Ajal, mil Vene kodanike kodumaa teostab oma naaberriigis genotsiidi, on kindlam nende valimisõigus peatada.
24. veebruaril alustas Venemaa täiemõõdulist provotseerimata kuritegelikku sissetungi Ukrainasse. Teisest kümme korda suurema kaitse-eelarvega riik ründas oma naabrit põhjast, idast ja lõunast ning asus hävitama tsiviiltaristut, tapma, piinama ja küüditama tavalisi inimesi.
27. veebruaril asus üliolulise raudteesõlme Kupjanski linnapea Hennadi Matsehora venelastega läbirääkimistesse ja andis linna neile üle. Järgmistel päevadel andis ta linna tulnud vene vägedele ööbimispaigad, varustas neid toidu ja muuga.
Kui Ukraina septembris Kupjanski vabastas, avastati linnast hukatud elanikke massihauad, kelle kohalikud kollaborandid olid vene vägedele üles andnud. Samuti leiti piinamiskambrid, kuhu pidi mahtuma 140 inimest, aga oli topitud 400. Linnapea Matsehora põgenes Venemaale, Ukraina prokuratuur alustas tema kohta kriminaalmenetlust riigireetmise paragrahvi alusel.
See pole üksik lugu, samasuguseid menetlusi on Ukraina ametiisikute kohta algatatud üle 1300. Need on kõik näited sellest, et osa demokraatliku Ukraina võimukandjaid on läinud koostööle agressorriigiga.
Põhiseaduse muutmine oleks ajamahukas
Eesti kontekstis räägin ma seda lugu, sest me arutame praegu, kas agressorriigi Venemaa kodanike osalemine meie kohalikel valimistel võib ohustada Eesti-sisest ja -välist rahu, mille kaitsmist rõhutab põhiseaduse preambul. Reformierakonnas oleme seisukohal, et see oht on täiesti olemas, ja seetõttu oleme uurinud, kuidas seda võimalust järgmistel kohalikel valimistel välistada.
Muide, Euroopa Liidus on 13 riiki, kus kohalikel valimistel saavad hääletada üksnes Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud – Läti, Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Malta, Poola, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa ja Tšehhi.
Oleme arutelude tulemusena jõudnud seisukohale, et hääleõiguse äravõtmine kohalike omavalitsuste valimistel vajaks ilmselt põhiseaduse muutmist ja oleks sellisena liialt ajamahukas. Küll aga on valimisõigusega kursis olevad juristid jõudnud seisukohale, et hääleõiguse peatamiseks – sarnaselt vangidega – oleks vaja vaid tavalist seadusemuudatust. Oleme välja töötanud sellest põhimõttest lähtuva seaduseelnõu ja tutvustame seda nüüd nii kolleegidele valitsuskoalitsioonist kui ka avalikkusele.
Kas valitsus on parim instants otsuse tegemiseks?
Meie pakutavas lahenduses saaks valitsus enne kohalikke valimisi teha otsuse otseses agressioonisõjas olevate riikide kodanike valimisõiguse peatamiseks. Peatamine oleks ajutine, pärast valimisi hääleõigus taastuks ning enne järgmisi valimisi oleks taas võimalik seda peatada. Võib arutada, kas valitsus on parim instants selle otsuse tegemiseks. Oleme nimelt seisukohal, et just valitsus saab õiguskaitseorganite abiga kõige pädevamalt analüüsida, kas valimisõiguse rakendamine sõja käivitanud riikide kodanike poolt on ohtlik Eesti-sisesele ja välisele rahule.
Loomulikult on 70 000 Venemaa kodaniku valimisõigust puudutav arutelu tõsine teema, kus kõik argumendid tuleb hoolikalt läbi kaaluda. Õiguskantsler on oma arvamuses esile toonud, et Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lg 1 järgi on kodumaa (Venemaa) kaitsmine iga Venemaa Föderatsiooni kodaniku kohustus: „Защита Отечества является долгом и обязанностью гражданина Российской Федерации.“ (Kodumaa kaitse on Venemaa Föderatsiooni kodaniku kohus – toim.)
Tekkima peaks arutelu, kas selle kohustuse täitmist saab kuidagi kontrollida või jõustada, aga me oleme seisukohal, et ajal, mil nende kodanike kodumaa teostab oma naaberriigis genotsiidi, on kindlam nende valimisõigus peatada.