Alanud aastaga kaasnes hea võimalus vähendada visalt kaduvaid eelarvamusi Euroopa Liiduga viimases kahes laienemisvoorus ühinenud riikide võimekuse suhtes.
1. jaanuarist on ELi eesistujamaa Tšehhi ehk pärast Sloveeniat teine värskem liikmesriik, kel on see vastutusrikas roll täita.
Nii nagu kõigil teistel eesistujatel, on ka Tšehhil oma eelistused, millele tahetakse eeloleva poolaasta jooksul ennekõike tähelepanu pühendada. Majanduskriisi lahendamise meetmete ellurakendamine, energiajulgeolek, ELi konkurentsivõime arendamine, suhted USAga, Euroopa naabruspoliitika idapartnerlus ja suhted Lääne-Balkaniga on Tšehhi prioriteedid, millega tõsisemat tegelemist ka Eesti toetab.
Samas olid ilusad plaanid pool aastat tagasi ka eelmisel eesistujal Prantsusmaal, kuid elu tegi oma korrektiivid ning Vene-Gruusia sõda, finantskriis ja konflikt Gazas lõid need kenad plaanid sassi. Prantsuse eesistumist tabanud kriisid paraku tollaste kavandatud peateemadega väga ei ühtinud.
Ka Tšehhi eesistumise esimene päev tõi terava konflikti ehk Vene-Ukraina gaasitüli, mis jahutas maha ka paljud ELi riikide korterid ja seiskas tehased. Seega sai Tšehhi kohe hakata tegelema ühe väljakuulutatud prioriteedi ehk energiajulgeolekuga.
Selleks korraks on gaas jälle liikuma saadud, kuid olemuslikud mured Euroopa energiavarustuses alles. Jutt ühtsest energiapoliitikast ja energiajulgeoleku suurendamisest jääbki aga jutuks seni, kuni puuduvad kokkulepped uute reaalsete ühenduste loomiseks ja need ka luuakse.
Ja eesmärk peab siin olema see, et ükski ELi riik ei sõltuks olulisel määral ühest energia-, sealhulgas gaasitarnijast. Selleks on vaja uusi ühendusi ELi sees, sest ka viimase kriisi ajal oleks Slovakkia ja Bulgaaria soojade tubadega pääsenud, kui oleksid olnud ühendused näiteks Prantsuse gaasireservideni.
Aga samuti on vaja uusi ühendusi ELi riikidesse näiteks Norrast, Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast ning miks mitte ka Iraagist. Loodetavasti suudab EL Tšehhi eesistumise ajal midagi sellest ka saavutada. Igatahes ambitsioon on, sest Tšehhi kavatseb kokku kutsuda ka nn lõunakoridori ehk Kaspia regioonist algava ja ELi suunduva energiatranspordi projektide teemalise tippkohtumise.
Kõik see puudutab ka otseselt Eestit ja teisi Balti riike. Meilgi on vaja
uusi elektri- ja gaasiühendusi teistesse ELi riikidesse, et vähendada olemasolevaid riske, ning seda ka ELi kaasrahastamise abil. Seega, edu Tšehhile selle teema vedamisel.
Majanduskriisi leevendamine ja ELi konkurentsivõime suurendamine on samuti Eesti elulised huvid. Lisaks on meie eesmärk euroalaga liitumiseks olevate tingimuste täitmine ning ka ELi struktuurifondide rakendamise muutmine kiiremaks, selgemaks ja lihtsamaks.
Nii selle, eelmise kui paljude muude teemade puhul on oluline, et Euroopa ja USA suhted oleksid tugevad ja avatud. Et samu väärtusi jagavad Euroopa riigid ja USA poleks mitte konkurendid, vaid teineteist täiendavad ja toetavad partnerid. Seda nii majandusküsimustes kui ka rahvusvahelistele muredele lahenduste otsimisel ning loodetavasti ka leidmisel. Siia sekka kuulub Euroopa naabruspoliitika idapartnerlus ehk tugi ja koostöö Ukraina, Moldova, Lõuna-Kaukaasia riikidega ning miks mitte mõne aja pärast ka Valgevenega, et anda neile riikidele maksimaalsed võimalused ja ELi tugi reformideks ning lähenemiseks ELile.
Tšehhi eesistumine on Eestile paljulubav, sest ka seni on meie vaated ja hoiakud paljudes küsimustes olnud sarnased või kokkulangevad. Nii on ka Tšehhi väljakuulutatud eesistumise prioriteetidega.
Ja vaadates juba Tšehhi kui ELi eesistuja käitumist Vene-Ukraina gaasitüli klaarides, pole küll mingit põhjust arvata, et see eesistumine võiks lahjemaks kujuneda kui varasemad. Millegipärast kiputakse juba unustama, et alles 2004. aastal ELiga liitunud Sloveenia sai eesistumisega eelmise aasta esimeses pooles kenasti hakkama. Seega on kõikvõimalikud eelarvamused uuemate liikmesriikide kohta kohatud.
Muidugi saaks Tšehhi ühe tugeva positiivse lükke veel teha ehk siis oma eesistumise ajal Lissaboni leppe ratifitseerida. See annaks ka tugevama aluse Iirimaale võimalike lahenduste pakkumisel, et julgetaks teist korda iiri rahvalt arvamust küsima minna.
Eestil on Tšehhi eesistumise osas väljapakutud tegevuskava tõttu ootused tugevad, ja mitte ainult ootused, vaid ka valmisolek eesistujat aidata. Ja erinevalt Mihkel Mutist (PM 22.01) ma ei arva, et Eesti välisminister peaks tõttama taunima tšehhi kunstniku kollaaži, mis Euroopa Komisjoni peamajja välja riputatud.
Ma pole päris kindel, kas solvumine mõne tšehhi kunstniku töö peale on just parim viis aega ja energiat kulutada, et võtta küsimus üles riiklikult tähtsa küsimusena. Ehk pisut enam sallivust ja keskendumist tegelikele Euroopa muredele on tõhusam vahend neist muredest ka jagu saada.