Minister on kutsutud komisjoni koosolekule, et anda ülevaade seaduseelnõust. Koosolek algab, minister ootab ukse taga sissekutsumist. Enne, kui minister sisse kutsutakse, on ühel komisjoniliikmel – üllatus-üllatus! – protseduuriline küsimus! Ja neid küsimusi tuleb ühtejärge mitmelt liikmelt. Minister ootab ukse taga. Üks äsja riigikogusse tööle asunud komisjoniliikmetest küsib, kas riigikogus töö nii käibki või asuks ehk ikkagi sisuliste teemade juurde. Üks teine komisjoniliige mainib mõistlikkuse põhimõtet.
Protseduurilised küsimused siiski jätkuvad, kuni komisjoni juht nende küsimuste esitamise resoluutselt katkestab. Komisjoni pikaaegsed ametnikud ütlevad hiljem, et sellist protseduurilist arutelu pole neil varem kunagi toimunud. Kui minister lõpuks koosolekuruumi astub, on koosoleku algusest möödunud pool tundi. Minister vabandab ja ütleb, et 1,5 tunni pärast on tal järgmine kohtumine. Komisjoniliige teatab selle peale, et ministri tööandja on riigikogu ja minister lahkub siis, kui komisjon lubab, väljendades ka nördimust, et minister on komisjoni suhtes nii üleolev.
Sama kordab oma sõnavõtus ka järgmine komisjoniliige. Lisage oma peas kahele viimasele kahele sõnavõtule hääletoon ja kõik muud atribuudid, mida üks inimene suudab negatiivse emotsiooni väljendamiseks kasutada.
Ministril lubatakse siiski ühel hetkel lahkuda. Kuna arutelu jääb poolikuks, palutakse minister veelkord komisjoni ette, et kõigil oleks aega küsimusi esitada.
Riigikogu saalis istuvad vaid üksikud koalitsioonisaadikud
Avalikkusele räägivad samad komisjoni liikmed, et aruteluks ei antud piisavalt aega. Avalikkuses räägivad nad sellest, kui halb on see seaduseelnõu (millesse süvenemiseks neil polnud enda sõnul piisavalt aega), aga „unustavad“ mainida head ja vajalikku, mida eelnõu tagab äärmiselt hapras olukorras Eesti inimestele, kes on aastakümneid riigilt suuremat abi oodanud.
Nüüd kasutatakse väga sarnast stsenaariumi riigikogu suures saalis. Tunde, päevi. Martin Helme lubas, et see kestab aasta lõpuni, kusjuures ei arutata mitte seaduseelnõude sisu, vaid takistatud on isegi nende eelnõude üleandmine – see tähendab, et sisuni ei jõutagi. Te näete ülekannet vaadates, et riigikogu saalis istuvad vaid üksikud koalitsioonisaadikud, esimesel päeval olin nende hulgas ka mina.
Võtsin endale aega, et vastata ära kõik lugematud e-kirjad, millele ei olnud kiiretel päevadel vastata jõudnud. Süvenesin mitmesse eelnõusse. Tudengipõlves omandatud oskus end ümbritsevast välja lülitada aitas hästi kaasa.
Eile ma enam saali ei läinud, sest oodatud debatti, parlamendiliikmete vahelist arutelu seal ju ei toimu. Kuigi meid pole saalis näha, ei passi me niisama. Kohtume erinevate huvigruppidega. Päev varem oli sotsiaalkomisjoni kolmetunnine avalik istung – minu meelest äärmiselt huvitav, konstruktiivne ja põnev arutelu. Tean, et mõnigi seal kõlanud mõte läheb ka seaduseelnõusse sisse. Just sellist tööd tulin siia tegema!
Tuleb otsida muud tööd peale riigikogu – seal tööd ei tehta
Praegu on meil, koalitsioonisaadikutel, käed-jalad tööd täis: kõik läheb inertsist edasi. Aga ühel hetkel on tõesti nii, et kuna riigikogu töö seisab, siis ei ole enam ju mõtet huvigruppidega suhelda, pole mõtet seaduseelnõusid lugeda, pole mõtet sisulist tööd teha, sest mitte kuhugi ei jõua see töö nagunii.
Mõtlen endamisi, et mille eest tahab Eesti inimene enda valitud riigikogu liikmele palka maksta? Kas saalis sisutute küsimuste esitamise eest? Samade arupärimiste või „eelnõude“ esitamise eest kümme korda jutti? Või niisama passimise eest? Nojah. Toon siia oma teki, padja ja heegeldamise ja maksumaksja maksab mulle selle eest, et lihtsalt riigikogu ilusas majas aega veedan.
Olen kuulnud, et riigikogu liikmena saab teha ka muud tööd, näiteks Bolti sõita. Äkki saab siis paralleelselt ka arstitööd teha? Võib-olla peaks uurima, kas saan mõnes vabas toas kabineti avada, saaksin kuidagi kasulik olla?
(Muide, loo alguses kirjeldatud episoodi saavad kõik ise sotsiaalkomisjoni põhjalikust protokollist lugeda, kuna koosolek oli kinnine, siis ma inimeste nimesid siin ei kasutanud.)