtmiseks vaja.
Lahingumasinaid on lubanud saata ka Saksamaa, Austraalia ja Inglismaa. Saadetava relvastuse valik on oluliselt mitmekesistunud ja paranenud. On selge, et põhilised relvaabi andvad riigid on hakanud tõepoolest uskuma, et Ukraina võib edu saavutada. On hakatud taipama, et pole muud valikut kui proovida võimaldada Ukrainal nii palju territooriumi tagasi võtta kui vähegi võimalik, sest sealt, kus vaherahu hetkeks venelane veel sees on, neid ilmselt enam välja ei saagi.
Mõneti toimub siis hetkel nii ründajate kui kaitsjate taasrelvastamine. Venelased saadavad Valgevenesse mobilisatsiooniladudest kokku kraabitud tavaari ja hakkavad uuendatud üksusi Donbassi saatma, lääneriigid saadavad Ukrainale uue ohu jaoks sobivamat varustust. Jääb üle loota, et venelaste värk on viletsam ja töötab halvemini, sest tõenäoliselt on seda rohkem.
Täna võib ilmselt üsna julgelt öelda, et Ukraina riik jääb püsima. Nüüd sõditakse juba selle nimel, et jääks püsima tervenisti. Elagu Ukraina!