Eesti on ka tulevikus Euroopaga ja räägib otsustes kaasa. Kui muidugi meie valik on puhtam ja soodsam energia saastava asemel või korras ja kliimakindel hoonefond. Eelnevaga koos käib ka puhas ja hoitud loodus, kirjutab kliimaminister Kristen Michal.
Rohelepe ehk green deal Euroopa mõistes on majanduskasvu kava. Majanduskasv, mis peaks ideena olema lahus ressurssidest. Ehk lihtsalt öeldes kasv, mis ei saa oleneda maasse kaevatava augu suurusest.
2000. aastate algupoolel oli kaunis iseloomulik, et kõigis halbades asjades oli süüdlane selge: Euroopa. Küll käskis keegi Euroopast teha kolm kraanikaussi, küll keegi käsi pesta, küll mõõta banaani kõverust. Küllap oligi nõudeid, mis siinkandis karmimast minevikust tulnuna paistsid heaoluriikide salongiparketi poleerimisvahendi reklaamina. Lihtsamalt, siinkandis mittekohaldatavatena ja seetõttu eluvõõrastena. Juhtub.
Olulisem on siiski, et selle moepärast kirumise taustal tahtsime ikkagi elada Euroopas ja kuuluda Euroopasse, nii majandus- kui ka kultuuriruumi. Ei kunagi enam üksi – seegi tukslemas meeles, nagu soov areneda, jõuda sama heaolu tasemele.
Seega veidi porisesime, aimates, et palju sellest, mida tuli teha, oli meie enda tuleviku huvides. Näiteks see, et okupantide altkäemaksu võtvast miilitsast sai Eesti oma politsei, hiljem koos piirivalvega, et riigi rahale leitakse partner avalikult ja ausalt, et kaupa tehes tarbijat petta pole auasi või et noored saaks Euroopasse õppima. Avatud maailm, aus asjaajamine, konkurents parima nimel ning uuenemine – kõik olid väärtused.
Praegu on rohelepe samas staatuses. Eesmärk on konkurentsivõimeline ja moodne majandus. Nii eestvedamise ehk rahaga kui ka tagantlükkamise ehk normidega. Moodsam majandus meeldib? Puhtam ja hoitud loodus on väärtuslik? Kui vastus on jah, siis küsimus on vaid tempos, mitte suunas.
Lähme ajas tagasi. Kui kaugele siis?
Lähme konkreetsemaks. Esmalt energeetika. Meil on valida, kas lahkume Euroopa Liidust, püüdes põlevkivist energiat toota, või otsime põlevkivisektorile uusi võimalusi ning töötajatele uusi töökohti. Et keegi ei hüüataks, et mis valik see nüüd selline on, tõepoolest, tean väheseid peale perekond Helme EKRE juhtkonnast, kes tõsimeeli tahaksid lahkuda Euroopa Liidust.
Samal ajal esitab sama lahkumise energeetikaplaani, kahest uuest Auverest (Juhan Parts) ning põlevkivienergeetika renessansist näiteks Isamaa. Kui arve vaadata, siis on põlevkivienergia nii kallis, et see saab võrku ja turule ainult siis, kui hinnad on laes ja Jüri Ratas öösel pesu peseb. Viimane muuseas on Isamaa energeetikaplaanidest kiiduväärseim sõnum: kokkuhoid ja arukas tarbimine.
Alternatiiv eelnevale on taastuvenergia lähikümnendil, salvestusvõimsuse areng, vesiniku kui energiakandja kasv ning tuumaenergeetika ettevalmistused. Need, pagan, on kõik selle roheleppe plaani osad. Viskame soodsama ja puhtama kraavi? Kisume majadelt päiksepaneelid? Alustame EKRE ja Isamaa majadest? Vist mitte, aga see ei sega roheleppe kritiseerimist.
Vingust saab mürgituse, muuseas, ka avalikus ruumis.
Sundrenoveerimine on reptiilide plaan?
Teine hästi konkreetne näide – renoveerimine. Sel aastal on avalikku raha renoveerimiseks ja energiaefektiivsuse tõstmiseks 160 miljonit eurot. Aastani 2030 koos omafinantseeringuga eelduslikult umbes kaks miljardit. Saame Eestis korda teha ca 2000–2500 hoonet.
Tallinna Tehnikaülikooli professor Jarek Kurnitski on palju ja asjatundlikult kirjutanud hoonete renoveerimisest. Soovitan lugeda. Meil on ligi 14 000 hoonet, mis on vaja korda teha. Et kodud oleksid paremas korras, peaksid ilmastikule paremini vastu, nende väärtus, lisaks emotsionaalsele, kasvaks ning ühiskond kasutaks energiat targemalt.
