Rohepööre sünnib otsustega, mis suunavad meid uuel viisil asju tarbima, ratsionaalsemalt ja tervislikumalt liikuma ja energiapiisavuse vaimus targalt elektrit tarbima. Põhjus, milleks meile säärased poliitikad ja uuendused, on süsinikuheidete vähendamine. See kõik loob turu uute tehnoloogiate ja ärimudelite järele. Nagu ütleb André Küüsvek, Põhjamaade Investeerimispanga president, on rohepööre maailmas kõige olulisem väljakutse, rohepööre on vältimatu ning ettevõtted, kes investeerivad rohepöördesse varem või targemini, saavutavad konkurentsieelise.
Rohepööre tähendab süsinikujalajälge vähendamist igas elu vallas. See tähendab teist viisi asju teha, loob uusi töökohti ja ettevõtlusvõimalusi. Jätkusuutlikkus ei tähenda askeetlikkust või hallimat elu, vaid annab hoopis võimalusi mugavamaks elamiseks. Ja innovatsiooniks ning uute ükssarvikute sünniks.
Hedonistlik jätkusuutlikkus on maailma ühe tipparhitekti Bjarke Ingelsi mõiste, mis tähistab uute (ehitus)lahenduste inimkesksust, mida luuakse väikse süsinikujalajäljega, andmeid ja tehnoloogiat kasutades ning ringmajanduse põhimõtetest lähtudes. Elukvaliteet tõuseb, sest me toimetame turutingimustes, kus roheliste lahenduste ja tehnoloogia järele on nõudlus. Maju saab ehitada, haruldastest metallidest koosnevat nutitelefoni saab endiselt kasutada ja autoga saab edasi sõita. Kuid meil kõigil tuleb üle vaadata oma eluviisid ja tarbimisharjumused, sest teenuste ja asjade väärtus, iseloom ja hinnad muutuvad.
3 mõtetAinuüksi tark liikuvus ja targad linnad pakuvad tohutuid võimalusi ettevõtetele, kes soovivad inimeste igapäevaelu rohepöörde ajastul mugavamaks teha.
Riik peab lõpetama «tasuta ühistranspordi» ehk turu moonutamise, laskma eestlastel teha seda, mida nad teha oskavad: võtta ette, digitaliseerida, ning teha midagi keskkonnasõbralikku.
Kui kogukond väärtustab puhast ja parimat elukeskkonda, siis on rohepööre ka meie ühine huvi ja vastutus tulevaste põlvkondade ees.
Näiteks nutitelefonide ekraane toodetakse haruldastest materjalidest, mis on kallid ja raskesti leitavad ning nende monopol on ülekaalukalt Hiina käes. Nõudlus kasvab, jalajälg on suur ning Euroopa Liidul on nõudmised, mis teevad kõrge süsinikujäljega asjade impordi üha kallimaks. Tarbija saab teha keskkonnateadlikke valikuid enda rahakohti ja planeedi huvides, näiteks kasutades nutitelefone nende kasuliku eluea vältel pidevalt uute ostmise asemel. Ka sahtlisse jäänud telefonide ringlusse saatmine tolmu kogumise asemel aitab ettevõtteid. Kasutatud nutiseadmetele uue elu andmisega tegeleb Tartus asuv ettevõtte Foxway, mille aastakäive on kasvanud paari aastaga üle 100 miljoni euro. Refurbed on saksakeelse turu suurim taaskasutatava elektroonika edasimüüja, mille turuväärtus on liginemas sajale miljonile. Seal on sajad targad töökohad (nt tarkvaraarendajad), tooted on tarbijale 40 protsenti odavamad ja pakutakse aastast garantiid.
Põhja-Rootsis toodab ettevõte Hybrit «rohelist terast»: söe asemel kasutatakse hüdroenergiat ja vesinikku ning Volvo on üks suuremaid kliente. Seda laadi terasest on kirjutanud lugematud erialaväljaanded ning lehed nagu Guardian, BBC, ka skeptilisemalt The Economist. Rootslastele on terasetootmine tähtis ning seda on nüüd, rohelisena parem eksportida.
Esimene pealinn, mis kliimaneutraalsuse eesmärgiks seadis, oli Kopenhaagen, kust 2009. aastal tuli teade, et 2025. aastaks on nad sihile jõudnud. See on meelitanud tohutult investeeringuid, ettevõtteid ja talenti ning nn targa linna tehnoloogiad, inseneribürood (disainist ja arhitektuurist rääkimata) on kõvad Taani ekspordiartiklid.
Norrakadki on asja tõsiselt käsile võtnud, reklaamides riigi ettevõtlusagentuuri veetud platvormil The Explorer idu- ja suurfirmasid, kes aitavad lahendada ÜRO kestliku arengu eesmärke rohetehnoloogiaga. Ehitussektor annab 40 protsenti maailma süsinikuheitest ja 37 protsenti Euroopa prügist: norrakate ettevõte Sirken on edulugu, mis aitab ärakasutamata või prügiks mõeldud ehitusmaterjali hoida ringluses seda kokku kogudes ja edasi müües. Selle ettevõtte kasvupotentsiaali hinnatakse 30-kordseks.
