Ma ei nõustu endise õiguskantsleri ja suvepärnaka Allar Jõksi seisukohaga, et Pärnu koalitsiooni probleemid tõukuvad kolme riigikogu liikme – minu, Alar Lanemani ja Andrei Korobeiniku – volikogu liikmena ametis olemisest ehk n-ö kahel toolil istumisest. Pärnu koalitsiooni raputasid väärtusküsimused, kirjutab Annely Akkermann.
Esiteks, kas Eesti iseseisvusele saab seada tingimusi? Kas siis, kui kellelegi tundub, et elu Eestis ei ole küllalt turvaline, õiglane ja võimalusi pakkuv, ei ole Eesti riiklik iseseisvus enam väärtus?
Andrei Korobeinik ütles Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes 2026. aastal, et Eesti iseseisvusele saab seada tingimusi. Ma ei nõustu sellega kunagi. Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on riiklik iseseisvus kõrgeim ja võõrandamatu väärtus. Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb: “Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu”. Kahjuks ei ole Eesti iseseisvus enesestmõistetav.
Mõne päeva eest ilmus uudis, milles Venemaa ja Eesti piiril pendeldaja ütles, et varsti on kõik Venemaa. Sotsiaalmeediast näen, et selliseid Venemaa okupatsiooni ootajaid leidub eri rahvustest inimeste hulgas, nii eestlaste, korealaste kui ka teiste seas. Kõik need rasked sõnad – tiblad, sibulad, vatnikud, ždanovlased, putinistid, sovetid jne – ei käi mitte venelaste, vaid Venemaa okupatsiooni ihalejate kohta, ükskõik mis rahvusest nad on.
Teiseks, Ukraina toetamine. Pärnu linnavalitsuse hoonelt võeti maha Ukraina lipp. Lipp on vabaduse sümbol ja vabadusel on vere hind. Niikaua, kui Ukraina võitleb oma vabaduse eest kogu lääneliku demokraatia eesliinil, on vähim, mida me vabas Eestis teha saame, lasta Ukraina lippudel vabalt lehvida. Me seisame kindlalt nende selja taga võiduni ja näitame seda Ukraina lippu kõrgel hoides.
Veelgi enam, Eesti ja Euroopa jaoks on Ukraina võit eksistentsiaalne, elu ja surma küsimus. Me teame ajaloost, et okupant pöörab okupeeritu armee relvad vastassuunas ja kes ei pööra, saab selja tagant kuuli. Ukraina armee on Euroopa tugevaim. Eesti ja Euroopa peavad tegema Ukrainat tugevamaks ning laskma nende lippudel vabalt lehvida.
Kolmandaks, märtsis kirjutas Pärnu Postimees, kuidas Keskerakonna juhid tegid “viisakusvisiidi” Audru spordikeskuse administraatorile, kuna too postitas Facebooki järgmise kommentaari: “See, mis praegu Pärnu ja osavaldadega toimub, ei ole enam okei. Näoga inimeste poole valitsus ainult lammutab ja lõhub.” Lihtne ja korrektne arvamusavaldus tõi kaasa suure poliitilise surve, millest Pärnu Postimees pikalt kirjutas.
Riigikogu liikmete lubamine töötada ka kohalikes volikogudes on kahetine küsimus. Ma ise ei ole veendunud topeltmandaadi pooldaja. On nii poolt- kui ka vastuargumente. Ka riigikogu liige on kodanik ja temalgi peab olema vabadus kohalikes küsimustes kaasa töötada.
Ma ei nõustu Allar Jõksi väitega, et riigikohus eksis 2017. aastal, kui luges kahel toolil istumise põhiseaduspäraseks: “Sellest, et riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega.”
Nõus saab olla sellega, et praegune tüli Pärnus võrsus võimutehnoloogiast. Andrei Korobeinik soovis Keskerakonna nimekirja meelitada tubli kandidaadi. Ent tuli tuha all on väärtusküsimused ning Andrei Korobeiniku ettepanek Kristel Voltenbergile on samuti väärtusküsimus, kuivõrd võib ikkagi mõjuvõimu (kuri)tarvitada? Ja teiselt poolt, kuivõrd laseb Kristel Voltenberg end survestada? Selgus, et Andrei Korobeinik läks üle piiri ja Kristel Voltenberg ei vahetanud oma väärtusi poliittehnoloogilisteks sentideks.
Hiljuti lahkunud Toomas Paul on öelnud, et inimene peaks saama minna läbi elu, hoides kindlalt kinni oma põhimõtetest, aga enamik meist peab leppima alanduste orust läbi minemisega. Inimene on ekslik, tihti kukume, kuid alati tuleb tõusta ning riietelt tolm maha rapsida.
Milles ma Allar Jõksiga ei nõustu, on see, et Pärnu ja Narva kaasused on sarnased ning võrsuvad riigikogu liikmete topeltmandaadist ehk õigusest töötada kohaliku omavalitsuse volikogus. Nimelt ei ole Narva võimutüli peamised osapooled ehk volikogu esimehed ja linnapead ning nende ametikohtade kandidaadid riigikogu liikmed.
Enamik topeltmandaadi kasutajatest on oma oskuste ja teadmistega kohalikule omavalitsusele väärtuslikud volikogu liikmed. Ma kaldun arvama, et vedanud on neil omavalitsustel, kuhu riigikogu liikmed on kandideerinud ja valituks osutunud. Pärnu linn ja maakond on olnud seda edukamad, mida rohkem on Pärnumaa inimesi riigikogus ja mida tihedamad on nendega sidemed. Viimastel aastatel on riigi toel valminud uus sild, Tallinna–Pärnu maanteel käib vilgas ehitustegevus ning Rail Balticu valmimine avab uusi ärivõimalusi.
Üksikjuhtumi põhjal üldistamine on põhimõtteline loogikaviga. See on üks tuntumaid formaalse loogika ja kriitilise mõtlemise eksimusi. David Hume sõnastas selle induktsiooniprobleemina ja näitas, et üksikute vaatluste põhjal ei saa loogiliselt kindlalt tõestada üldkehtivaid seaduspärasusi.
Milles ma Allar Jõksiga igati nõus olen, on see, et poliitika on kunst ning kunst on ausus, loovus ja stiil. Pakuksin veel välja Evald Saagi veidi maisema definitsiooni, mille talletasin mällu tema ööülikooli loengust. Tsiteerin mälu järgi: “Kunst on teha ükskõik missugust asja üle mõistuse hästi, kasvõi süüdata ahjus tuld.” Elu on kunst.