Hinna turul viib alla ainult pakkumise suurendamine või nõudluse vähendamine. Turumajanduse põhireegel on üsna universaalne ning kehtib pea kõikide kaupade kõikidel turgudel. Ka Nord Pooli börs suutis korraldada liberaalsete turureeglite kohaselt elektrikaubandust Põhjamaades vägagi tõhusalt. Me saime nautida 10 aastat 3-4 sendist elektri kilovatt-tunni hinda. Sõja tõttu ütlesime „Ei“ suurele osale Venemaa energiast, pakkumine vähenes drastiliselt ja Nord Pooli börsi hinnakujundus pöördus jalgade pealt pea peale – varem tekkis hind tootjate vähempakkumiste, nüüd tarbijate enampakkumiste, pinnalt.
Oktoobris jõustuv elektri universaalteenuse pakett on olemuselt piirhinna kehtestamine. Piirhind on nagu žgutt, ajutiselt aitab ellu jääda, kuid pikalt hoides läheb olukord ikkagi hapuks. Piirhind ei motiveeri tootjaid pakkumist suurendama ega tarbijaid kokku hoidma. Mingi aja jooksul valgub piirhind eelarvetesse ja hindadesse ning saab uueks normaalsuseks. Veelgi enam, inimene on mugav tegelane, hakatakse järjest enam tarbima ning kui pakkumine ei suurene, saabub vankumatult elektrikatkestus.
Liivi lahe tuul võiks tööd teha miljardi euro eest. Nimelt on Eesti Energia ja Utilitas avaldanud soovi investeerida Liivi lahel vastavalt 1000 MW ja 6000 MW võimsusega tuuleparkidesse. Lisaks otsib riik kohta 500 MW võimsusega projektile ELWIND. Küsimise eest maksma ei pidanud, seetõttu on need taotlused vast veidi ülepingutatud, aga kui kolme peale kokku mahutatakse lahte tuulikuid koguvõimsusega 2500 MW, saab seal toota rohkem kui kogu Eesti tarbimise jagu elektrit, mille väärtus 10 sendise kilovatt-tunni hinnaga oleks miljard eurot aastas. Otseste tasudena laekuks Liivi lahe ümbruse kuuele omavalitsusele kokku 5 miljonit aastas ja riigile hoonestustasu 15 miljonit, peale seda tööjõumaksud, ettevõtete tulumaks ja käibemaks. Taani esimene meretuulepark töötab 30 aastat.
Nendes vägagi umbkaudsetes arvutustes peitub vastus ka minu kolleegile Riigikogus Martin Helmele, kes alatihti sattub paaniliselt kordama numbreid 3 miljardit ning 5 miljardit ja hüüatab lõpetuseks ahastavalt: „Kust see raha võetakse?“. Vastus on lihtne: „Raha võetakse tarbijatelt, kes vägagi tahavad osta elektrit hinnaga 10 senti kilovatt-tund. Vahepeal laenatakse raha finantsinstitutsioonidelt, kes vägagi tahavad taastuvenergiaprojekte finantseerida. Lahendused on finantstehnilised.“
Kauni tuleviku ja kasina tänase vahel seisab veel palju lahendamata küsimusi ja tegemata poliitilisi otsuseid. Tahe ja oskused parkide arendamiseks ja ehitamiseks on olemas, puudu ei ole ka investorite huvi. Puudu on kontseptsioon, kuidas jõuab energia tarbijateni ja kes need rajatised ja ühendused peab rajama. Arendajad on ettevaatlikult arvanud, et riik peab rajama ühendused. Taanis tegeleb ühenduste arendamisega riiklik energiaagentuur, kes kavandab selleks muuhulgas ka tehissaart Põhjamerre. Meretuuleparkide rajamine omab vägagi positiivset mõju kogu ühiskonnale, ühest küljest laekuvad hoogsalt maksutulud, teisest küljest on soodsa hinnaga energia majapidamiste hea käekäigu alus ja ettevõtete konkurentsivõime väetis. Riigil on majanduslikult vägagi mõistlik võtta juhtroll ühenduste väljaarendamisel. Silmas tuleb pidada, et ühenduste eest peavad lõpuks tasuma tarbijad, mitte maksumaksjad, sest suur osa Eesti meretuuleenergiast jõuab teiste riikide tarbijateni.
Ükskõik kuidas vaadata. Lõpuks toob energia hinna uuesti taskukohasele tasemele pakkumise suurendamine. Investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse ja ühendustesse muudavad tuule üheks Eesti tähtsaimaks loodusvaraks. Eestil on eeskujuks võtta Taani, kes asub meiega sarnastes geograafilistes tingimustes ja käib meist paarkümmend aastat ees. Samas ei ole aega pikalt passida, sest konkurents, see arengu vasak käsi, on karm ja kiire nii ettevõtete kui ka riikide vahel.