Kõik edulood algavad koduturul, teinekord kellegi garaažis. Meil peab olema, mida müüa. Selleks tuleb luua hea arenduskeskkond ning turg, mis aitab nõudlust luua. Tehnoloogia on vastus, aga mis oli küsimus? Nõnda päris arhitekt Cedric Price aastal 1966. Mis on lähteülesanne? Peame esmalt küsima õigeid küsimusi. Muidu võtame me 21. sajandi tehnoloogia ja teeme sellega 20. sajandi lahendusi. Nagu majandusteadlane Joseph Schumpeter ütles, saame teha vanu asju uut moodi või uusi asju. Näiteks ei lahenda suure tootmisjalajäljega isejuhtiv auto suures süsinikuheites ja tervisekuludes mõõdetavaid probleeme nagu valglinnastumine, autostumine ning negatiivne mõju inimeste tervisele.
Õigete küsimustega saame tugevamad lähteülesanded ja teame paremini, kuidas luua ettevõtteid ja tehnoloogiaid, mida rahvusvahelisel turul on rohepöördeks tarvis. Metsad seovad süsinikku ja loodust on meil vaja rohkem kui eales varem. Seetõttu on võimalik, et üks Eestis loodud plokiahelal tuginev ettevõte nimega Single Earth on tõstnud avavoorus rekordilised 7,9 miljonit dollarit, kuna nad soovivad anda virtuaalvääringus tulu inimestele ja ettevõtetele, kes oma metsa mahavõtmise asemel seda hoiavad ning arendavad.
Teame näiteks, et targa liikuvuse teenuseid ja tehnoloogiaid on vaja. Sünnivad ükssarvikud nagu Bolt. Selle kaasasutaja Martin Villig on rääkinud palju rohepöörde ärivõimalustest, nagu ka Skeletoni kaasasutaja Taavi Madiberk.
Tehnoloogiahiiu Bolt ülemaailmne tähelend on rajatud platvormimajandusele (uus tehnoloogia) ja rohepöördele (miks leida uus viis asju teha). Bolti eesmärk on vähem eraautosid linnades (neil on särk tekstiga «Stop Carmageddon») ehk rohkem jagatud autosid, rohkem elektri(tõuke)rattaid ja kulleriteenuseid.
Inimesed tarbivad Bolti ja sarnaste mikromobiilsusettevõtete teenust eri põhjustel: eraauto pidamine on kallis, jagatud auto on kättesaadav, elektri(tõuke)rattaga on mugav või kulleriteenused on praktilised. Uuenduslikud ettevõtted mõistavad, et inimestele ja linnadele on tarvis kliimakriisis anda (tehnoloogial tuginevad) teenused oma võimete piires elamiseks. Sellel on nõudlust.
Et minna üksikasjalikumaks, jätkame liikuvuse näitega. Maapiirkondades nagu linnadeski elu muutub ning vajadus targa liikuvuse järele kasvab. Maal on väga palju rakendamata potentsiaali liikuvuses. Nimelt ühendab Bolti, Berliini ja Helsingit nähtus nimega Liikuvus kui teenus (Mobility as a Service ehk MaaS). Lihtsalt öeldes: võtad telefoniga lahti rakenduse, kus sa tellid endale vajaliku sõiduki või ostad pileti, mis võimaldab sul näiteks päeva jooksul liikuda küll auto, bussi, rongi või rattaga. Nõudluspõhine transport on sellele ligilähedane teenus: tellid endale transpordi sinna ja siis, kui vaja. Autojuht sõidutab (ja kaugemas tulevikus juhib sõiduk ise) või sõidad ise laenatud autoga. Selliseid teenuseid pakub näiteks juba Eesti ettevõte Ridango, järjekordne kasvav Eesti tehnoloogiaettevõte, mis tegutseb näiteks ka Lõuna-Rootsi maapiirkondades. See tulevik on juba mitmel pool käes, aga mitte veel meil.
Riik saab luua ettevõtluskeskkonna, kus tekivad ettevõtted, mis pakuvad inimestele paremaid liikumisvõimalusi. Me saame pakkuda ka inimestele, kes ei ela linnas, võimalust valida, kas nad soovivad autot või kahte osta või soovivad nad seda mugavalt vajadusi mööda tarbida. Linnast väljas pole MaaS mitte ainult võimalik, vaid see on tulevikutrend. Põhjused on samad: see on praktiline, taskukohasem ning keskkonnasõbralikum. Eestis on seda katsetatud edukalt Saaremaal, Pärnumaal ja Kagu-Eestis, kokku Euroopas enam kui 400 kohas. Eesti katseprojektid said läbi ja tulemused olid julgustavad, näiteks said pensionärid, puudega inimesed oma käigud ära tehtud ja vanemad ei pidanud lapsi edasi-tagasi sõidutama.
