Mäletan hästi Eesti Vabariigi põhiseaduse sündi. Mäletan neid vaidlusi, mille tulemusel loodi Eesti poliitiline süsteem. Põhiseadus, kõik valimisseadused, kodakondsusseadus, välismaalaste seadus, eraomandit kaitsvad seadused. Vaidlusi oli palju. Aga eesmärgis ei kahelnud keegi. Eestist peab saama demokraatlik vabariik, mida juhitakse demokraatlikult, vabadel valimistel loodud institutsioonide kaudu. Kodanikud saavad vabalt arvamust avaldada, vabalt moodustada erakondi ja muid ühinguid. Hoolikalt uuriti okupatsioonieelse demokraatia ülesehitust ja toimimist 1919–1934, et selleaegseid vigu vältida. Viimastest saab lugeda Jaak Valge raamatust parlamendist tol ajastul.
Põhiseadus tehti heas usus, et see loob süsteemi Eesti Vabariigi toimimiseks. EKRE poliitikud koos oma liitlastega Isamaast kasutavad nüüd aga põhiseaduse ja riigikogu kodu- ja töökorra nüansse riigi toimimise takistamiseks. 30 aastat tagasi poleks keegi uneski aimanud, et põhiseadust ennast saab demokraatia lõhkumiseks kasutada. Muidugi pole põhiseadus täiuslik, aga ta on seni hästi töötanud.
Põhiseaduse paragrahv 65/1 ütleb: «Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid; /4 ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid; jne, /15 kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra…».
Niisiis sõjaseisukorda ei saa välja kuulutada, kuna seda takistavad protseduurilised küsimused riigikogus!
Ajaloos on demokraatia toimine alati olnud rünnaku all. Ja selle kaitsmine pole lihtne. Lenin ja Hitler purustasid demokraatia, täna üritab Putinimaa lõhkuda Euroopa demokraatlikku valitsemist. Just lääne demokraatia on tema kõige peamine vaenlane.
EKRE eesmärgid on selged. Meie demokraatia tingimustes ei saa nad kunagi võimule. Nii nagi Hitler ei saanud parlamendivalimistel valitsuse moodustamiseks piisavalt hääli, tuli leida mingi muu tee võimule saamiseks. Liitlaste abiga (president Hindenburg) sai ta kantsleriks 30. jaanuaril 1933. 23. märtsil (!) 1933 võeti vastu Ermächtigungsgesetz, võimuseadus, millega sisuliselt likvideeriti demokraatlik Saksa riik.
Ajaloos on demokraatia toimine alati olnud rünnaku all. Ja selle kaitsmine pole lihtne.
Olenemata järgmiste valimiste tulemustest ei suuda EKRE tõenäoliselt koalitsiooni moodustada. Nende ainuke kindel liitlane on Isamaa, aga ta juba sai hävitava kaotuse osaliseks, kaotades kolmandiku häältest riigikogus. See on ka põhjus, miks Isamaa liider kasutab pöörast demagoogiat, et seda varjata ja saavutada olukord, kus tema oma kaheksa häälega 101st saab ükskõik millise koalitsiooni käest välja pressida ja tingimusi esitada.
Tänase poliitilise süsteemi loomisel etendasid juhtivat osa Isamaa poliitikud. Tolleaegsed isamaalised liikumised, mis ühinesid Isamaaliiduks, on tänasest Isamaa erakonnast valgusaasta kaugusel.
Majandusmudeli kujundamisel olid mõned muud tegijad ka, aga Laari Isamaa oli veendunud turumajanduse pooldaja.
EKRE väidab oma sektile, et valimised polnud legitiimsed ja riigikogu pole legitiimne ja valitsus pole legitiimne. Nad kaebasid riigikohtule, et protseduurid olid puudulikud. Riigikohus vastas, et, nojah, protseduure on vaja täiustada. See oli väga kaval taktika. Riigikohus ei öelnud, et valimised olid legitiimsed, sest keegi neilt seda ei küsinud!
Nii Isamaa kui ka Keskerakond kurtsid pärast valimisi, et neid kahjustas liigne seotus EKREga. No aga täna! Paraadil ühes rivis, ühte sammu, ühtede käskluste järgi!
EKRE-l pole meie tänase Eesti Vabariigi loomisega mingit pistmist, kui nende auesimees Arnold Rüütel välja arvata. Erinevalt Keskerakonnast ja Isamaast. Isegi pronksiöö ei kõigutanud vabariigi aluseid sellisel määral kui EKREIKE tegevus põhiseadusliku valitsemise lõpetamiseks.
Viimase nädala sündmuste põhjal võib öelda, et riigikogu töö- ja kodukorra seadus võimaldab põhiseaduse vastast tegevust. Järelikult on ta vähemalt ajale jalgu jäänud. Keegi (kes?) võiks pöörduda riigikohtu poole ettepanekuga riigikogu töö- ja kodukorra seadus tühistada. Vaevalt et Reformierakond seda teha julgeb. Või kuidas?