Kirjutasin juba mõne aja eest, et ka Eestile on hea, et Soome president Stubb osaleb otseselt ja aktiivselt Euroopa välispoliitika kujundamises. Nüüd tunnustavad seda ka Eesti ajalehtede juhtkirjad, tõdeb Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet.
Kuidas aga Stubbile selline võimalus end realiseerida avanes? Sest Soome rahva enamus soovis seda ning teised erakonnad ei töötanud jõuliselt vastu. Olgugi et Stubb on pikka aega seotud ühe erakonna ehk Koonderakonnaga. See ei saanud talle takistuseks, sest Soome otsis parimat võimalikku varianti. Nii saigi Soome praegusel rahvusvaheliselt keerulisel ajal põhjaliku välispoliitilise kogemusega heast suhtlejast presidendi, kes esindab Soomet rahvusvahelistes suhetes väga hästi.
See võiks olla õppetund ka Eestile. Mäletatavasti välistasid Eesti erakonnad presidenti nimetades eos kandidaadid, kel oli mingigi seotus mõne erakonna ja poliitikaga. Ei suudetud taluda mõtet mõne teise erakonna inimese võimalikust toetamisest.
Jah, Soomes on küll erinevalt Eestist presidendi otsevalimised, kuid ka viimaste sealsete presidendivalimiste kampaania pigem liitis ühiskonda, mitte ei lõhkunud seda.
Ka praeguse Eesti presidendivalimiste korra järgi on erakondade juhtidel võimalik oma senist hoiakut muuta ning mitte välistada algusest peale võimalikke kandidaate, kel on poliitikaga ja sealhulgas rahvusvahelise poliitikaga midagigi tegemist olnud. Oma erakonna ego tagant tuleks näha laiemat pilti ja seda eriti praeguses kriitilises rahvusvahelises olukorras. Kas Soomel oleks praegu Stubbi-sugune president, kui kandideerida saanuksid ainult nn mittepoliitilised kandidaadid, kel puudub põhjalik kogemus rahvusvahelisest poliitikast ja isiklik rahvusvaheline poliitiline võrgustik? Suure tõenäosusega mitte. Ometi Eesti niimoodi käitub. Ja siis imestame.
Meil on jätkuvalt Soome poliitilisest kultuurist palju õppida. Et saavutada ühiskonnale parim võimalik tulemus ja mitte lihtsalt laiutada käsi, et kuidas küll Soomel see õnnestub. Meil võiks ka õnnestuda, kui suhtumist muuta.