Ainuüksi tark liikuvus ja targad linnad pakuvad tohutuid võimalusi ettevõtetele, kes soovivad inimeste igapäevaelu rohepöörde ajastul mugavamaks teha. Liikuvuses on meil veel ettevõtteid, väiksemaid nagu Modern Mobility. Aga neid pole palju ning hoolimata tohutust rahvusvahelisest turust pole neid ka tärkamas. Eesti logistika ja liikuvuse korraldus on iganenud, ei lähtu inimeste vajadustest ega soosi ettevõtlust, ammugi innovatsiooni. Eesti inimesed ei pääse liikuma, Eesti ettevõtted jäävad muust maailmast maha.
Miks peab saama bussiga tasuta sõita, aga mitte rongiga? Miks peab saarte vahel praamipileti eest maksma? Nii riigikontroll kui OECD on öelnud, et tasuta tähendab, et riik maksab pileti kinni, teenuse kvaliteet ehk sõitjad kannatavad, ning tõestatud on see reisijate arvu vähenemisega. Põhikannatajaks on (maa)rahvas, kellele ei pakuta kvaliteetset teenust, ehk kes ei pääse liikuma neile sobival ajal ega jõua vajalikku sihtkohta.
Uute tehnoloogiate, ammugi lisandväärtusega tehnoloogiaettevõtete tulekule ei tohi riik olla takistuseks. Väike- ega suurettevõtteid liikuvuses ei teki meil seni, kuni nende praegune koduturg on riigi moonutatud ja ühistransport on «tasuta».
Meil kõigil tuleb üle vaadata oma eluviisid ja tarbimisharjumused, sest teenuste ja asjade väärtus, iseloom ja hinnad muutuvad.
MaaSi ettevõtete marginaalid on äärmiselt väiksed ja tuginevad mastaabisäästule, skaleerimisele ning optimeerimisele, näitab praktika. Kui piletit pole (loe: riik maksab selle eest ja vaid valitud teenuseosutajatele), lämmatab riik kõrge lisandväärtusega ettevõtlust vallas, mille järele on maailmas tohutu nõudlus. See on kaotatud võimalus mõõdetuna töökohtades, majanduskasvus, süsinikuheites, liikumisvaesuses ja rasvumises. Rohepööre liikuvuses jääks lisaks meil kas tegemata või äärmiselt pikalt vinduma.
Lahendus on lihtne ja kerge läbi viia. Riik peab lõpetama «tasuta ühistranspordi» ehk turu moonutamise, laskma eestlastel teha seda, mida nad teha oskavad: võtta ette, digitaliseerida, ning olles loodusrahvas, teha midagi keskkonnasõbralikku. Selle kogukulu oleks riigile sama, mis praegu, arvatavasti aga väiksemgi, sest meil tekiks uusi tegijaid, et püüda kinni liidrid, näiteks Põhjamaad liikuvuse korraldamisel. Mis peamine, inimesed saaksid tarbida mugavat, kiiret, ohutut ja kaasaegset taskukohast teenust, mis on loodud tänu andmepõhisele lähenemisele ja 5G- võrgule: teame, kus inimesed on, kuhu nad peavad liikuma, palju neid on ja mis teenused töötavad kõige paremini. Tasuta sõit saab edasi jääda vajaduspõhiseks näiteks vähekindlustatud inimestele ja pensionäridele.
Tulemus oleks tegelikult toimiv ühistranspordivõrgustik ja dünaamilisem liikuvussektor, mis pakub inimestele tasukohaseid teenuseid ning tasuvaid töökohti. Nii saaks riik luua koostöös erasektoriga isejuhtivate sõidukite testkeskkondi ja teha taristuinvesteeringuid targemalt nii maanteedel kui linnatänavatel. Ehitades teid targemalt, sh projekteerides elektrivarustuse ning 5G katvuse, loome uuenduste jaoks vajalikud tingimused. Tark taristu aitab muuta liikuvuse turvalisemaks, sujuvamaks ning seeläbi väheneb ka CO2 heide.
Rohepööre on kogukonna asi. Olgu selleks kogukonnaks sõpruskond, külaselts, asum, korteriühistu, ettevõte või teenuseplatvormi kasutajad. Just kogukond ehk kasutajad saavad oma väärtushinnangutega kõige paremini suunata ettevõtjat kujundama teenust või toodet loodussõbralikult inimese vajadustele vastavaks. Kui kogukond väärtustab puhast ja parimat elukeskkonda, siis on rohepööre ka meie ühine huvi ja vastutus tulevaste põlvkondade ees, mitte kuskilt kaugelt pealesurutud võõras asi.
Rohepööre on meeletu kasvupotentsiaaliga investeering. Seda näeme tehnoloogiaettevõtetest ja ükssarvikutest, kes on rohepöörde najal tekkinud. Lisaks on rohepööre igakülgselt õige tegu, mida planeedile teha.
Kasutades rohepööret kui võimalust taas kord alustada puhtalt lehelt, oleme sarnaselt digiühiskonna ehitamisega taas eestvedajad. Saagem uuesti rajaleidjaks!