Lugesin Mait Paltsi kommentaarist mõtet, millega tavaliselt vasakpoolsed raha küsimist alustavad: seame esikohale inimese. Justkui oleksid esikohal robotid, kraanad või segistid. Seejärel asume inimeste keskmesse seadmisel otsustavalt võitlusse näiteks sellesama roheleppega, alustuseks majade kordategemisega. Kohe nii kindlalt, et ei tee korda mitte ühtegi. Oleks see vast võit! Kujutan seda meeleavaldust juba ette: ei ühtegi kodu korda!
Või siiski? Ehk renoveerime maju sellesama kirutud Euroopa roheleppe ja rahastuse toel. Kodud saame paremaks, hulga tööd saab ehitussektor ning energiat kasutame säästlikumalt, kontrollides oma kulusid paremini.
Kumb siis? Ei tea mina, milliste koolinoortega Palts võitlust peab või üldse, kas peab, kuid rohelepe nendes valikutes hoiab Eesti puhast loodust, annab lisandväärtust ja tööd majanduses ning toob parema konkurentsipositsiooni ettevõtlusele.
Valikute hulka mahub ka küsimus, kas vajame kiiret ühendust Euroopasse Rail Balticuna. Sellegi saame edukalt pooleli jätta. Euroopale ütleme uhkelt, et me ei vaja siia kedagi, me sõidame Haapsallu. Pooleli saab jätta ka Euroopa militaarse mobiilsuse rahast tuleva lisanduse kasutamise teedeehituses, ka loodusmaja ehituse loodusmuuseumile. Seegi on ju veider: miks peab puitu kasutama ehituses – halloo, seda saab ju põletada.
Moodsam tööstus või tossutamine viimsepäevani
Kolmas konkreetne näide. Alustuseks vilistame normidele ja hiljem loobume nende jälgimisest, kuidas tööstust moderniseerida, kuidas ehitada, kuidas asju ajada. Näitame Euroopa normidele koha kätte!
Taas hea plaan, kuni selgub, et pangad ja suuremad investorid küsivad tänapäeval raha investeerides lihtsa küsimuse: kuidas on mistahes toode või teenus kooskõlas loodusega? Seejärel saame taas kokku juba uuel meeleavaldusel ning nõuame juba kolme asja: maksumaksja kulul odavat fossiilset elektrit, madalamaid kodukulusid ning riiklikku panka, mis rahastaks asju, mida me tahame, et ta rahastaks. Tõepoolest, maiparaad ja majandusplaan missugune.
Siin me siis olemegi. Ma ei arva, nagu ei arva ma ka teisi, kes me seal laua taga oleme arvavat, et Euroopast ei tuleks meile ebakohaseid kompromisse. Ka roheleppes on asju, milleta saab ja mida me ei kasuta, eriti Eestis. Asju, mis meil ammu tehtud ja saavutatud, mida teised alles hakkavad tegema.
Küsimus siiski on tempos, mitte suunas. Eesti tulevik ei ole Venemaaga, vaid Euroopaga ja otsustes kaasa rääkides. Kui muidugi meie valik on puhtam ja soodsam energia saastava asemel või korras ja kliimakindel hoonefond. Selle eelnevaga koos käib ka puhas ja hoitud loodus.
Soovitan seetõttu kaaluda hoolega iga kirjatüki ja sõnavõtu väärtust, sest üks mis kindel, vähemalt 9. juunini, Euroopa Parlamendi valimisteni, kuuleme hulga lugusid, kuidas keegi üle lameda maa serva kukkus ja imeväel tuli tagasi meile jagama tarkust, et ajas tuleb tagasi minna. Kui arvame, et see jutt on tõsi, paneme siis taristuehituse seisma, maju ei renoveeri, energias sõltume teistest riikidest, sest see ongi roheleppe osa – küll see on paha.
Kui siiski tahame, et meie majandus saaks järgmisse liigasse, soovitan mõelda nagu tööstusjuht Otto Pukk, kes hiljuti sõnastas Postimehes ilmunud artiklis mõtte (minu vaba tõlgendus), et üks asi on vaadata valuga inimtegevuse jalajälgi planeedil, teine on mõista, et roheleppest ja tehnoloogia arengust saab sündida palju kasu ja arengut. Parempoolne südamega inimene mõtleb mõlemale.